Üks on nüüd selge – Tartu südalinna kultuurikeskus (SÜKU) kõnetab kogu Eestit. Üheteistkümnest riiklikult tähtsa kultuuriehitise rahastusele kandideerijast on just SÜKU see, mis äratab kirgi niivõrd, et on toonud meedia tulipunkti kogu suurrajatiste teema.

Keskusele avaldavad toetust sajad elu edasiviijad kõikjalt Eestist – haruldane ühinemine lõhestuste ajastul. Juba see näitab, et SÜKU on tõeliselt riiklik huvi. Sama tõestavad äsjased arutelud, mille allhoovused ulatuvad ühe linna pargist ja majast juba määratult kaugemale.

Tartu ja kogu Eesti tulevik

Tartus peegelduvad paljude Eesti linnade siseheitlused arenguhüppe ja mugavustsooni vahel. Kinnihoidmist endisest olmest tuleb inimlikult mõista, eriti segasel ja vaevalisel ajal. Ometi on igal linnal kestmiseks vaja värskendada elukeskkonda, väärtustada oma kultuurikandjate tööd ja hoolitseda selle eest, mis inimesi üle aegade kokku toob.

Päevade viisi, hommikust hilisööni kultuurikeskuse aruteludes kaasa rääkides on saanud selgeks: vastandumise alged on sügavamal kui ühe platsi olemuses. Põlispuid tahavad hoida ju vaidluste mõlemad osapooled. Ent kui isegi mitmed ajaloost teadlikumad linnakodanikud kuulutavad ühe sõjajärgse tehismaastiku tervikuna puutumatuks looduseks, avaldub seal mõnel juhul küll isiklik side just selle paigaga, kuid laiemalt pigem hirm muutuste ees.

Ühel pool on need, kellele on vältimatu seada suuri eesmärke, et linna tuleks juba nüüdse kümnendi jooksul rohkem elanikke ja külalisi, kellega siinseid väärtusi jagada, ning nii mõnestki külalisest võib ju ka saada tore naaber.

Teisel pool on aga need, kelle jaoks on kõik õdus nii, nagu seni – ei ole neile vaja "võõraid" ega muutusi (ka mujalt Eestist pärit SÜKU-le kaasamõtlejat tajutakse ohuna!). Selles on südalinna kultuurikeskuse plaani haaranud vaidluste tegelik iva.

Kui see tõdemus kehutab nüüd Eesti ühiskonna alalhoidlikumaid jõude veelgi kultuurikeskuse tõrjujate poolele asuma, siis stopp! Pangem tähele, mis on õigupoolest toodud selle mõttelaadide vastasseisu ohvriks.

Mis toimub? Eesti mälu ja õppimise linnas mässatakse raamatukogu ja kunstimuuseumi vastu?

SÜKU vastu antud häälte kuhjumine on viiruskriisi sümptom, mitte kodanikualgatuse edulugu. Üks paratamatute koroonapiirangute ohtlikumaid kaasmõjusid on kultuurikatkestus – võõrdumine kultuurikogemusest reaalses ajas ja ruumis, vaimsete elamuste vajaduse tuhmistumine argielus.

Alalhoiuinstinkt kehtestab tänased normid, kuid hetkes enese säästmises kipuvad kaduma kaugemad sihid: nii tulevikulootused kui ka kohusetunne mälu ees. Virtuaalsed ebatõed asendavad teadmisi, ägenev ässituste levi tõrjub faktidesse süvenemist.

Seda on paraku küllaga tõestanud vastuaktsioon SÜKU-le. Mis tahes aatelist ettekäänet sellele otsitakse, jääb see põhiolemuselt eksitamisel ja ärritamisel käärivaks rünnakuks kirjavara ja kunstipärandi säilitamise ja edendamise vastu. Ka neid kultuuriväärtusi elutähtsaks uskuvate kultuuriinimeste vastu, kes sadadena keskuse rajamist on toetamas.

Ent riigi ja selle vaimuseisu kaugemate sihtide üle otsustajad tunnetagu: mida rohkem neid vastaseid on, seda rohkem on raamatukogu ja kunstimuuseumi avardumist meie tulevikule vaja. Tartule, aga kogu Eestilegi - ka märgina, julgustuseks kõikidele linnadele. Seadmaks omi suuri sihte, et koroonast väljumisel ületada kultuurikatkestust ning sellest tingitud ärevusi ja ärritusi.

Päevapoliitiline punktivõistlus

Sügisel on kohalike omavalitsuste valimised. Juba praegu käib päevapoliitiline punktivõistlus, üksteise vastu positsioneerumine ka virtuaalsete võbeluste tuules. Ka Tartu südalinna kultuurikeskus ei ole jäänud neist punktikogumistest puutumata.

Ent vaimuharimisele pühendunud asutuste, nende töötajate ja neist hooliva avarama kogukonna saatust ei või jätta halbade kaotajate ega väikeste, vääritute võitude meelevalda. Raamatukogu ja kunstimuuseumi paremad päevad pole erakonna- ega valimisliidupoliitiline küsimus, see on eluliselt läbi tunnetatud väärtus, mida iga kultuurrahvas peab hoidma üle valimisperioodide.

Juba lähiajal teeb riigikogu otsuse, millised on järgmised Eesti Kultuurkapitali rahastatavad suurehitised. Riikliku vastutuse tundjad hindavad taotluse sisulist kaalu: võimet kõnetada inimesi mitte ainult lähiümbruses, vaid kogu regioonis, tuge kogu kultuuriteadvuse taaselustamisele rusuvaist kriisiaastaist. Plaanide selgus ja pidev arendamine peavad ületama pelka nimemainet, emotsioone ja põgusalt visandatud õhulosse.

Südalinna kultuurikeskus on missioon, mis pidevalt areneb, võttes ka arvesse kahtlejate muresid ja õppides kujunema veel loodushoidlikumaks. Selle edenemise vundamendiks on aga kindlad ühiskondlikud kokkulepped, mis on selginenud aastakümneid kestnud laialdaste arutelude järel – neid tuleb hoida ja täita ülemana nädalavahetuste sotsiaalmeedia tundepuhanguist.

Tartu linnaraamatukogu ja kunstimuuseum, nende töötajad ja sajad tuhanded külastajad on uusi ajakohaseid ruume oodanud vähemalt selle sajandi algusest. Just nüüd on võimalus kinkida neile ja kogu viirusest vabanevale Eesti ühiskonnale uus algus – Kultuurkapitali korralise meetmega võrreldavat rahastusvõimalust sel kümnendil ei tule.

2022 on raamatukoguaasta. Andkem selleks Tartu südalinna kultuurikeskuse toetamisega rõõmus hoog juba nüüdsel lootuste kevadel.