"Insight": mis on keskkonnaaktivism Eesti moodi?
ETV+ uuriv saade "Insight" otsustas välja selgitada, mida kujutab endast Eesti keskkonnaaktivism.
1. oktoobril hakkas riigikogu majanduskomisjon arutama keskkonnaaktivistide petitsiooni õlitehase ehituse keelustamiseks Ida-Virumaale, samuti läbis riigikogus esimese lugemise karusloomafarme keelustav eelnõu. Keskkonnaaktivistid juhivad pidevalt võimude tähelepanu teravatele probleemidele. Ühed peavad neid looduse ja inimkonna heaolu eest võitlejateks, teised lärmakateks võhikuteks.
Vastuoluline Greta
Tänapäeval seostub keskkonnaaktivism paljudel Greta Thunbergiga. Rootsi koolitüdruk, kes esitas ÜRO kõnepuldist täiskasvanud poliitikutele emotsionaalse küsimuse "Kuidas te julgete?", on saanud kaasaegse keskkonnakaitse sümboliks. Eestis leidub nii tema pooldajaid kui neid, kes peavad Thunbergi ideid rumaluseks.
Endine poliitik Igor Gräzin arvab, et Thunbergi suu läbi kõneleb rumalus ja võhiklikkus. "Ökoloogia on keeruline asi. Tuleb õppida keemiat ja füüsikat. Greta idee mitte käia koolis, vaid lihtsalt niisama kliimaprobleemidest kisada on rumalus," ütles Gräzin saates "Kes keda?".
On ka teisi arvamusi. Näiteks Lasnamäe keskkonnaaktivist Maksim Zujev tunnistab küll Rootsi koolitüdruku radikaalsust, ent usub, et ta on oma eesmärgi saavutanud. "Inimesed on hakanud sel teemal rääkima. Võib-olla on aru saadud, et maailmas pole kõik nii lihtne."
Tänavale, kui piir on käes
Kogu oma vastuolulisuse juures on Thunberg ära teinud esmapilgul võimatu - andnud tõuke noorte keskkonnateemalistele meeleavaldustele. Sellistes meeleavaldustes osales juba enne Thunbergi praegu Eestis elav Jevgenia Tširikova. 2010. aastal kaitses ta koos oma mõttekaaslastega Venemaal Himki metsa. Nüüd elab ta väikeses talus Tallinna lähedal ja oskab erapooletult hinnata Eesti rohelist liikumist.
Tširikova arvates tulevad eestlased tänavale, kui "piir on täiesti käes". Ta meenutas 2017. aasta lugu Haabersti hõberemmelgaga, mis lõpuks maha võeti, et laiendada liiklussõlme. Siis tuli keskkonnaaktivistide laialiajamiseks kaasata politsei.
Ent paar-kolm meedias laineid löönud meeleavaldust on kui piisake meres. Radikaalseid keskkonnaaktiviste Eestis ei ole, või täpsemini öeldes, neid pole näha. Meie keskkonnaaktivistid eelistavad vältida trummide ja loosungitega tänavatele tulekut.
MTÜ Loomus loomakaitsja Martin Garbuzi sõnul ei ole väga radikaalsete ja läbimõtlemata meetoditega võimalik eesmärgile jõuda.
Radikaalsete keskkonnaaktivistide puudumist Eestis seletab Tširikova riigi väiksusega. Tema arvates on võim Eestis rahvale nii lähedal, et küsimuste lahendamiseks ei pea võtma äärmuslikke meetmeid.
Õige tunnetus
Teiselt poolt on keskkonnaaktivism Eestis võimas nähtus, millega võimud peavad arvestama. Nii näiteks moodustasid tuhanded inimesed 2018. aasta kevadel Emajõe kallastele inimketi, et protestida tselluloosikombinaadi ehitamise vastu jõe kallastele. Lõppkokkuvõttes valitsus loobus oma plaanist.
"See oli uskumatult grandioosne meeleavaldus, kuhu inimesed tulid koos laste ja lemmikloomadega. See oli mulle üllatuseks. Eestlased oskavad üllatada. Kui vaja, teevad ära," kiitis Tširikova kohalike looduskaitsjate tugevaid külgi.
