Sündmustik Tartu südalinna kultuurikeskuse (SÜKU) ümber on arenenud kiiresti ja viimaste aastate arengutele vastavalt on hakatud seda polariseerima. Ühel pool oleks nagu ebaratsionaalsed opositsiooni poolt üles keeratud puukallistajad ja teisel pool linnakodanike heaolu eest võitlev linnavalitsus. Kogu seda eri meediumitesse laiali valgunud teemakäsitlust jälgides tekib aga küsimus, kas see kõik on tõesti nii must-valge kui eemalt vaadates paistab.

Minu ja ilmselt paljude teiste teadvusesse jõudis teema aktiivsemalt veebruari alguses läbi ühe arutelu sotsiaalmeedias. Olin küll eelnevalt kursis, mida plaanitakse ning teadsin ka vastaste põhimõttelisi seisukohti, kuid antud arutelus hakati linnajuhtide poolt vastandama Arena Tartut ning SÜKU-t ja rääkima poliitilisest mandaadist, mis saadi pea neli aastat tagasi toimunud valimistega omakorda 18 aastat tagasi tehtud asukohavalikule.

SÜKU rajamist toetab minu hinnangul valdav enamik linnakodanikest ning ollakse ühisel meelel, et linnaraamatukogu ja kunstimuuseumi praegused hooned on ajale jalgu jäänud nende asutuste vajaduste rahuldamisel. Küll ollakse eriarvamusel hoone tulevase asukoha osas ja siinkohal on lauale pandud mitmeid variante, kus Keskpargi asemel leiab enim kõlapinda Vabaduse pst 6 parkla ning Holmi kvartal.

Holmi kvartalis linna maad napib, siis Vabaduse pst 6 parkla vastu on öeldud: "Lühidalt öeldes see hoone sinna ei mahu. Kümmekond aastat tagasi seda prooviti ja tulemuseks oli sisuliselt läbi kukkunud arhitektuurikonkurss".

Pelgalt parkla pindala vaadates, võrreldes Keskpargiga, on tõesti tegemist väikse platsiga, kuid vaadates SÜKU majandusanalüüsides toodud näitajaid, siis brutopinnaga 22 000 m2 kavandatud hoonest on mainitet asutustele planeeritud 10 500 m2, mis on vähem kui pool kogu hoone mahust. Vabaduse pst 6 asuva parkla, olemasoleva raamatukoguhoone ja nende vahel asuva Magistri tänava pindalad kombineerides saame kogupindalaks 4800 m2.

Tihti tuuakse sobivuse argumendina välja Keskpargi kui Teise maailmasõja tulemina tekkinud sõjahaava lappimist. Väidetavalt isegi pikaaegne linnaarhitekt Arnold Matteus ei soovinud seda ala hoonestada koleda nõukogude arhitektuuriga ning selle tulemusena on meil kesklinna jäänud suur ja potentsiaalirohke roheala.

Jah, nagu linnapea Urmas Klaas hiljutises intervjuus väitis ja sotsiaaldemokraadid oma kodulehel kirjutavad, on Keskpark vähe kasutatud, ebaõdus, liigivaene, pigem läbikõndimise kui ajaveetmise koht.

Kuid, head linnaametnikud, kelle tegemata töö see on?

Pargi ja selle haljastuse kaasajastamine on tunduvalt soodsam tegevus kui 60-miljonilise hoone ehitamine. See, et Tartu parke üldse vähe kasutatakse on laiem teema, ning vajaks eraldi käsitlemist.

Ometi ei tule neist parima asukohaga parki seepärast osaliselt hõivata hoonestusega. Seda enam, et toonast Kaubahoovi mäletavaid inimesi SÜKU valmimise ajaks ilmselt meie hulgas enam ei ole. Toona olidki linnaplaneerimises teised suunised ning keegi ju ei hakkaks enam Pirogovi parki täis ehitama, sest enne sõda olid sealgi hooned.

Hirm ilma jäämise ees on hetkel suurim vedur, mis SÜKU pooldajate vankrit veab. Kui me nüüd vaidlema hakkame, siis me ei saa riigilt toetust ja siis me ei teegi SÜKU-t ja keegi peab siis süüdi olema. Nõnda saab kellegi peale näpuga näidata. Siiski on veel aega vankrit seada ning leida kompromisslahendusi, kus kodanike vastuseis on väiksem.

Näiteks jääb hetkel nõrgaks Vabaduse puiesteed puudutav kommunikatsioon. Kaasaegne, rohelust toetav ning jalakäijasõbralik linn ei vaja nii suurt magistraali läbima vanalinna ja Emajõe vahelist ala, kuid hetkel ei leia selle SÜKU rajamisega tugevalt seotud ala arengute kohta midagi täpsemat.

Lubatakse, et kogu piirkonda vaadeldakse täpsemalt arhitektuurivõistluse käigus, kuid visioonilt võiks katteloori juba praegu kergitada. Ehk leebub ka vastuseis, kui jääb selgelt kõlama, et keskuse loomine ei toimu viimase oaasi arvelt, vaid tervikuna on tulemuseks rohelisem ning inimsõbralikum keskkond.

SÜKU suurt mahtu põhjendatakse sellegagi, et väiksemalt ei tasu see ettevõtmine ennast ära. Kuid see ei tasu ennast ära ka plaanitavas mahus. Vastavalt Tartu linna leheküljel olevatele majandusanalüüsidele: "Projekt ei ole majanduslikus mõttes tasuv (ei teenita tagasi investeeringu kulusid), kuid sõltuvalt alternatiivi valikus on tuludega võimalik katta jooksvad kulud. Kontseptsiooniga sobivad tegevused on enamasti väikse tulubaasiga".

Seega on SÜKU suurimaks tuluallikaks linnaraamatukogu ja kunstimuuseumi üüritulu, millest esimene kuulub kohalikule omavalitsusele ja teine riigile, ehk maksumaksja maksab tulevikus lihtsalt rohkem.

Suurust põhjendatakse ka väitega, et sinna rajatavatest saalidest on Tartus suur puudus ning need leiavad palju kasutust, ometi ei nähta, et see asutus ilma maksumaksja toeta üldse püsti püsiks. Ehk tuleks konverentsiturism jätta eraettevõtja pärusmaaks ning tegeleda eeskätt mainitet asutuste vajaduste lahendamisega?

Alguse juurde tagasi tulles, siis tegemist ei ole küsimusega kas ja kui palju puid peaks või ei peaks pargis maha võtma. Hetkel on roheala linna tegevusetuse tõttu soiku jäänud ning seeläbi ka heaks ettekäändeks paljudele keskuse pooldajatele.

Raamatukogule ja kunstimuuseumile on uusi ruume vaja, aga seda mitte potentsiaalika pargi arvelt. Hetkel tõusnud kodanikuinitsiatiivi tuleks ära kasutada leidmaks SÜKU-le asukoht kesklinnas, millele vaadatakse ka aastakümneid hiljem tagasi positiivsete mälestustega.