Olen oma ametis meediaga suheldes püüdnud lähtuda sellest, et kogu rahvast teeniva kiriku tegevus ja õpetus peab olema nii palju kui võimalik avalik ja arusaadav. See on tähendanud ka ajakirjanikega aktiivset koostööd.

Teen ennast kirikujuhina üsna kergesti kättesaadavaks intervjuude andmiseks ja selgituste jagamiseks. Ka ei ole ma kunagi intervjuule läinud eelarvamuse või kindla hoiakuga konkreetse ajakirjaniku suhtes. Ajakirjanik teeb ju oma tööd nagu ka mina. Kui teeme koostööd, peaks tulemus olema mõlemaid pooli rahuldav ja meediajälgijale huvi ja uusi teadmisi pakkuv.

Olen saanud aeg-ajalt siiski ebameeldivaid kogemusi. Näiteks sain lõppenud nädalal kinnitust, et ettesalvestatud põhjalikud intervjuud on mõeldud pigem selleks, et küsija saaks paljude selgituste seast välja õngitseda arvatavasti enda eelhoiakuid või siis meediakanalis kokku lepitud kajastustonaalsuse või kallutatuse astmega sobivad mõtteid.

Konkreetne näide oli kajastus "Pühakodade programmi" ja Jõgeva kiriku rahaeraldise teemal saates "Aktuaalne Kaamera. Nädal". Ajakirjanik Toomas Potile sai esitatud paljudele selgitustele lisaks täpne dokument, kui palju on EELK iga koguduse kaupa ise pühakodade korrashoiuks ja haldamiseks panustanud "Pühakodade programmi" tegevuse viimasel viiel aastal 2014-2018.

Kuigi EELK koguduste üheksa miljonit eurot omapanusena ületas sama perioodi riikliku programmi EELK pühakodade tarvis eraldatud alla kahe miljoni euro suurus summat mitmekordselt, leidis kajastamist ainult riigi panus. See tundus eraldi näidatuna suure kingitusena.

Kui eelnevale lisada Jõgeva kirikule ilma kiriku enda teadmata eraldatud miljon, oligi saatelõigu suund paigas – kirik ise ei panusta oma ajalooliste varade korrashoiuks, eriti olukorras, kus kirikul on oma kinnisvaraettevõte, mis planeerib uue moodsa büroohoone ehitamist, kuid samal ajal võtab riigilt vastu suuri summasid.

Viimase nädala jooksul olen kogenud otseintervjuude puhul taas ka niinimetatud onjunii-tüüpi küsimusi, millega ajakirjanik ei taha teada, kuidas asjad on, vaid sildistab vastaja juba küsimuse tasandil.

Kui ajakirjaniku hoiakud ja eelarvamused kujundavad küsimusi, ei selgu vastaja tegelik arusaam asjadest ja kinnituvad ainult pealkirjadesse sobituvad stereotüüpsed mõttekatked. Vastaja peab järjepidevalt ümber lükkama tõena esitatud väidet, et ta ei ole kunagi joonud hommikuti konjakit, mistõttu ta pole saanud seda harjumust ka maha jätta. Intervjuu aeg kulub aga asjatult.

Esmaspäeval esitas Eesti Päevalehe ajakirjanik Vilja Kiisler mulle veebisaates "Vilja küsib" küsimusena väited, et kirik kiusab taga naisi ja geisid, sest naisi on ordineeritud vähem kui mehi ja geisid üldse ei ordineerita. Sarnaselt püstitatud küsimus viitab vaid sellele, et "linnalegendid", mida mõned ajakirjanikud on varem levitatud, levivad ka edasi. Neid kinnitatakse veelgi.

Miks ei ole ükski ajakirjanik võtnud vaevaks teha endale selgeks tegelik vaimulike ettevalmistuse pikk protsess ja eelduseid, millele üks vaimuliku kandidaat peab vastama? Näiteks, seda objektiivset tõsiasja, et naisi ja mehi on viimastel aastakümnetel ordineeritud vaimulikeks - sealhulgas preestriks - täpselt nii palju kui neid on teoloogilise koolituse läbides vastava ettevalmistuse saanud, samuti isikuomadustelt ja moraalsetelt vaadetelt sobivaks tunnistatud. Rohkem kandidaate lihtsalt pole! Sugu pole mänginud siinjuures mingit rolli.

ERR on pidanud minu Vilja Kiislerile antud intervjuust eraldi uudisnupuna vajalikuks esile tõsta geidest vaimulike kandidaatide küsimuse. Selgitan siinkohal lühidalt.

Geisuhtes või seda suhet avalikult õigustanud vaimulike kandidaate ei saa EELK-s ordineerida põhjusel, et vaimulikult eeldatakse elamist oma kirikus kehtiva õpetuse kohaselt. See tähendab, et olla tuleb abielus või elada vallalisena. Muud varianti ei ole. Ja see puudutab ka heteroseksuaalseid vaimuliku kandidaate.

Kõigile kehtivad võrdselt piibellikud moraalsed elunormid nagu EELK neid on tõlgendanud. See, kes on peapiiskop või milline on kirikuvalitsus ei määra siinjuures midagi. Need nõuded laienevad kõigile vaimulike kandidaatidele, mitte ainult geidele. Vaimulikuks ei ordineerita EELK-s muuseas ka vabas kooselus elavat heteroseksuaalset kandidaati.

Oleme aastate kestel vaimulikuameti eksamilt saatnud tagasi mitu kandidaati, kes ei ole olnud nõus oma vaba kooselu ametlikuks vormistama. Kandidaadi omandatud teoloogiline haridus, aga ka tema sugu pole teda selliste moraalsete nõuete täitmisel seadnud eelisjärjekorda või saanud takistajaks. Loomulikult ei tee me nendest kaasustest meediasündmust, sest need puudutavad inimeste isiklikke moraalseid valikuid.

Põhjus, miks esitame selliseid moraalseid nõudeid peaks olema arusaadav kõigile. Vabas ametlikult registreerimata suhtes elav vaimulik ei saa kuulutada sõnumit kirikus kehtivatest arusaamadest kristlikest pereväärtustest, abielu ja perekonna olulisusest ning ka registreerida ja laulatada teiste inimeste abielusid olukorras, kus ta ise oma elu ja eeskujuga neist väärtustest kinni ei pea.

Sama vastuoluline oleks kuulda mõnelt poliitikult või riigiametnikult, kes napsise peaga autoroolist tabatakse, moraalijutlust purjus peaga autorooli istumise kohta.

Ma austan väga ajakirjanike tööd ja olen isegi kaalunud minna ennast selles valdkonnas täiendama. Ma võtan alati tõsiselt põhjendatud ja argumentidega kaitstud kriitikat, isegi kui see on valus ja ebameeldiv. Kuid ma tajun ülekohtuna ajakirjaniku isiklikel hoiakutel ja pealiskaudsusel rajanevat teemakajastust. Eriti olukorras, kus ma tean, et tegelikud faktid ja taust on kajastajal olnud käeulatuses. Aus vastus ja tõde on sageli ainult küsimuse kaugusel.