Andres Metsoja: kuhu voolavad riiklikud investeeringud?

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Andres Metsoja. Autor/allikas: Anna Aurelia Minev/ERR

Tartus vaieldakse, kuhu rajada südalinna kultuurikeskus, aga pärnakad peavad pealt vaatama, kuidas riiklikud investeeringud järjepanu just heade mõtete linna voolavad, kirjutab Andres Metsoja.

Rokilegend Gunnar Graps laulis kunagi: "Mul jällegi on ainult tühjad pihud. Kuid küsides ma vaatan ümberringi. On teistel terad juba kuldses vihus. Kuid mina oma päevi ära kingin." Ja lööge või maha, kui need read ei väljenda võimuliidu viimase aja otsuseid Pärnus.

Vaatame algusest. Kunagi, kui suvepealinnas toimis veel kahe valimisringkonna pärast lõhki läinud koalitsioon, loodeti linna rajada kahte kultuuriobjekti: Pärnu kunstihoonet ja Läänemere Kunstisadamat. Mõlemad olid 11 riiklikult tähtsa kultuuriobjekti kandidaadi seas ja üsnagi suure tõenäosusega oleks üks neist saanud riikliku toetusegi. Vähemalt nii väitis keskerakondlane Aadu Must Pärnu Postimehe veergudel. Aga ei midagi.

Vahepeale mahtus koalitsiooni lagunemine – linnapea Romek Kosenkraniuse valimisliit kartis osavaldade hääli, sõna võtsid lugupeetud kunstiteadlased, kelle arvamus või rumalus teemal kaasaegne kunst on igaveseks raiutud Eesti pilameemidesse ja lõpetuseks jonn ning solvangud kunstisadama eestvedaja Mark Soosaare vastu.

Niinimetatud sillakoalitsioonile meeldis eraettevõtja abil rajatav kunstihoone ja peamine aur kulutatigi projekti läbisurumisele ja eraettevõtjale meena määritavale lisakorterite ja korrustega hoonele kesklinnas.

Millega tegeleb Pärnu?

Tartus vaieldakse, kuhu rajada südalinna kultuurikeskus. Tartus oskavad koalitsioon ja opositsioon volikogus koostööd teha. Meenutagem, Tartusse on viimase 25 aasta jooksul rajatud kolm autosilda. Ja nüüd vaidlevad tartlased mitte selle üle, kas rajada südalinna kultuurikeskus, vaid selle üle, kuhu täpselt südalinnas kultuurikeskus rajada.

Samal ajal tegeleb kaunikõlaline Pärnu sillakoalitsioon mitte pärnakaile kolmanda autosilla rajamise, vaid üle jõe pääsemise koha 700 meetri võrra ülesvoolu nihutamisega. Just nii tuleb mõista kavatsust ohverdada uue silla rahastamise nimel võimalus tulevikus autoga üle vana kesklinna silla pääseda. Värske värvikiht, mida vanale sillale veel enne valimisi peab kantud saama, on järjekordne silmamoondus, mida meie vana sild on oma pika eluea jooksul korduvalt näinud.

Kes on siin kaotajaks? Ei, mitte tartlane, kelle koduparki kultuurikäitis vastu tahtmist ehitatakse. Suurimaks kaotajaks on pärnakas, kes vaatab pealt, kuidas riiklikud investeeringud järjepanu just heade mõtete linna voolavad. Ja süüdi pole selles mitte pärnakas, vaid keskerakondlike kalduvustega linnapea ja sillakoalitsioon, mis isiklikku populaarsust jahtides jätab Pärnule vaid tühjad pihud.

Rail Balticu edu või läbikukkumise võti asub Pärnus

Samal ajal, kui riiklike investeeringute näol valitseb mitmete piirkondade jaoks põuaaeg, siis Rail Balticu projektiga oleme liikunud suure sammu edasi – väga pikaajaline planeeringuprotsess on läbi viidud ning siseriiklikud kokkulepped saavutatud.

Rail Balticu rahastamist puudutav vaidlus Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide vahel, mille tõttu Eesti, Läti ja Leedu ähvardasid blokeerida Euroopa Liidu taastefondi heakskiitmise, sai ülemöödunud nädalal 1,4 miljardi euro suuruse transpordirahastuse näol oodatud lahenduse.

Sellegipoolest tuleb nii sise- kui välispoliitiliselt tööd jätkata. Teatavasti peavad rahastusele andma heakskiidu veel ka liikmesriikide alalised esindajad, Euroopa Parlamendi transpordi- ja tööstuskomitee ning seejärel ministrite nõukogu ja parlament tervikuna.

Aga siingi pole võimalus lõpuks tühjade pihkudega jääda lõplikult kadunud. Riigikohus on tühistanud maakonnaplaneeringus kehtestatud trassikoridori Pärnust lõuna poole. On selge, et ükskõik kui hästi poleks asjad igal pool mujal, ei ole mitmekümne kilomeetrise lüngaga raudteel mingit mõtet ja sellist raudteed keegi ehitama ei hakka.

Pärnumaal asub praegu kogu Rail Balticu projekti edu või läbikukkumise võti. Selles asjas ei tohiks keegi jääda ükskõikseks – ka mitte Pärnu linn, mis on saamas nii rahvusvahelise reisiterminali kui ka kaubajaama asukohaks.

Pärnu linna moraalne, poliitiline ja ka praktiline toetus trassikoridori lahenduste leidmiseks peaks olema valjuhäälne, pidev ja tõhus. Selle asemel kuulen sillakoalitsiooni kuuluvatelt kunstikonservatiividelt õhkamist mingi "vanale trassile" rajatavast raudteest, mis võiks Pärnu tupikjaamas lõppedagi.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: