Täna tahan seda kõnekäändu tarvitada positiivse toetusavaldusena taasiseseisvumispäeva tähistamiseks korraldatavate ürituste, vastuvõttude, pidude ja aktuste toetuseks levimisaktiivse koroonaviiruse COVID-19 ohu tingimustes.

Oleme kuulnud viroloogiaprofessor Irja Lutsarit mitmeid kordi väljendamas seisukohta, et me peame õppima koroonaviirusega elama. See tähendab, et me ei saa püsivalt selle viiruse eest peituda või selle eest põgeneda nõnda, et normaalne elu jääbki vaktsiini kasutuselevõtmiseni või viirusresistentsuse tekkimiseni takistatuks. Normaalse elu juurde kuulub muuhulgas üksteisega sotsiaalne läbikäimine, sealhulgas ühes rõõmsatega rõõmustamine ja koos nutjatega nutmine, nagu apostel Paulus seda kirjeldab (vt Rm 12:15). Toimugu see siis kodus, kõrtsis või kirikus.

Sõjaaja lapsed on kõnelenud lapsepõlve mängudest purukspommitatud kodulinna varemetes. Sageli on nad justkui häbenedes tunnistanud, et mängud olid lõbusad ja teiste lastega veedetud tunnid tõid rõõmu. Sarnaseid lugusid olen kuulnud Eestist vägivalla eest põgenenute suust, kui nad on kirjeldanud oma sõjajärgseid lapsepõlveaastaid Saksmaa põgenikelaagrites. Samasugusest lapselikust oskusest, tunda väikestest asjadest siiralt rõõmu, saab lugeda küüditatute või koonduslaagris sündinud ja lapsepõlve veetnud inimeste mälestustest. Samasugust rõõmu on ju kogenud ka need, kes keerulistel aegadel on oma eluarmastuse leidnud, abiellunud ja pere loonud.

Fakt, et keegi on sündinud või armunud pommitatud maja keldris, küüdirongi vagunis, Siberis asumisel või kuritegeliku okupatsioonirežiimi tingimustes, ei tähenda, et uus elu ei toonud raskustest hoolimata rõõmu, või et lapse- ja nooruspõlv oleks täiesti röövitud.

Jah, palju on neidki, kes oma lapse- või noorpõlve täna tagasi vaadates objektiivselt õnnetuks peavad – neil on kahtlemata õigus, kui võrdlevad oma lapsena elatud aastaid või noorpõlve mõne teise eakaaslase esimese paari elukümnendiga. See ei muuda olematuks siiski kasvõi sellist hetke, mil pommitatud kodu varemetes lebavale mürsukestale laskub päikest nautiv liblikas, tuues endaga kaasa tunnistuse vabaduse ja elu jätkumisest – lootuse püsimisest, ka kõige jubedamates tingimustes.

Meenub legendaarse vaimuliku Harri Haameri mälestusteraamatus "Meie elu on taevas" kirjeldatud südamlik lugu Siberi barakis veedetud jõuluõhtust, kus paarkümmend eestlast poolesaja muust rahvusest käratseja ja jõudehetkel kaarti mängiva seltskonna "Püha öö" laulmise ajal spontaanselt vaikima paneb. Harri Haamer kirjutab: "Me anname ennast Isa armu hooleks, kes meid ka niisuguses viletsuses on ometi jõuluevangeeliumi läbi rõõmustanud ja lootusetus olukorras igavese elu lootusega kinnitanud."

Jõule peeti ette tõmmatud kardinate taga sel perioodil igas Eestimaa kodus, nagu ka igas võimude poolt sulgemata kirikus. Kogu Eestimaa oli omal kombel okastraadiga ümbritsetud suur barakk. Kuid siin elasid inimesed, kes pisarate valamise kõrval ka naersid ja rõõmustasid, sest nende südamest ei olnud keegi suutnud vabadust röövida. Iga sellist rõõmuavaldust, kasvõi üldlaulupidu okupeeritud Eestimaal, võidi pidada peoks katku ajal, kuid just see pidu ise näitas, et see rahvas ei ole veel võidetud – see ei ole rahvas, kes on määratud hukule!

Hando Runnel on selle õnnelik olemisega mitte viivitamise pannud oma tuntud värsiridadesse:

Ei taha mina tagasi ei tea mis kuldseid aegu,
ma tahan olla õnnelik siinsamas ja just praegu
ja nõnda väga õnnelik kuis üldse jäksab olla,
ma tahan olla õnnelik või üldse mitte olla.

Inimesed, kes on üle elanud enneoleatuid raskusi, näinud lähedalt sõda, ülekohut, vägivalda, kogenud lähedaste ja kodu kaotust, oskavad väärtustada ka praegust rahuaega ja tunda tõeliselt rõõmu igast lähedastega koos veedetud hetkest. Nad oskavad ka hinnata olukordi õigesti, nagu ka praegust viiruse perioodi, vaid tühise viivu või silmapilguna ajatuse ja igaviku võtmes. Nõnda peavad nad loomulikuks kasutada aega sellekski, milleks see on mõeldud, ja kuniks aega on. Sellest kirjutab ka Vana Testamendi Koguja, kui kõneleb igale asjale määratud ajast (vt Kg 3:1-8) selleks, et sündida, istutada, tervendada, naerda, tantsida, kaelustada, rääkida, armastada... Aga ka selleks, et surra, maha kiskuda, nutta, kive pilduda, kaelustamisest hoiduda, kaotada, vaikida, vihata...

See kõik tähendab, et ajal, mil on sõja- või pandeemiaolukord, valitseb okupatsioon või toimuvad tänavarahutused, võime ikka rõõmu tunda iga uue inimlapse sünnist, teineteisega kohtunud südamest, õitsema puhkevast lillest, pesast iseseisvasse ellu lahkuvast linnust. Ja loomulikult – vabadusest, et paljud rahvad, sealhulgas eestlased, võivad elada vaba rahvana vabal maal.

Usun, et me kõik oskame tunda rõõmu isegi olukorras, kus peame hoidma üksteisega distantsi, kus aeg-ajalt oleme varjumas kaitsemaski taha, või saame üksteisega suhelda vaid üle ekraanisilla. Me ju mõistame, et tegelikult oleme vabad. Nõnda, ei pea me häbenema ka täna, ajahetkel, mil koroonaviiruse haigus COVID-19 endiselt maailmas oma hävitavat tööd teeb, rõõmu oma iseseisvuse taastamise ja vabaduse üle. Kui tähistame oma rõõmu vastutustundlikult ligimesse ja iseendasse suhtudes käitudes, hoolimist ja armastust ligimese suhtes välja näidates, kasvõi sotsiaalset distantsi hoides ja oma käsi desinfitseerides, ei maksa peljata ka salajas varitsevat, kuid siiski mööduvat viirushaigust.

Pühakirjast leiame mitmelt poolt tõdemuse, et hoolimata sellest, mis ootab ees, jätkub loomiskorraga seatud elurütm: inimesed sünnivad ja surevad, lähevad mehele ja võtavad naisi, külvavad, lõikavad ja koguvad aitadesse. Selle kõige jätkumist on tõotanud Looja ise, kui ta pärast veeuputuse lõppu ütles: "Niikaua kui püsib maa, ei lõpe külv ega lõikus, külm ega kuum, suvi ega talv, päev ega öö" (1Ms 8:22).

Me võime tähistada, või ka jätta tähistamata kõik tähtpäevad, kuid kindlasti ei tohi me unustada vabaduse eest tänamast neid, tänu kellele võime seda õnne maitsta. Tänu kuulub ka Loojale, kes on üle kõikide ilmalike seaduste ja kordade paika määranud iga päikesetõusu ja loojangu, iga merelainete tõusu ja mõõna, iga inimese elukaare alguse ja lõpu... See on tõeline vabadus, mida ei väära ükski maine valitseja, poliitiline režiim ega isegi viirus.