Enamikul juhtudest aga püüavad kohalikud keskkonnaaktivistid kärarikkaid protestikampaaniaid vältida. Tänavatele tuleku asemel koguvad nad pea iga kuu allkirju elektroonilistele petitsioonidele metsade, jõgede, parkide ja loomade kaitseks. Neist mõnel on juba üle 7000 allkirja. Veel suuremat tööd teevad nad aga oma isikliku eeskujuga, suhtudes loodusesse ja keskkonda võimalikult hoolivalt.
"Huvitaval kombel on Eesti inimestel mingi õige keskkonnatunnetus. Inimene käitub nagu keskkonnaaktivist, ehkki ta seda pole," leiab Tširikova.
Hea eeskuju on nakkav?
Aljona ja Maksim Zujev koristavad lastega jalutades pea igal õhtul laste mänguväljakutelt ja parkidest prügi. Noored tahavad oma eeskujuga juhtida prügiprobleemile tähelepanu ja veenda naabreid puhtuses elama. Esialgu toetavad neid ainult lapsed.
Maksimi Zujevi sõnul aitavad lapsed tavaliselt hea meelega, sest neile on see nagu mäng. Aljona räägib, et täiskasvanud on reeglina skeptilised ja küsivad, kas selle eest makstakse.
Noored keskkonnaaktivistid tunnistavad, et nad ei soovi üksi tervet Lasnamäed ära koristada. Nad tahavad, et inimesed suhtuksid teadlikumalt paika, kus nad elavad ning kus jalutavad ja mängivad nende lapsed. Möödunud aastal asutasid noored mittetulundusühingu Rohelinn, et mitte ainult innustada inimesi isikliku eeskujuga, vaid korraldada ka mitmesuguseid temaatilisi üritusi. "Võidki jääda üht ja sama kohta koristama, ent mis selle mõte on? Võib ka midagi muud välja mõelda," ütles Maksim.
Aljona Zujeva loodab, et neil õnnestub muuta uut põlvkonda. "Lapsed ühinevad koristamisega parema meelega. Kui nad kümne aasta pärast suureks saavad, on meid juba rohkem."
Võidud ilma protestideta
Martin Garbuzil ja tema mõttekaaslastel on juba praegu, mille üle uhkust tunda. Kümne aastaga on loomakaitsjate arv tõusnud mõnelt inimeselt viiekümne aktiivse osalejani. Selle ajaga on õnnestunud seadusandlikul tasandil keelustada metsloomade kasutamine tsirkuses, panna veto okeanaariumi rajamisele Eestisse ja saavutada karusloomafarmide keelustamise arutamine riigikogus.
Kui võrrelda keskkonnaaktivismi Eestis ja Venemaal, siis naabrite juures viivad lihtsate inimeste protestid julmade vastasseisudeni võimudega. Eestis pole selliseid kokkupõrkeid peale ülalnimetatud hõberemmelga loo rohkem olnud.
Protesti hind
Jevgenia Tširikova sõnul on protesti hind Venemaal palju kõrgem. "Meenutagem, et kõigest nädal tagasi tapeti Vologdas kinnipidamise käigus üks keskkonnaaktivist. Eestis poleks selline asi võimalik. Ausalt öelda on mul sealsetest inimestest lihtsalt kahju. Keegi ei taha ju buldooseri ette viskuda või veeta talve metsas keskkonnalaagris. Kellele see meeldib? Mitte kellelegi. Inimesed võtavad äärmuslikke meetmeid, sest saavad aru, et jäävad oma kodudest ilma. Paljude jaoks ei ole teisi võimalusi, teist elu teises kohas. Nad saavad sellest hästi aru," jutustas Tširikova.
Eesti tee
Eesti keskkonnaaktivistid ei ole kindlasti lärmakad võhikud. Martin Garbuz töötab infotehnoloogia alal, Maksim Zujevil on oma väike insenerifirma. Nad ei püstita endale võimatuid eesmärke, ei roni barrikaadidele ega visku buldooseri ette. Ent see ei tähenda, et nad ei tee midagi kasulikku. Lihtsalt nad on valinud endale vaikse ja eestlaslikult rahumeelse, ent mitte vähem tulemusliku tee.
Toimetaja: Mirjam Mäekivi