Tartu linn on esitanud riigikogu kultuurikomisjonile ettepaneku rajada järgmine kultuuriehitis Lõuna-Eesti südamesse, kus mitte ainult ei ole esindatud riiklik kultuuripärand ja Lõuna-Eesti kirjandusvaramu, vaid kus keskseks ideeks on läbi valdkondade ühendamise olla uute kultuuriinnovatsioonide kese ja avaliku suhtluse tuiksoon.

Tartu on olnud juba pikemat aega kestliku linnastumise ja kvaliteetse ning lõimiva avaliku ruumi arutelu eestvedaja. Viimastel aastatel on võimaldanud Tartu 2024 Euroopa kultuuripealinna projekt pealkirjaga "Ellujäämise kunstid" seda laiendada kogu Lõuna-Eestile.

Käesolev aasta on andnud oma ootamatustega sellele mõistepaarile täiesti uued tasandid, kui ruumikasutuse, digiruumi, loodus- ja tehiskeskkonna koostoime teemad on kolinud ekspertide mõtetest laiemalt meie kõigi argivestlustesse.

Tänu digivahendite igapäevasele kasutamisele elasid mitmed valdkonnad kevadise perioodi võrdlemisi valutult üle. Kuid samal ajal sai juba paari kuuga selgeks, et kui teatud tehnilised tööd on tõesti võimalik ära teha mistahes kohast üle digiruumi, jääb vajaka millestki väga olulisest ning pikem füüsiline eraldumine ei ole kellelegi meeldiv. Tekkis kiiresti koosolemise-vitamiini puudus.

Võimalik, et koduseks saanud digivahendid muudavad teatud määral senise kodu- ja töökoha piire, kuid just selle kõrval muutub üha olulisemaks ka meie füüsilise kokkusaamise ruumi olemus.

Autovabaduse puiestee projekt Tartu südalinnas näitas, et ka nõudlus selle järele on reaalne ja kasvav. Kuuks ajaks autoliiklusele suletud 8000m² asfaldipinda Vabaduse puiesteel muutus aktiivseks keskuseks vanalinna ja jõevahelisel alal, kus märksõna vabadus võttis oma tõelised mõõtmed ja mistahes tegevused ja olemised said võimalikuks.

Sellesama Vabaduse puiestee kõrvale kavandatava südalinna kultuurikeskuse keskne idee on luua koht, mis on atraktiivne ja kergesti ligipääsetav kõigile. Ühest küljest kohtuvad seal laiemalt väga erinevate kogukondade liikmed ning vaba ja sundimatu olemine on vältimatu, teisest küljest kohtuvad ühise katuse all nii rahvusvahelisel tasemel kunstimuuseum, raamatukogu kui ka toetavad sündmusruumid ja koostegemise kohad.

Oma sisult on Tartu Kunstimuuseum ja linnaraamatukogu juba praegu oluliselt kõrgemal tasemel kui nende ruumiline võimekus. Kunstimuuseum riigi ühe olulisima koguga peidab oma varades tõelisi Eesti kunstiloo pärleid, mille väljatoomine on kultuuriloolise tähtsusega.

Tartu linnaraamatukogu oma 300 000 külastajaga aastas on selgelt kujunenud juba enamaks kui pelgalt raamatulaenutamise kohaks ja üle 30 protsenti mitte-tartlastest külalisi näitab, et tegemist on asutusega, mis teenib laiemalt Lõuna-Eestit, kuid saaks seda teha veelgi enam.

Kõige suurem väärtus lasub aga selles, et südalinna kultuurikeskuses ei ole enam võimalik öelda, kus lõpeb kunst ja algab lugemine, sest valdkondade vaheline sünergia on vältimatu ja ainuvõimalik.

Selleks, et see kavandatav avalik ruum, kus kohtuvad inimesed ja kunstid saaks tõeliselt linna ja Lõuna-Eesti keskuseks, on olulise tähtsusega südalinna kultuurikeskuse asukoht. Tartu on aastaid juurutanud "lühikeste vahemaade" linna kontseptsiooni, eesmärgiga tagada võimalikult hea teenuste kättesaadavus ja võimalikult madal kodaniku jalajälg meie kõigi ühisele keskkonnale.

Läbi konkreetse suunamise ja laiapõhjaliste dialoogide on linna keskus muutunud üha atraktiivsemaks ja aktiivsemaks kohaks, mille headeks näideteks on värskelt valminud jõeäärne ülikoolihoone Delta, kõrgetasemelised äri- ja eluhooned nii vanalinnas kui selle ümbruses, üha aktiivsem Emajõe ja jõekallaste kasutus.

Kavandades südalinna kultuurikeskuse kõige kesksemasse asukohta vanalinna ja uue keskuse vahel on võimalik luua midagi erakordselt võimast - esimene Eesti linnasüda, mille keskmes on kogukond, kunstid ja kultuur.

Selles asukohas kätkeb ka väljakutse, sest enam kesksemat kohta Tartus ei ole. Terviku peavad moodustama nii välimine kui ka sisemine avalik ruum, tehis- ja looduskeskkond ning kestliku terviku nimel peame kaaluma ka kõiki tehnoloogilisi lahendusi ja kasutatavaid materjale. Seetõttu ongi sisuliselt ainuvõimalik, et südalinna kultuurikeskusest saab esimene Eesti avalik puidust hoone sellises mahus ja tähenduses.

Kvaliteedilt parima lõpliku lahenduse pakub sellele kõigele järgmisel aastal koostöös Arhitektide liiduga läbiviidav arhitektuurivõistlus, sest vaid nii on võimalik saavutada tervik, mis ei ole lihtsalt järgmine Tartu hea mõte, vaid parim mõte nii Tartule, Lõuna-Eestile kui ka kogu Eesti kultuuriruumile.