On aasta 1994 ja septembri esimesed päevad. Istun avaliku halduse esimese kursuse tudengina loengus. Ühiskonnas ümber minu toimuvad suuremahulised ühiskondlikud reformid. Iga päev muutub midagi olulist väikese sammu võrra paremaks.

On aasta 2020 ja septembri esimesed päevad. Seisan koroonaajastul õppejõuna noorte ees. Räägime, kuidas riigi õigus olemas olla tuleneb eelkõige toimivast avalikust haldusest. Ühiskonnas ümber minu võiksid toimuda suuremahulised muutused, aga ei toimu. Ainult koroona tegutseb ja sunnib meid tegutsema.

Selle sügise üks suurema potentsiaaliga märksõnu Eesti avalikus ruumis võiks olla riigireform, aga kahjuks ei ole. Sest see sõna on haisema läinud, sellest hoitakse eemale.

Riigireform on praeguseks täis topitud nii erinevaid ideid, prahti, suundi, arusaamu, et keegi ei saagi enam millestki aru ega tahagi sellega tegeleda. See on nagu liiga suureks ja tuimaks kasvanud kõrvits, millest enam ei kõlba ei suppi ega kooki teha. Aga ära visata ka ei taha. Ja nii ta seisab meil toanurgas, kuni hakkab mädavett välja ajama.

Ja ometi on veel alla nädala jäänud aega kuni 14. septembrini, mil riigikogus lugemisel olevasse eelnõusse saab teha parandusettepanekuid. Riigikogu otsuse "Riigireformi elluviimisest" eelnõu vajaks hädasti täiendusi, sest praegune üldsõnalisus teeb sellest taas arusaamatu eesmärgiga dokumendi.

Reformile on vaja seada tähtajad ja mõõdikud. On vaja astuda jõulisi samme riigi teenuste reformi ehk personaalse riigi suunas, vähendada liigset seadusandlust ja bürokraatiat, võimestada parlamenti jne. Neid valdkondi on palju ja sellel seadusel oleks tohutu potentsiaal suunata riik järgmisele tiigrihüppele.

Sajandivahetuseni olid Eestis tihti populaarsed macholikud juhid ja -tegijad. Asjad said tehtud kiiresti. Kui vaja oli teha, siis kohe lõigati ja pärast mõeldi, kas sai õigesti. Nüüd on ühiskonda sujuvalt tekkinud juhid ja poliitikud, kes mõõdavad ja arutavad ja siis lükkavad lõikamised edasi.

Ja ometi on Eestis 101 inimest, kes võiksid selle sõna ära puhastada ja konkreetsete eesmärkidega täita. Kohati tundub, et seda ei taheta teha, siis jälle, et seda ei osata teha ja lõpuks mõlemat. Kui poliitikutega rääkida, siis ütlevad mitmed neist, et tõesti, riigireform on suures pildis oluline teema, aga mul pole aega sellega tegeleda. Aga võiks ja peaks olema hoopis vastupidi.

Fokusseerides ideed ja energia riigireformile, saame pärast hoopis kiiremini teistele probleemidele lahendusi leida. Ei kujutaks ju ette põllumeest, kes ütleb, et tal pole aega põldu künda, sest ta peab seemned maha panema. Ja kui seemned on maha pandud, siis tuleme põllu juurde tagasi ja vajadusel kobestame mulla ümber seemnete.

Tunnen puudust parlamentaarsetest aruteludest ja tõsistest debattidest riigikogus. Ei taha enam analüüse paberil, seisukohti ajakirjanduses, nõuandeid akadeemikutelt, arutelusid huvigruppidega. Ka neil on oma koht ja aeg, kuid see kõik võiks olla suurema debati sisendiks.

Oleme suvel saanud piisavalt puhata, et nüüd uue hooga võtta ette suurem arutelu. Mul on väga kahju, kui see võimalus lihtsalt maha magatakse. Tahtlik tegu ei ole ainult tegemine vaid ka tegemata jätmine. Nagu Hiina vanasõnagi ütleb – kui palju valesid samme on tehtud paigal seistes.

Akadeemilises maailmas töötades tean hästi, kui pikalt võivad arutelud kesta ja kuidas tihti sumbuvad ideed hetkel, kui on vaja leida konkreetne eestvedaja ja tegija. Riigireformi üle on arutatud palju, ka Riigireformi SA on oma töö teinud, eelnevad ja lisandunud analüüsid ja soovitused ei mahu enam sahtlisse ära. Aga kõik see sumbub eikuhugi.

Hakkame lihtsalt kuskilt pihta. Lükkame käima parlamentaarse arutelu, seame eesmärgid. Kui nüüd pole selleks õige aeg, siis millal veel?

Loengus rääkisime tudengitega, mis juhtub, kui erastada päästeamet, kogu tervishoiusektor jne. No aga mis siis, kui erastada riigireform? Teisalt on võib-olla selle pikemaajalise seisaku taga asjaolu, et selle teemaga tegelevadki kõik need, kes pole selleks volitatud. Riiki saavad reformida need, kes on valitud ja väljastpoolt tulevad soovitused on ainult sisendiks.

Mida saan ma kodanikuna teha? Kas viimane õlekõrs on helistada kõigile parlamendisaadikutele, kellele olen läbi aastate oma hääle andnud? Kas see aitaks?