"Pealtnägija" lahkab Estonia katastroofi ümbritsevaid vandenõuteooriaid, 2. osa ({{commentsTotal}})

Foto: ERR

Laupäeval möödus 25 aastat Läänemere suurimast laevahukust rahuajal, kuid 852 inimese elu nõudnud katastroofi leina ja meenutuste foonil elab edasi hulk spekulatsioone juhtunu põhjuste kohta. ETV saade "Pealtnägija" jätkas sel nädalal laevahukku ümbritsevate vandenõuteooriate lahkamist.

Selle nädala saates võttis "Pealtnägija" luubi alla neli peamist versiooni, mis Estonia laevahuku järel esile kerkisid.

Esimene versioon – kriminaalne smugeldamine

Esimest, kriminaalse smugeldamise versiooni vaadeldes tuleb arvestada ajaloolist konteksti. 1990. aastad olid Eestis pöördeline, aga ka pöörane aeg. Tallinna ja Stockholmi vahel kurseeriv parvlaev Estonia oli üks värskelt taasiseseisvunud riigi visiitkaarte, samas meelitas otseliin endisest Nõukogude Liidust Läände kokku kirju seltskonna varakapitalistlikest ärimeestest, endistest KGB töötajatest ja mafioosodest.

"Üks teema on päris kurjategijad, kes vedasid võib-olla salakaupa sealt läbi või smugeldasid inimesi või mis iganes. Teine liin oli veel see, et Eesti riik oli alles hästi noor ja kõik, kes juhtisid erinevaid organisatsioone, sealhulgas ka kunagist Tallinn-Stockholmi laevaliini, olid kunagi seotud julgeolekukomiteega," selgitas endine eriteenistuse ja politseijuht Kalle Klandorf.

Paralleelselt lihtsate eestlastega, kes nägid esimest korda tax-free'd, austreid buffet' lauas või laste pallimerd, liikus üle mere salakaupa, alates pagulastest ja lõpetades radioaktiivsete materjalidega. Näiteks 1994. aasta alguses leiti Estonial ühest treilerist 64 afganistani ja kurdi pagulast, kes oleks peaaegu lämbunud. Vanad kohtumaterjalid näitavad, et vaid poolteist kuud enne laevahukku võtsid kaks piirivalvurit altkäemaksu paberiteta auto lubamise eest pardale.

"Enda eredaim mälestus on aastapäevad varem, kui ühe auto peale hakkas dosimeeter hirmus kõvasti piiksuma. Vaatasin ligi, väikene, hästi raske konteiner tagaistme all. Hiljem selgus, et raadium. Poisid olid sellega Leedust tulnud. No ma ei tea, palju neil praegu juukseid peas alles on," meenutas endine piirivalve autode vanem Tallinna sadamas Rene Sommer.

"Tõesti, aastal 1990 tulid julgeolekukomitee töötajad - ja mitte ainult Eestist - minu juurde, kui ma olin eriteenistuse üks juhtidest, ja teatasid, et nendel on tõepoolest probleeme tuumamaterjalidega, ütleme siis niimoodi, et nendel on informatsioon, et läbi Baltikumi soovitakse neid välja smugeldada ja et kui peaks juhtuma midagi, kas ma olen nõus siis koostööd tegema. Ega Eesti riik ju ka ei ole huvitatud, et aatomi-, mingisugused tuumaasjad jäävad siia või viiakse välja terroristidele või kellelegi. Ma ütlesin, jaa, loomulikult," rääkis Klandorf.

Asjatundjad möönavad, et arvestades kriminogeenset olukorda ja suhtelist korralagedust, oli lihtne midagi pardale smugeldada. Nagu ka eelmises "Pealtnägijas" räägiti, uurisid piirivalve sisekontroll ja kaitsepolitsei vihjeid salakauba kohta laevahuku ööl, näiteks kas pardal oli kuus tonni koobaltit. Lõpuks aga mingeid kindlaid fakte ei leitud, ega leidnud ka "Pealtnägija".

Teine versioon – organiseeritud luureoperatsioon

Teine versioon on organiseeritud luureoperatsioon, kus toimetati Läände lagunenud Nõukogude Liidu sõjatehnikat. Kümme aastat peeti seda linnalegendiks seda enam, et rahvusvaheline uurimiskomisjon tõi huku põhjusena laeva konstruktiooni puudused ja tehnilise rikke.

2004. aastal rääkis aga pensionil tollitöötaja Lennart Henriksson, kuidas Rootsi luure vedas vahetult enne katastroofi reisilaeval militaartehnikat. Konkreetselt toimusid veod 14. septembril ehk kaks nädalat ja 20. septembril ehk üks nädal enne laevahukku.

"Avasime mõned kastid nägin, et neis oli sõjaväeelektroonika," rääkis Henriksson Uppdrag Granskningile 2004. aastal.

