Me oleme hakanud õnne jumalikustama. Õnn on vajalik, selle poole tuleb pürgida. Reklaamid lubavad teile õnne, ükskõik mida nad teile ka pähe määrida püüavad. Ja tagatipuks peame alati õnnelikuna näima, sellest võib sõltuda meie staatus ühiskonnas või töökohal või, mis veelgi tähtsam, sotsiaalmeedias.

Meil on maailma õnneraportid, globaalne õnneindeks ja õnnelikkuse instituudid. Õnn on midagi, mida tahame nautida kõikjal ja pidevalt. Ja kui me pole õnnelikud, siis on kusagil mingi parandamist vajav viga. Austraallane Eamon Evans on sel teemal raamatu kirjutanud, mida kasutangi (Eamon Evans, "The Importance of Being Miserable. A short history of human happiness and why sometimes it´s good to feel bad", 2026).

Tihti tundub meile, et minevikus oli kõik palju parem, elu õnnelikum ja taevas sinisem. Ning et tänapäeva noored pole seda lihtsalt näinud, mistõttu nad ei mõista meid ja on üleüldse käest ära. Nii on see paraku olnud tuhandeid aastaid ja saab nii olema ka tulevikus.

Juba 4000 aastat tagasi oli ühele Vana-Egiptuse hauatähisele raiutud, et "Elame langevas maailmas". Noored ei austa vanemaid. Nad on jõhkrad ja kärsitud, käivad kõrtsis ega ole neil enesekontrolli. 700 aastat enne meie aega õhkas poeet Hesiodos, et noorte moraal on alla käimas. Aastal 1650 kurtsid Ameerika kolonistid, et noored on langenud joomarlusse ja jumalavallatusse.

Sama jama on ka valitsustega, mis on juba pronksiajast saadik alla käinud. Maksude üle kurtsid juba vanad kreeklased, egiptlased jaurasid aga korruptsiooni leviku pärast.

Haridusest ei maksa rääkidagi, 1907. aastal skandaalitseti, et noored loevad ladina keele asemel romaane. 1950. aastatel kuulutati, et televisioon nüristab noori. Internetist ma parem ei räägigi.

Paraku tuleb tõdeda, et pole olemas nähtust nagu hea vana aeg. On lihtsalt erinevad ajad. Valu ja igavus on saatnud inimest läbi aegade, nagu ka mure, hirm ja kannatused. Ja eks õnne määratlus on igaühel erinev, ühine on ehk arusaam, et õnn ei ole õnnetus ega kannatused, kuigi need on omavahel seotud. Õnn ei eksisteeri hoolimata kurbusest või kannatustest, vaid just tänu kurbusele ja kannatustele.

Õnne tundmiseks on nimelt midagi vaja. Evans toob võrdluse kuuma panniga. Te saate aru, et see on kuum, kuna teate, mis on külm. Kui kõik teie ümber oleks pidevalt kuum, kaotaks mõiste oma sisu. Sama on õnnega. Kui te pole õnnetu olnud ega kannatusi tundnud, ei saa te aru, mis see õnn üldse on. Ja õnn ei saa olla meie pidev kaaslane. Pidev mõnu ei ole enam mõnu, nagu tõestas katse ahviga, kellele pandi ajusse elektroodid mõnutunde tekitamiseks. Vaene loom suri mõnu kätte ära…

Ürginimesel õnnega probleeme ei olnud, tema siht oli õhtuni elus olla ja ka hiljem piirdus inimese elu paljuski hommikust õhtuni elamisega ning jumala viha vältimisega. Enamuse ajaloost ei olnud õnn niisiis inimese eesmärk, see oli kingitus. Jumalad muide inimesi eriti ei armastanud, nagu ka loodus, nad pigem talusid meid nagu taustamüra ja halvemal juhul lausa põlgasid meid. Ja neil jumalail ei olnud õnnest sooja ega külma.

