Diskussioon Tartu südalinna kultuurikeskuse üle on läinud tuliseks, kuid paratamatult kipuvad sellises kirgede möllus segi minema reaalsed faktid ja lendu läinud pooltõed. Seetõttu vajavad ka tartlase Madis Järvpõllu kommentaaris "Vastandumine varjutab SÜKU tegeliku probleemi" esitatud mitmed väited korrigeerimist.

Nagu Madis Järvpõld ka oma artiklis tõdeb, ollakse praeguses diskussioonis üldjuhul üsna üksmeelsed selles osas, et Tartu linnaraamatukogu ja Tartu kunstimuuseum vajavad tänapäevaseid ruume, kuid vaidlus käib peamiselt hoone asukoha üle. Täpselt nii see on. Enamik arvamusavaldusi algabki tõdemusega, et olen küll nõus, et raamatukogu ja kunstimuuseum vajavad tänapäevaseid ruume, aga...

Järvpõld viitab Magistri tänava parkla asukohale, mis oli raamatukogu-kunstimuuseumi ühishoone asukohana kõne all kümme aastat tagasi. 2020. aastal koostatud majandusanalüüsides on välja toodud kultuurikeskuse ruumivajadusena 22 000 ruutmeetrit brutopinda, Madis Järvpõld aga viitab, et kahe asutuse jaoks piisaks ka 10 500 ruutmeetrist, mis mahub tema arvestuse järgi ära ka Magistri tänava parklasse.

Tõepoolest, see pisut üle 10 000 ruutmeetri on see osa hoonest, mida on puhtalt raamatukogu ja kunstimuuseumi otsese tegevuse jaoks vaja, kuid mõlema asutuse tegevuse toetamise jaoks on vaja ka saali ja muid ühiskasutusega ruume, nagu näiteks garderoob, abi- ja tehnoruumid jmt. 2011. aastal toimunud arhitektuurikonkurss näitas, et parkla alale on võimatu ära paigutada neid funktsioone, mida tänapäevane raamatukogu ja kunstimuuseum vajaks.

Südalinna kultuurikeskuse ettevalmistamisel on võetud eesmärgiks rajada uus hoone, võtmata linnale liigseid rahalisi kohustusi ja ohverdamata linna investeerimisvõimekust. Selleks on keskusesse planeeritud ka hoone sisuga sobivad üüripinnad, mille üks eesmärk on teenida tulu, et katta hoone tegevuskulusid.

Kuni 500-kohalise saali rajamine kultuurikeskusesse on vajalik ennekõike linnaraamatukogu ja Tartu kunstimuuseumi täisväärtuslikuks tegevuseks. Saali rajamise eesmärk pole luua uut konverentsikeskust ega pakkuda sellealast konkurentsi erasektorile, nagu Järvpõld arvab.

Saali suuruse planeerimisel on võetud aluseks linnahalli eelanalüüsideks tehtud uuringud (2016) ning Tartu saalide uuring (2018), kust tuli välja, et Tartul on vajadus 300-700-kohaliste saalide järele. Väiksemate saalide osas on olukord Tartus väga hea. Seetõttu on ka südalinna kultuurikeskust planeerides just sellise saali vajadusega arvestatud.

Järvpõld kirjutab oma artiklis: "SÜKU suurt mahtu põhjendatakse sellegagi, et väiksemalt ei tasu see ettevõtmine ennast ära. Kuid see ei tasu ennast ära ka plaanitavas mahus. …"

Kohaliku omavalitsuse kohustus rahvaraamatukogusid asutada ja finantseerida tuleb seadusest. Tegemist on avaliku teenusega, mille eesmärk ei ole majanduslik tasuvus. 2020. aastal toetas linn Tartu linnaraamatukogu tegevust koos kõigi harukogudega rohkem kui kahe miljoni euroga.

Raamatukogu rahalise toetamise vajadus säilib ka pärast uutesse ruumidesse kolimist. Kuna südalinna kultuurikeskuse peamiseks eesmärgiks on pakkuda paremaid avalikke teenuseid, siis ei saagi eesmärgiks olla täielik majanduslik tasuvus. 2020. aastal valminud analüüsid näitavad, et hea planeerimise ja läbimõeldud tegutsemise korral võib kogu hoone teenida piisavalt tulusid ja uutesse ruumidesse kolimine ei tõsta linna eelarvest makstava tegevustoetuse vajadust.

Nüüd keskpargist, mis on kujunenud käimaoleva diskussiooni peamiseks lahinguväljaks. Järvpõld küsib artiklis linnaametnikelt retooriliselt, et kelle süü on see, et kõnealune park on ebaõdus ja vähe kasutatav.

Tõepoolest, linn ei ole sellesse parki oluliselt investeerinud, tehtud on vaid igapäevast hooldust. Kuid tuletame meelde, et tuliste debattide järel reserveeriti juba viis aastat tagasi kuni pool pargi alast kultuurikeskuse jaoks nii toonases kesklinna planeeringus kui ka linna üldplaneeringus.

Üldplaneering on linna ruumilise arengu tähtsaim dokument, ühiskondlik kokkulepe, mis on aluseks linnaelu korraldamisel ja linna arengu suunamisel. Ebaperemehelik oleks investeerida maksumaksja raha pargi arendamisse, kui linna arenguplaanide järgi kerkib lähikümnendil kultuurikeskus. Selle tõttu on võetud suund, et pargiala lahendus leitakse keskuse arhitektuurivõistlusega.

Järvpõld soovib ka, et linnavalitsus kergitaks katteloori kultuurikeskuse visioonilt. Mingeid saladuslikke ja avalikkuse eest varjatud visioone linnal ei ole. Kogu protsess ja plaanid on avalikkuse käsutuses ning praegu käimasoleva diskussiooni käigus üksipulgi lahti räägitud. On olemas põletav vajadus kultuurikeskuse järele, pikalt planeeritud ja üldplaneeringu keeruka protsessi läbinud asukoht südalinnas, majandusanalüüsid, Riigikogu kultuurikomisjonile esitatud visioon ning lootus riigi toetusele.

Praegu on käsil täiendavad ja juba detailsemad hoone ruumiprogrammi analüüsid. Seejärel ootab ees arhitektuurikonkursi ettevalmistamine, mis lisaks hoone välisilmele ja täpsele paiknemisele peab andma lahenduse kogu pargialale koos Vabaduse puiestee ja Emajõe kaldaga.

Järvpõld ütleb: "Ehk leebub ka vastuseis, kui jääb selgelt kõlama, et keskuse loomine ei toimu viimase oaasi arvelt, vaid tervikuna on tulemuseks rohelisem ning inimsõbralikum keskkond."

Täpselt selline plaan ongi.