Parlamendi uurimiskomisjoni liige Evelyn Sepp möönis, et pärast sellise fakti ilmsikstulekut asetus kõik uude valgusesse.

Pärast sensatsioonilist pihtimust moodustati Eestis koguni kaks komisjoni – üks poliitikutest, teine jõuametite esindajatest –, kelle ülesanne oli tuvastada, kes Eesti poolelt militaartehnika veos osales ja mida veeti. Komisjonid pusisid aastaid, küsitlesid kokku sadu inimesi, aga lõpuks õieti midagi rohkem teada ei saanud.

"Kui me rääkisime nendest konkreetsetest veostest, mida siis toimetati 14. ja 20. septembril, siis lõppastmes rootslased ei nõustunud avaldama seda, kellega koostöös nad seda operatsiooni korraldasid, kust need veosed tulid ja mida sisaldasid. Ainus, mida nad ütlesid, oli see, et seal ei olnud midagi ohtlikku," selgitas asjatundjate komisjoni esimees Margus Kurm.

On tähelepanuväärne, et Eesti taasloodud kaitseväge juhtis toona Ameerika sõjaväe taustaga Aleksander Einseln ja kaitseminister oli pisut enne õnnetust Rootsi sõjaväe taustaga Hain Rebas. Paljud teooriad peavad tõepäraseks, et nad võisid endistele leivaisadele teeneid teha ja aidata sõjatehnikat Läände toimetada.

Kurmi hinnangul on tegelik elu lihtsam. "Ehk kui ameeriklastel on vaja ajada venelastega mingit äri, siis ei ole mingit vajadust kaasata siia mingit Välis-Eesti päritolu Rootsi poliitikut või siis eesti-ameeriklasest kaitseväe juhatajat. Luureasutuste põhimõte on tegutseda vaikselt, salaja ja võimalikult vähe jälgi jättes," rääkis Kurm.

Ajakirjanikud jõudsid Rootsi sõjaväeluureni MUST ja selle veel salajasema osakonnani KSI, aga nende eksjuhtide suud olid lukus. Ka ei soostunud nad täpsemalt rääkima uurimiskomisjonidega.

"Alguses nad ütlesid, et jah, teatud Eesti ametiisikud olid seotud või, ütleme siis, et teatud Eesti inimesed olid seotud. Kui ma läksin oma küsimustega täpsemaks, siis nad ei soovinud vastata," meenutas Kurm.

"Need inimesed, kelle puhul oleks võinud eeldada, et parlamendi komisjon on vähe tõsisem organ selles küsimuses, olid nad ikkagi erakordselt nõrga mäluga," märkis Sepp.

"Ja lõpuks nad möönsid, et see oli n-ö Rootsi operatsioon, kus Eesti ametivõimud ei olnud kaasatud," lisas Kurm.

Nii kindral Einseln, kes tänaseks on surnud, kui ka eksminister Rebas eitasid igasugust osalust või teadmist. Sama kinnitab tänaseni endine peaminister Mart Laar. Küll aga andis Rebas tänavu kevadel ajakirjanikele intervjuu, kus viitas, et kuna Rootsi poolel organiseeris vedu sõjaväeluure, siis loogiline partner siinpool merd oli kaitseväe luureosakond ehk J2.

"Sõjaväeluure ei olnud seotud nende vedudega," kinnitas sõjaväeluure endine ülem Riho Ühtegi.

Praegune Kaitseliidu ülem Riho Ühtegi oli Estonia laevahuku päevil leitnandi auastmes ja sõjaväeluure vastuluure jaoskonna ülem. Tema ja kogu J2 ülem oli Toivo Treima, kes samuti kinnitas "Pealtnägijale", et isegi kui sõjaväeluure oleks tahtnud milleski sellises osaleda, olid nad toona liiga algajad. Ehkki endised sõjaväeluurajad eitavad osalust, möönavad nad, et olukord oli äärmiselt segane.

"Siin tegutses mitu Eesti enda eriteenistust ja luureteenistust, keda oli rohkem kui seeni pärast vihma. Siin oli üsna palju autsaidereid, kes püüdsid müüa alates punasest elavhõbedast ja lõpetades kosmosetehnika juppideni. Siin oli erinevaid välisluure huvisid sees ja ma ei saa öelda, et keegi nendest poleks äriga tegelenud," rääksi Ühtegi.

"Ma arvan, et raha oli tollel hetkel ka suur stiimul. Inimesed võisid oma riiki reeta ja püüdagi raha eest midagi teha. Ma ei tea, kas see oli riiklik tellimus või see oli äriline tellimus, kui seal olid mingisugused relvad või seal olid mingisugused muud asjad, mida välja viia," kommenteeris Klandorf.

