Peale ühe riigipoolse süsteemi rohkem toetusi tudengitele ei maksta. Oli kord ka tulemusstipendium, kuid seegi kärbiti. Riigil on rasked rahalised ajad, mida tudengid on mõistnud ning seni vaikinud. Mis siis nüüd teisiti on?

Vajaduspõhise toetuse loomisest ehk 2013. aastast püsisid selle määrad muutumatuna kuni 2023. aastani. Pärast kõva kära, et kümme aastat olid tudengid unustatud, summasid tõsteti, ent sellel hetkel olid ka juba uued määrad ajale lootusetult jalgu jäänud. Nüüd on tudengkonnal ettepanek ja nõudmine: teeme katkise süsteemi korda ehk tagame toetuse õiglase jagunemise ning suuruse, mis peaks vastu elukalliduse tõusule.

Süsteem on ajale jalgu jäänud

Vajaduspõhise õppetoetuse määr sõltub üliõpilase ja tema leibkonna (ema, isa, õed ja vennad) keskmisest kuusissetulekust ühe liikme kohta. On kolm toetuse määra: 150 eurot, 270 eurot ja 440 eurot kalendrikuu kohta. Toetuse saamise eelduseks on sissetulekupiir, mis peab olema madalam kui 756,38 eurot ühe pereliikme kohta keskmiselt. Selleks, et saada suurimat toetust peab leibkonna keskmine tulumaksuvaba kuusissetulek olema alla 189,1 euro (sic!). Mõelge ometi, mis summadest me siinkohal räägime.

2023/2024 õppeaastal, mil seesama ülemmäär 756,38 eurot pereliikme kohta kehtestati, vastas see 2022. aasta suhtelise vaesuse piirile. Kaks aastat hiljem oli aga statistikaameti andmetel suhtelise vaesuse piir kerkinud juba 858 euroni. Toetuse sissetulekupiiri pole sellest ajast saadik kohandatud, mis tähendab, et on hulk tudengid, kes elavad suhtelises vaesuses, ent toetusele ei kvalifitseeru.

Samuti said 2025/2026 õppeaastal pooled toetust saanud tudengid ainult kõige madalaima toetuse ehk 150 eurot. See katab vaevu kõige odavama ühikakoha hinna. Süsteemi ülalhoidmiseks planeeritakse riigieelarvesse 15 miljonit eurot, mis isegi määrade kahekordistamisel moodustaks suurusjärgus 0,1 protsenti riigieelarve kuludest. Tudengi jaoks oleks 300-eurone toetus aga juba märkimisväärselt suurem abi. 

Süsteemi teine suur kitsaskoht on seaduses olev vastuolu leibkonda kuulumise ja vanemate ülalpidamiskohustuse vahel. Oma vanemate ja õdede-vendadega kuulub ühte leibkonda kuni 24-aastane täiskoormusel õppiv noor, perekonnaseaduses on aga määratletud, et vanemad peavad õppivat tudengit toetama vaid kuni 21. eluaastani. Sisuliselt jääb noor lõksu, kuna seaduse järgi pole enam vanematel pärast 21. eluaastat ülalpidamiskohustust, kuid õppetoetuse taotlemisel lähevad endiselt automaatselt arvesse ka vanemate sissetulekud.

Ärgem unustagem ka kõiki elatisvõlglastest vanemaid ning neid, kellel pole lihtsalt raha, et enda last majanduslikult toetada. 

Kolmandaks, 2018. aastal tegi haridus- ja teadusministeerium uuringu "Vajaduspõhine õppetoetus ja selle mõju kõrgkooliõpingutel", mis tõi välja, et 68 protsenti, kellel on rahaliselt väga tõsised raskused, ei saa toetust ning toetuse saajatest 11 protsendil rahalisi raskuseid pole.

Kas kõlab nagu hästi sihitud meede? Lisaks on meedias ilmunud lugusid, kuidas tudengid sõlmivad õppetoetuse saamiseks libaabielusid või olukordadest, kuidas OÜ-tajate lapsed saavad kõige kõrgemat toetust, kuigi nad seda ei vaja.

Puuduv toetus asendatakse töötamisega

Eurostudent 9 uuringu viimastel andmetel kannatas rahaliste raskuste all 2025. aastal 24 protsenti tudengitest ehk sisuliselt iga neljas. Võrreldes aastaga 2022 on üliõpilaste väljaminekud kasvanud kaks korda kiiremini kui sissetulekud, netosissetulek on statistikaameti andmetel kasvanud vaid 12 protsenti, aga samal ajal on tarbijahinnaindeks tõusnud 20 protsenti. Samuti on keskmine palk selle perioodi jooksul tõusnud 28 protsenti ehk enam kui kaks korda rohkem kui üliõpilaste sissetulek.

Elukallidus tõuseb, kuid kuidas peaksid kõige nõrgemas positsioonis tudengid Saaremaalt ning Narvast hakkama saama?

Tihti kuuleme, et "alati on ju õpingute kõrval töötatud". Töötatakse ka praegu, seda teeb Eurostudent 9 andmetel õpingute kõrvalt 62 protsenti kõigist üliõpilastest. Oluline on siiski, et üle poole (51 protsenti) nendest tudengitest töötab, kuna nad ei saaks endale muidu kõrghariduse omandamist lubada ning see näitaja on nelja aasta taguse ajaga võrreldes kasvanud kaheksa protsenti.

Eriti murettekitav on vanuserühm kuni 19 ja vanuserühm 20–24, kelle puhul on see osakaal vastavalt 23 ning 31 protsenti. Sealjuures moodustab õppetoetus üliõpilaste sissetulekust vaid 16 protsenti. Ülejäänud 15 protsenti on lähedaste abi ning 64 protsenti töötasu.

Me ei räägi sellest, et tudengid ei peaks üldse töötama, vaid sellest, et tudengi töökoormus mõjutab õpingute kvaliteeti ning toetus ei jõua abivajajateni. Kui keskendume rakenduslikele erialadele, siis reaalsus on, et tudengi kohal käimise kohustus loengutes on ligi 90 protsenti. Tööl käimise aeg on seega paratamatult õhtu ning ka hilised öötunnid. Kolmandik Eesti tudengitest teeb tööd, millel puudub seos omandatava erialaga ning nad pühendavad õppimisele keskmiselt 32 tundi nädalas, töötamisele keskmiselt 27 tundi.

Peame nentima, et töötamine poole kohaga on näitlikustatult ka õppimine poole kohaga. Mis on selle kõige tulemus? Mure puudutab otseselt meie kvalifitseeritud tööjõudu. Kui tudeng ei ole saanud õppimisele keskenduda ning saavutab seega võimalikest oskustest ja teadmistest vaid minimaalse lävendi ületamiseks vajaliku osa (eeldusel, et suure koormuse all seegi õnnestub), siis investeeringud, mida riik teeb tasuta kõrgharidusse, jooksevad luhta, kuna kvaliteet ei avaldu hiljem ühiskonnas ega tööturul.

Ka arenguseire keskus 2022. aastal sedastab oma raportis "Kõrghariduse tulevik", et iga kolmas üliõpilane ütleb, et tal on töötamise tõttu õppimisega raskusi. Kaks korda enam kui Euroopa riikide keskmine.

Milline raiskamine meie kõrgharidussüsteemis. Taas, kas me ei peaks tegelema ennetusega, mitte tagajärgedega? Skandaalne on ka raporti tõdemus, et Eesti tudengitest umbes pooled identifitseerivad end pigem töötajate kui tudengitena, samal ajal kui enamikus Euroopa riikides jääb see osakaal alla 40 protsendi.

Mida edasi?

Kahjuks laiemat erakondadevahelist arutelu me sel teemal kuulnud pole, ometi on meil vaja tegeleda haridusliku ebavõrdsuse küsimusega viivitamatult. Nagu rõhutab värskeim inimarengu aruanne, peaks haridus toimima sotsiaalse liftina, kuid aina enam mõjutab haridusteed ning selle katkestamist päritolu, majanduslik olukord ja vanemate sissetulek.

Pikem haridustee toob kasu nii inimesele kui ka kogu ühiskonnale, mistõttu on äärmiselt oluline toetada noorte haridusteed ja esimene suur samm edasi võiks olla toetuste süsteemi reformimine. Praegu seisame ka kõigi tulevaste tudengite eest, kas poleks mõistlikum need muudatused juba nüüd ellu viia?

Kui te ei usu mind, siis küsige oma laste või lastelaste käest, milline see süsteem päriselus välja näeb. Õnneks leidub vastajaid hulganisti, sest need, kes selle süsteemiga alustasid, on nüüdseks juba 30-tes eluaastates.

Meid ei rahulda riigikogus öeldud minevikku vaatavad "meil omal ajal" stiilis heietused või kommentaarid nagu oleks "Tallinn nüüd valmis saanud". Vaatame ehk hoopistükkis Põhjamaade poole. Soomes saab iga vanematest eraldi elav tudeng õppetoetust universaalselt ligi 280 eurot kuus, Rootsis 400 eurot, Taanis 900 euro ringis, sekka suured soodustused ühistranspordis ning ühikakohtadel. Üliõpilasliit seda ei nõua, kuid võib-olla oleks see eeskuju, millega enda süsteemi võrrelda.

Uurides, mis võiksid olla meie süsteemi lahendused, siis mõned ideed.

Meil võiks olla toetuse indekseerimine, nagu seda on pensionid, sest tegu on siiski suunatud ning sihitud toetusega just neile, kes seda vajavad, seega küllalt eriline toetusliik Eestis. Pakume ka välja, et süsteem võiks paremini arvesse võtta tudengi väiksemahulist töötamist, et inimese tubliduse tõttu toetus kardinaalselt ei väheneks ning võimalus, et näiteks elatisvõlglastest vanemaid oleks ka võimalik toetussüsteemi leibkonnaarvestusest välja arvata. Ka rohkem kui kolm astet nagu näiteks Prantsusmaa süsteemil, millel on lausa kaheksa erinevat astet, oleks asjakohasem ning mitte seesugune loterii, nagu see praegu on.

Eestis on muudetud ka õppelaenusüsteemi, kuid selle kõrval peab sama tugevalt seisma ka reformitud vajaduspõhiste toetuste süsteem. Nii nagu neis Euroopa riikides, millele alatihti alt üles vaatame. Oleme valmis praeguste ning tulevaste otsustajatega pidama kõnelusi, kuidas muuta praegust süsteemi tõhusamaks ning õiglasemaks, et süsteem astuks ka reaalselt elukallidusega ühte jalga. 

Kasutatud allikad

• Kõrghariduse tulevik. Arengusuundumused aastani 2035. 
• Vajaduspõhine õppetoetus ja selle mõju kõrgkooliõpingutele
• "Pealtnägija": osa tudengeid astub toetuse saamiseks fiktiivabiellu
• Eurostudent 9 Eesti tulemuste lühiülevaade
• Analüüs: vajaduspõhised õppetoetused hariduses on ajale jalgu jäänud
• Kindsiko: õppetoetusi tuleks kujundada kõige nõrgema lüli järgi