Viimastel nädalatel on tekitanud suurt vastukaja kirjanik Mihkel Muti teos Juhan Viidingust, milles autor avaldas täispikkuses enesetapu teinud luuletaja hüvastijätukirjad. Seni on arutelu keskendunud peamiselt autoriõigustele, kuid vaimse tervise eksperdid näevad juhtumis ka laiemat rahvatervise küsimust.

Tallinna Ülikooli sotsiaaltervishoiu juhtivprofessor ja suitsiidiekspert Merike Sisask selgitas, et Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) soovituste kohaselt tuleks niinimetatud enesetapukirjade avaldamist vältida. Tema sõnul võivad sellised kirjad jätta mulje, nagu oleks enesetapp läbimõeldud otsus ning varjutada sellele eelnenud vaimse tervise kriisi.

"Sellised lahkumiskirjad võivad mõnikord suitsiidi või arusaamise sellest enesetapust kuidagi raamistada mingi arusaadava ja põhjendatud valikuna, mida suitsiid väga sageli ei ole. Lahkumiskiri kaotab kontekstist kriisimärgid ära," rääkis Sisask.

Eriti ettevaatlik tuleb olla tuntud inimeste enesetappude käsitlemisel, sest need lood pälvivad palju tähelepanu, võivad kiiresti levida ning tõsise teema kõmuliseks muuta.

"Kuulsate inimeste puhul paraku see väga sageli ongi nii, et see hakkab levima viraalselt ja siis kaob sealt ära suitsiidiennetuse jaoks oluline aspekt näha suitsiidikäitumist kui ikkagi traagilist valikut. Seal jääb väheks seda kajastust, kuidas sellistes olukordades on võimalik abi otsida, abi pakkuda," ütles Sisask.

Surma ettemääratuna kujutamine on veelgi ohtlikum

Sarnastele ohtudele juhtis tähelepanu ka vaimse tervise organisatsiooni ja nõustamisportaali Peaasi.ee suitsiidikaotuse kogemusekspert Eva Koženevski. Tema sõnul võib hüvastijätukirja avaldamine jätta enesetapust kangelasteo mulje ning suurendada samastumise ohtu inimeste seas, kes on ise haavatavas olukorras.

"Üks on see, et see võib jätta enesetapust romantiseeriva või õilsa teo mulje. Teine oluline aspekt on samastumine, et kui nüüd keegi loeb seda kirja ja tunneb ennast ära, et ma mõtlen samamoodi. Risk võib olla selles, et ta teeb ka selle teo, mida tegi teine inimene, kelle mõtetest ta ennast ära tunneb," selgitas Koženevski.

Olgugi, et hüvastijätukirju on väga erinevaid, ei tohi Koženevski sõnul unustada ka lahkunu lähedasi. "Seda ei saa kõrvale jätta, et on üks ring inimesi, keda see puutub väga isiklikult ja väga lähedalt. Kindlasti peame arvestama ka seda, kuidas see neid mõjutab."

Muti raamatu puhul peab Koženevski hüvastijätukirjade avaldamisest veelgi problemaatilisemaks viisi, kuidas autor kujutab Viidingu surma justkui vältimatu saatusena.

"Isegi kui Juhan Viiding kirjutas sellest aastaid ja aastakümneid varem, mida Mihkel Mutt nimetab tumedaks lõimeks, siis see ei tähenda mingisugust ettemääratust või et kunstnikega nii juhtubki," ütles ta.

Mutt kriitikaga ei nõustu

Raamatu autor Mihkel Mutt ütles, et ta ei usu, et kirjade avaldamine suurendaks lugejate suitsiidiriski. "Pigem mõjuvad need kirjad katartiliselt, puhastavalt, muutes lugejaid kokkuvõttes nii-öelda paremateks inimesteks, [mis] ongi tragöödia üks ülesandeid," selgitas Mutt.

Lisaks peab Mutt kirju humanistlikuks ja liigutavaks ega arva, et Viiding kutsuks kedagi üles end jäljendama. "[Viiding] üksnes tunnistas, et tema ei suutnud selle maailmaga harjuda," märkis Mutt.