Tolliintendant Henriksson nägi enda sõnul kastides midagi, mis tundus sideelektroonikana. Pärast ENSV KGB laialisaatmist võttis nende eritehnika üle ja hakkas signaalluurega tegelema valitsusside, mida juhtis Jaak Lippmaa.

"Seda ma võin täiesti selge südametunnistusega väita, et ei tegelenud," sõnas Lippmaa. "Kui kuskil uurimise käigus on midagi leitud, siis loomulikult, aga mingitest muudest vedudest ei ole mul küll mingisugust informatsiooni," lisas ta.

Aastate jooksul on siiski esile tulnud tunnistajaid, kes ütlevad, et nägid pardale sõitmas kahtlasi, militaarse välimusega veokeid. Kõige jahmatavam on endise piirivalve ajateenija Janno jutt, kes esines esimest korda Saksa ajakirjaniku Jutta Rabe hiljuti ilmunud raamatus. Janno kirjeldas raamauts, kuidas nägi viimasele reisile minemas koguni nelja militaarse välimusega veokit. Ta kinnitas seda kõike korduvalt ka "Pealtnägijale", aga ei soostunud kaamera ette tulema. Margus Kurm kohtus tänavu suvel Jannoga ka silmast silma.

"Kui seal tõepoolest need neli sõjaväeveokit olid, siis oleks pidanud seda nägema ka teised tol õhtul tööl olnud inimesed. Ja kuna ükski teine seda ei kinnita, siis ongi teda raske uskuda. /.../ Janno jutt tundub liiga lihtne ja liiga ilus, et olla tõsi," kommenteeris Kurm.

Jaak Lippmaa pakkus Jannole ja teistele militaartehnika nägijatele alternatiivse selgituse. Nimelt transportis tema vaid nädal enne laevahukku Rootsi Kosmoseagentuurile tagasi kaks, ligi kolmemeetrise diameetriga satelliiditaldrikut, mida kasutati Eesti esimese internetiühenduse loomiseks.

"21. septembril, kui mu mälu mind ei peta, oli see tagasivedu. Nii et see oli üks täispikkusega reka, mille peal olid need katmata kaks suurt, massiivset taldrikut, kaste ja igasugust aparatuuri seal juures veel. /.../ Nad ei olnud küll õnneks rohelised ega laigulised, vaid olid lumivalged. Nii et ilusasti nähtavad ja need olid vormistatud ilusasti. Nii nagu nad sisse tõime Eestisse ajutiseks tarvitamiseks, samade tollideklaratsioonide alusel saime vormistada nad ka välja tagasi Rootsi minekuks," selgitas Lippmaa.

On tõeks võetud, et vähemasti nädal ja kaks nädalat varem organiseeritud militaartehnika veod reisilaeval toimusid. Kurmi sõnul ei tähenda see automaatselt, et Eestis pidi nendele vedudele olema mingi partner. "Ei pidanud. Vabalt võis olla nii, et Eesti oli ainult transiitmaa. /.../ Kui siin, Eestimaal mingi n-ö suur luuremäng toimus, siis see toimus üle Eesti, noorte Eesti ametnike peade," ütles ta.

Kolmas versioon – salapärased surmad

Kolmas vandenõuteooriate rubriik on salapärased surmad pärast laevahukku, sealhulgas kolm lahendamata tapmist, üks imelik enesetapp ja ebaselge surmajuhtum.

Neist enim tähelepanu pälvis KGB vastuluureosakonnas teeninud, seejärel tolliameti peadirektori asetäitjana ja lõpuks eraturvafirmas ESS eskkortteenuste peaspetsialistina töötanud Igor Kristapovitš. 31-aastane Kristapovitš sai kuuli pähe, kui uuris koduukse ees tühjaks torgatud auto rehvi 22. oktoobril ehk vähem kui kuu pärast laevahukku. Oma viimasel ametikohal tegeles ta just veoste eskordiga ja tundis läbi ja lõhki sadama siseelu.

Klandorf ei usu, et Kristapovitš erasektorisse üle minnes organiseeris mingit valgustkartvate veoste saatmist. "Ma ei usu, et ta smugeldas narkootikume, ma ei usu, et ta smugeldas kulda, vääriskive. Ma sellesse päris kindlasti ei usu. /.../ Et kui riiklikul tasemel midagi aretati. Ma ei välista, et ta oli teadlik sellest," rääkis Klandorf.

Eriteenistuse, sõjaväeluure ja politseitaustaga Kalle Klandorf töötas toona detektiivibüroos SIA, mis oli ESS-i tütarfirma ehk Kristapovitš oli lähedane kolleeg.

Häirekellad hakkasid tõsisemalt tööle, kui jõulude paiku toimus Gonsiori tänava keldris professionaalse käekirjaga atentaat, kus hukkus veel kaks turvafirmaga ESS seotud inimest, neist üks Heiki Rekand. Hiljem väitsid Rekandi lähedased politseile, et ta toimetas Kristapovitši palvel Estonia viimasele reisile salapärase paki, mille andis kapten Avo Pihti kätte.