Kreeka mütoloogias oli maailm ebaõiglane, kuid sama olid ka jumalad, kes olid õelad, armukadedad, lapselikud ja kättemaksuhimulised. Kreeka filosoofide koolkonnad õnne esile ei tõstnud. Praegu moodsad stoikud lugesid raha, perekonda ja sõpru kõiki mõttetuks, küünikutest ei maksa rääkidagi. Platoni jaoks oli rõõm mõttetu ajaraisk ja Aristoteles rääkis küll õnnest kui eesmärgist, aga see tähendas õigel viisil mõtlemist. Olid küll hedonistid kui elunautijad, kuid nad ei tõusnud peavooluks ja tihti oli nende soovituste järgimine aluseks pohmelusele.

Rooma ajal jumalate nimed muutusid, kuid ega nemadki olnud mingid moraali eeskujud. Pigem tuletasid nad inimesele iga päev meelde, et universum ei olnud loodud inimese tunnetega arvestamiseks. Roomlastel oli üks endi leiutatud jumalanna, Fortuna, kes tihti soosis vapraid, kuigi puhuti ka täielikke molkusi. Fortuna oli õnnejumalanna, kapriisne, julm ja sügavalt ebalojaalne. Teda kummardasid nii imperaatorid kui ka lihtinimesed. Rooma ilmavaade oli lihtne: elu on kaos, vedamine on kõik ja lõpuks võidab alati saatus.

Kristlus Piibliga olusid eriti ei parandanud. Vana Testamendi valguses oli jumal see, kes saadab maailma uputuse, muudab jõevee vereks ja tapab sülelapsi vaid selleks, et oma seisukohta toonitada. Kirik ruulis ja õnnest oli juttu vaid nii palju, et see sillutas põrguteed.

Usklikele soovitati läbi keskaja elu mitte nautida, vaid kannatada. Õnn oli tasu õiglase elu eest, kuid alles pärast surma. Õhku puhastas pisut 15. sajandil trükipress, mida võib nimetada tolle aja internetiks, kuigi ilma kassipiltide ja vähema pornoga. Valgustusajastu tõukas asja tagant ja selle skandaalseim idee oli see, et õnn on hea ja seda nüüd ja praegu. Mõned võtsid kõigile õnne tagamist liiga tõsiselt ja Prantsuse revolutsiooni ajal raiuti 16 000 inimesel rahva õnne nimel pea maha.

Kuni 1920. aastateni ei olnud õnn veel materiaalne, siis hakkas asi muutuma. Iga reklaam, poster ja turustaja edastab ühte sõnumit: õnn on ühe ostu kaugusel. Ost tõstis enesetunnet ja parandas teie mainet, kõik need gucci-mucci kotid ja muu selline. Müüakse mitte kaupu, vaid tähendust.

Uuringud näitavad, et materiaalne heaolu ei ole suurendanud inimeste õnnetunnet. Jõukus toob rõõmu teatava piirini, edasi toob see ehk kallima lõhnaõli või peenema veini. Õnnetunne jõuab platooni. Jõukates riikides kasvab koos rikkusega masendus ning stress. Nagu keegi märkis, oleme praegu kurbustunde globaalse tõusu ajastus. Elu täitmine omandiga on nagu vee valamine katkisesse kruusi, see ei saa iial täis.

Samal ajal oleme ka teatud taassünni ajastus, mil kasvab taas inimeste hulk, kes otsivad materialismist eemaldumist. Joogastuudiod ja mindfulness-äpid nutitelefonis. Minimalism tõusis vahepeal suisa peavooluks. See peaks tähendama, et omage vähem, kuigi tegelikkuses tähendab see, et ostke oma koju rohkem asjade paigutuslahendusi.

Kogu jutt ei tähenda, et peaks kurbusele pürgima. Lihtsalt õnn ilma eluraskusteta on nagu supp ilma soolata. Kurbus ja õnnetuse tunne on nagu vihm, mis läheb üle, kuid on väga vajalik.