Ta lisas, et oluline on lugeda raamatut tervikuna, mitte ainult hüvastijätukirju. "Suitsiidimõtetega inimene võiks lugeda ka ülejäänud raamatut, siis tal kindlasti suitsiidimõtteid ei teki. Raamat ei ole depressiivne," ütles Mutt.

Koženevski kriitikale suitsiidi ettemääratuse kohta vastas Mutt, et Viidingu surma ei määranud väline jõud, kuigi oma osa võisid mängida tema sisemised raskused.

"Et Juhan Viiding oli suitsiidne, et tal olid depressioonid, on ju ilmne. Ta oli ikkagi ka totaalne kunstnik, kes ennast pingsalt jälgides tegi oma "deemonitest" vaimustavat kunsti. Kunstnik on alati kaks, mitte üks. Ta kannatab, ja vaatab kõrvalt, kuidas ta kannatab. Pole võimatu, et ta suurendab oma kannatusi, et teha veelgi paremat kunsti. Kõik võimalused on olemas," kirjeldas raamatu autor.

Muti sõnul oli Viidingu traagiline lõpp siiski juhuslik ja mitte ettemääratud. "Kui ta teele poleks tulnud ühel hetkel saatuslikke eluvalikuid, omamoodi "sütikut" või "kasetohtu ahju alla", ei räägiks me temast minevikuvormis," selgitas Mutt.

Ta lisas, et suitsidiaalne inimene võib oma kriisidest järk-järgult üle saada ja elada oma loomuliku surmani.

Hüvastijätukiri võib aidata lahkunut ka paremini mõista

Koženevski ei pea hüvastijätukirjade mõju aga üksnes negatiivseks. Oma isa enesetapu tõttu kaotanud kogemusekspert tunnistas, et Viidingu kirja lugemine aitas tal pisut paremini mõista inimese mõtteid enne surma. Tema isa hüvastijätukirja ei jätnud.

"See on üks võimalus sisse vaadata ja mõista inimest, kes on kohe-kohe lahkumas oma elust. Need sissevaated aitavad meil neid inimesi käsitleda inimlikumalt ja kaastundlikumalt. [See] natuke võib-olla demüstifitseerib enesetappu teiste jaoks," rääkis Koženevski.

Nii Koženevski kui ka Sisask rõhutasid, et enesetappudest ja vaimse tervise raskustest rääkimist ei tohiks vältida. Oluline on aga selgitada suitsiidikäitumise keerulisi tagamaid ning näidata, et kriisi sattunud inimesel on võimalik abi saada.

"Vastutustundlik meediakajastus suitsiidide puhul tähendab seda, et me eelkõige käsitleme seda poolt, mis olid need tegurid, see kohutav sasipundar, mis suitsiidikäitumiseni võib viia, ja kus on need kohad, kus inimest saaks aidata," kirjeldas Sisask.

Tema sõnul tuleb meeles pidada, et enesetapp ei ole selge ja lihtne tegu, mida lahti mõtestada. Oluline on teadvustada, et abi on olemas.

"Alati on vajalik meelde tuletada, et suitsiid on väga keerukas, mitmetest teguritest mõjutatud protsess, kus ei ole kunagi ühte põhjust. Abi on saadaval," rõhutas Sisask.

Hädaabikontaktid

Kiirab telefon: 112 (24h), ohvriabi telefon 116 006 (24h), lasteabi: 116111 (24h), www.peaasi.ee.

Psühhiaatriakliiniku valvetuba Tallinnas: 6172 650 (24h) - Paldiski mnt 52; Tartus: 731 8764 (24h) - Raja tn 31; Pärnus: 447 3281 (24h) - Ristiku tn 1; Viljandis: 435 4255 (24h) - Jämejala, Pargi tee 14.

Erakorralise meditsiini osakond Narvas: 357 1795 (24h) - Haigla 1; erakorralise meditsiini osakond Ahtmes: 331 1074 (24h) - Ahtme mnt 95.

Emotsionaalne tugi ja hingehoid: 116 123 (igapäevaselt kl 10-24, hingehoid kl 16-24); Eluliin: 6558 088 (eesti keel), 655 5688 (vene keel) (igapäevaselt kl 19-07).