"Kristapovitš oli sadamas teada inimene, tema sõbrad, mõned töötasid isegi selles, ühes laevafirmas veel ja üks tema sõber, kes ka hiljem tapeti, küll Venemaal - vabandust, tapeti, ma ei oska seda küll öelda, ta toodi tinakirstus Tallinna -, oli ka seotud välislaevadega. /.../ Ta oli ka Kristapovitši endine kolleeg julgeolekukomiteest. Tasapisi hakkasime siis neid terakesi kokku niimoodi viima ja ega me kaugele ei jõudnud," rääkis Klandorf.

Politsei seostas ühe versioonina Kristapovitši mõrva Estoniaga, aga mingeid tõendeid ei leidunud ja uurimise jäljed viisid lõpuks hoopis alkoholi salakauba juurde. Teiste tapmiste materjalid on arhiivides kadunud ja ka surnute lähedased surnud.

Neljas versioon – salapärase ärimehe kohver

Järgmine vandenõuteooria on salapärase ärimehe kohver. 1994. aasta detsembris toimunud ametlike sukeldumiste käigus on näha, kuidas tuukrid otsivad süsteemselt läbi vraki ülemisi tekke ja sisenevad kajutisse 6230, kust leiavad kohvri, mille omanikku tuvastama hakkavad.

"Siin on diplomaadikohver. /.../ Jah, siin on nimi. Aleksander Vorin," räägib sukelduja videoklipis.

"Ma küsisin seda ka nende inimeste käest, kes seda sukeldumisoperatsiooni omal ajal juhtisid ja nemad ei mäletanud sellisest kohvriasjast midagi. /.../ Täna ongi olukord selline, et on see filmilõik ja seda võib igaüks vaadata ja teha sealt omad järeldused," rääkis Kurm.

Tuukrilogidesse läheb eksklikult kirja Aleksander Voranla, õige nimi on Aleksander Voronin. Kohtla-Järvelt pärit mees oli Estonial koos oma toona 15-aastase poja ja äiaga, kusjuures kõik pääsesid. Huku järel antud tunnistustes rääkisid kõik kolm, et olid teel Taani seoses toiduainete äriga. Ometi, tõukudes just sellest kohvri otsimise stseenist ilmusid artiklid, kus väideti, et Voronin tegeles hoopis kosmosetehnoloogia vahendamisega ning kohvris oli midagi nii tähtsat, et see tuli vrakist üles tuua.

Mees ise suri 2002. aastal just umbes sel ajal, kui temast esimene artikkel kirjutati, aga poeg Vassili kinnitab veel kord ka "Pealtnägijale", et jutud kosmosetehnikast on täielik jura ja on pahane, et kuulujutt tema pere tänini saadab.

"Pealtnägija" vaatas kajutite läbiotsimiste kaadreid pikalt enne ja pärast salapärast kohvri leidmist ning pigem kummutab see müüdi. Esiteks, miski ei viita, et tuukrid otsisid just seda kohvrit, teiseks, läbi otsitakse ja püütakse tuvastada ka teiste kottide omanikke, kolmandaks, videotel ei ole kuidagi kuulda ega näha, et kohver üles toodaks. Küll on videokaadrites muid puudusi ja vastuolusid, millest "Pealtnägija" on varem pikalt rääkinud.

Vastuolusid ja väiteid on ohjeldamatult ning neid võibki uurima jääda. Isegi kui saatuslikul ööl oli pardal midagi keelatut, ei tähenda see automaatselt, et just see huku põhjustas. "Kui püüda uurida 25 aastat hiljem mingit salakaubavedu või ka mingit luureasutuste poolt korraldatud vedu, siis tõenäosus siin tõde tuvastada on väga väike. Ja veel väiksem on minu arvates võimalus selle kaudu jõuda laevahuku põjusteni. Kui me tahame jõuda selle laevahuku põhjusteni, siis tuleb uurida laevahukku. Tuleb uurida ja alustada seda uurimist sellest, et teha selgeks, mis olukorras on see laevavrakk," rääkis Kurm.

"Ma pean seda täiesti iseenesestmõistetavaks ja absoluutselt toetamisväärseks. Minu arust on see iseenesest täiesti kriminaalne, et seda ei ole tehtud," sõnas Sepp.

"Täna on juba 25 aastat sellest möödas. Need inimesed, kelle omaksed hukkusid seal laeval, tahaks ikkagi lõppude lõpuks ka tõde teada. Ükskõik, kui valus see tõde ei oleks. Või ei olegi mingisugust erilist tõde, vaid ongi nii, nagu ametlik versioon on," rääkis Klandorf.

Toimetaja: Merili Nael



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: