4. augustil toimunud plahvatus Liibanoni pealinnas Beirutis oli katastroof. Et mõista katastroofi mõõtmeid meenutagem, et linn on pindalalt väiksem kui Tallinn, aga elanike arv on ligi kaks miljonit.

Kujutage nüüd korraks ette, et kogu Eesti elanikkond kolib Tallinnasse. Millise surve alla satuvad linna avalikud teenused, rääkimata haridus- ja tervishoiusüsteemist? Lisame sellele kujutluspildile plahvatuse, mis jätab korraga kodutuks 300 000 inimest. Paraku ei olnud riigi olukord kiita ka enne plahvatust.

Tänapäevase Liibanoni riigi tekke algusest alates (1946) on kogu protsess geopoliitilise olukorra tõttu regioonis olnud äärmiselt keeruline. Geograafilise asukoha tõttu Israeli, Palestiina ja Süüria vahel on tekkinud erinevad konfliktid - 16 aastat kestnud kodusõda, Süüria okupatsioon ja sõda Israeliga aastal 2006.

Vaatamata sellele on riik suutnud ennast mitu korda üles ehitada. Riigi majandus toetub teenindussektorile, sest hoolimata ebastabiilsusest on riigil alati olnud külalistele midagi pakkuda – imeline toit, mitmekesine loodus, suusakuurordid ja päikeserannad, mis asuvad teineteisest pooleteise tunni kaugusel.

Liibanonlased on tuntud kui elujõuline ja sitke rahvas, aga igal rahval on oma piir. Majanduslangus, mis on viinud riigi pankrotti ääreni, erinevad põgenikelained alustades eelmisel sajandil saabunud Palestiina pagulastest ning lõpetades Süüria põgenikega, kelle arv Liibanonis on tõusnud miljonini. Lisame nendele Liibanoni elanike ees juba seisnud muredele ammoniaagiplahvatuse. Võib mõista, et inimeste vastupidamisvõime on katkemas.

Mondo partnerorganisatsiooni NDPA töötaja Hiba Anton ütles, et Beiruti inimestele on praegu vaja ennekõike lootust. Tema sõnul valdab paljusid Liibanoni inimesi tunne, et vaatamata sellele, et nad armastavad oma riiki, ei saa nad enam sinna kaugemaks paigale jääda. Inimestele on vaja lootust, et isegi kui nende enda riik pole suuteline oma rahvast aitama, siis ülejäänud maailm hoolib ja ulatab abikäe.

Abi on teele läinud ka Eestist ja mitte ainult ametliku toetusena riigi poolt vaid ka kogutud annetuste näol. MTÜ Mondo ja Eesti Pagulasabi on saanud Beiruti toetuseks kokku üle 20 000 euro annetusi.

Need annetused jõuavad abivajajateni toidupakkidena ning võimalusena oma eluruume parandada. Lisaks ainelisele abile saadavad need annetused teele lootuse. Lootuse, et Liibanoni inimesed pole oma murega üksi jäetud ning ehk muutub normaalne elu selles riigis taas võimalikuks.