Suurte pühade aegu oli taas põhjust hakata rääkima "kahest Eestist". Seekord läheb aga veelahe erasektori ja riigipalgaliste vahelt.

Neid kahte maailma, mida kriis tabas nii erinevalt (vt "Ardo Hansson: kaks maailma", Postimees 9.04.2020), on võimalik ühendada kahel erineval moel – ühise kannatuse või ühise riskide jagamisega. Jumalapoeg lunastas ristiinimese patud ette ära oma isikliku kannatuse kaudu juba paar tuhat aastat tagasi. Ilmalikul riigil on elanike heaolu kaitseks vajalikud vahendid olemas. Tuleb vaid vabaneda dogmadest.

Ardo Hansson on mures "uue ebavõrdsuse" pärast, mis Eestimaad viimastel nädalatel tabanud. Mina ka.

Eestimaalased võib tõesti jagada kaheks suureks grupiks, nagu Hansson seda teeb, ja kummaski on pool miljonit inimest. Ühte neist – erasektori töötajaid – on tabamas enneolematu ikaldus. Teised – kelle hulka võib lisaks arstidele-õpetajatele-politseinikele ja ametnikele lisada ka pensionärid ja vanemahüvitise saajad – aga ei tea tulu langusest esialgu midagi. Nad elavad edasi "väga erinevas paralleelmaailmas".

Seepärast on põhjust kõhedust tunda küll, sest avalikkus ootab ametnike verd. Aga kas vereohver on hädavajalik?

Moraalne ja majanduslik aspekt

Sündivat ebavõrdsust saab vaagida nii moraalsest kui ka majanduslikust aspektist. Ühest küljest võib öelda, et majanduskriis on meile seekord kaela sadanud selgest taevast selles mõttes, et oma maise tegevusega ei ole ükski Eesti elanik seda karistust välja teeninud rohkem kui keegi teine. Seetõttu võiks ka kriisi koorem kõigi õlgadele ühtlaselt laotuda.

Kuid on ka teine külg. Meie tarbimiskorv jaguneb suures plaanis nii, et kolmveerandi sellest moodustavad erasektori poolt pakutavad kaubad ja teenused ning veerandi avalikud teenused.

Sissetulekute languse põhjuseks erasektoris on asjaolu, et nõudlust teatud teenuste ja kaupade järele enam ei ole. Kas siis eriolukorra piirangute pärast või seetõttu, et ärevatel aegadel tarbitakse vaid hädapärast.

Seega käib sissetuleku langusega erafirmades kaasas ka töökoormuse vähenemine või sootuks tööta olek. Töötute toimetuleku tagamiseks on meil sotsiaalse kaitse süsteem, mis lähtub armastatud laulusalmis sõnastatud ühiskondlikust kokkuleppest: "kes ei tööta, see ei söö".

Riigi poolt pakutavate teenuste tarbimine pole aga eriolukorraga seoses enamasti kahanenud. Mitmes valdkonnas on see isegi kasvanud, kuigi on ka erandeid. Arstidel ja õpetajatel on tööd nii nüüd kui ka pärast piirangute kadumist tavapärasest pigem rohkem.

Ja vähemalt sama palju kui kaks kuud tagasi soovivad kodanikud ka praegu tarbida sise- ja välisjulgeolekut, seadusloomet, omandiõiguse kaitset ja muid demokraatliku õigusriigi teenuseid, mida maksumaksja raha eest pakutakse, aga mille tarbimise peale me iga päev ei mõtle. Õnneks pole nende teenuste pakkumine pärsitud, mistõttu võiks olla ka põhjendatud selle eest palga maksmine senises mahus.

Oluline rühm riigieelarvest tulu saavaid inimesi, keda Hansson esile tõstab, on pensionärid. Neid on tubli kolm korda rohkem kui kõiki riigipalgalisi kokku ja üle kümne korra rohkem kui ametnikke. Nende tulu kärpides võiks kokkuhoidu saavutada küll.

Eelmises kriisis seda siiski ei tehtud, mistõttu aitas see veidi pehmendada kogu elanikkonna sissetulekute ja sedakaudu ka majanduse langust, mis meile turujõudude ajel osaks sai.

Samal ajal on hästi teada, et vastavalt meie sotsiaalsele kontraktile pole riiklikud pensionid Eestis just ülemäära helded – üle 65-aastaste keskmine (mediaan)sissetulek on alla 65-aastaste suhtes EL-i riikide võrdluses Eestis konkurentsitult madalaim. Kui riigilt tulu saavate inimeste sissetuleku kärpimise motivatsioon on sotsiaalne õiglus, siis meie pensionärid tuleks sellest mängust küll eemal hoida. Aga riigi maksutulu on ju määramata ajaks kokku kuivanud! Millest maksta riigipalgaliste palku ja pensione?

Hansson kirjutab, et "inimesed on valmis kannatama, kui enamik kaaskodanikke on nõus tegema sama."

Täiesti nõus. Ja see pool elanikest, kellel on õnn saada oma tulu riigieelarvest, oleks valmis ka solidaarsust üles näitama, sest nagu kirjutab Hansson: "ühiskonna kahe poole kogemuste nii suur erinevus pole tervislik ega jätkusuutlik". Kuid see ohver pole vajalik, sest venitaks majanduse taastumise ilmselt pikemaks kui vaja, kasvõi erasektori laenukoormuse (laen vs tulu) hüppelise kasvu kaudu.

Keskpankade roll on hoolitseda selle eest, et riigikassad erandolukorras tühjaks ei jääks. Valitsused aga hoolitsegu omalt poolt, et lisakulutused tegeleksid kriisimuredega.

Oluline on tagada inimeste tarbimisvõime

Õnneks on viimastel nädalatel ilmunud palju kõrgel analüütilisel tasemel arutlusi, millest lähtudes saavad kõhklevad valitsused oma kriisipoliitikat kujundada.

Lisaks ettevõtete-vaheliste sõbralike suhete säilitamisele kõigi rahaliste ja juriidiliste vahenditega soovitatakse tagada elanike senised sissetulekud võimalikult suures ulatuses. See võib isegi heaoluühiskondades tähendada sotsiaalse kaitse võrgustike tugevdamist, millest näitaks Rootsi alustaski.

Vähema sotsiaalse kaitsega riigid peavad rakendama radikaalsemaid meetmeid nagu rahatšekkide saatmine elanikkonnale (Hong Kong ja USA). Ja kaalutlused selle taga ei ole ainult humaansed, vaid ka majanduslikud. Oluline on tagada inimeste tarbimisvõime ja -julgus eelkõige pärast eriolukorra taandumist, et olemasolev majanduspotentsiaal taas kiiresti kasutusele võtta.

Maailmapank peab vajalikuks valitsusi lausa hoiatada riigipoolsete kulutuste kokkutõmbamise eest, sest see süvendaks majandusprobleeme veelgi. Riigi stabiliseeriv roll, mille osaks elanike sissetuleku hoidmine, on praeguses kriisis eriti oluline.

Hoiatuses mainitakse Lõuna- Ameerika ja Balkani riike, kus ahvatlus kärpepoliitikaks võib olla suurem, kui arenenud riikides. Kuid kiusatus selleks mikrotasemel intuitiivseks ja moraalselt ehk põhjendatud sammuks võib tekkida ka mujal. Raske on näha, kuidas riigireformi forsseerimine keset järsku majanduslangust saab olukorda parandada.

Kuid siiski, küsib skeptik, Jumal loob midagi mittemillestki, aga kuidas saab maapealne riik tagada sissetuleku olukorras, kus tööd ei tehta, kaupa ei toodeta ja tulu ei teenita? Keegi peab selle ju kinni maksma.

Maksabki, aga majanduse kiirema taastumise ja elanike heaolu huvides ei tee seda praegu riigipalgalised oma kõhu kõrvalt, vaid kõik vastavalt oma maksevõimele tulevikus. Lühikeses plaanis tuleb raha erasektori säästudest, mis erinevatel põhjustel seal rakendust ei leia.

Viimased viis aastat on erasektor riigile laenamise lõbu eest olnud valmis ka peale maksma. Tõsi, osaliselt keskpankade toetusel. Kokkuvõttes aga maksavad töötute asendussissetuleku kinni ikkagi need, kellel on olnud õnn säilitada oma töö ja palk. Aga seda pikkade aastate jooksul tagantjärele.

Suur finantskriis ei olnud piisav vapustus, et murda konservatiivseid tabusid ja anda poliitikute kätte tõhusad vahendid harva ette tulevate vapustuste leevendamiseks. Seekordne raputus teadvustab ilmselt paremini riigi positiivset rolli meie elu erinevate aspektide korraldamisel. Kui rahatrükk ja kodanikupalk tekitavad väljakannatamatut allergiat, siis võib nende asemel kasutada paremini seeditavaid eufemisme.

"Valitsused on viimase instantsi kindlustajad, laenajad, kulutajad ja teenusepakkujad," kirjutab W. Buiter. See roll langeb nende kaela siis, kui erasektori tegevus on häiritud. Ühel Euroopa riigil, mille rahandus on alati olnud arusaamatult korras, on kõik võimalused vältida mittevajalikke inimkannatusi ja aidata samaaegselt majandus võimalikult kiiresti taas järje peale. Selle mittekasutamine oleks poliitiline, mitte majanduslik valik.

Kommentaar kajastab autori isiklikke seisukohti.