Valitsuse pöörajad Ossinovski ja Tsahkna: me ei kahetse midagi ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Priit Mürk/ERR

Jevgeni Ossinovski oli sügisel 2016 sotsiaaldemokraatide, Margus Tsahkna Isamaa ja Res Publica Liidu esimees. Nemad tõid võimule Keskerakonna ja lükkasid opositsiooni 17 aastat valitsuses olnud Reformierakonna. Nii olemegi Ajaloomuuseumi Maarjamäe lossis ning Ossinovski ja Tsahkna võtavad kohad lennufirma Estonian Air Boeingu toolidel.

Kas te magate rahulikult?

Margus Tsahkna (MT): Jah.

Jegveni Ossinovski (JO): Väga hästi.

Hämmastav. Kuidas te seda suudate?

JO: Miks hämmastav?

Teie ju tõite EKRE võimule?

(Paus.)

(Mõlemad puhkevad naerma.)

MT: See on nüüd küll, härra Sildam, Reformierakonna kontori jutt sellest, miks nad ei saa hakkama ajaloolise valimistulemuse realiseerimisega võimuks.

JO: Arvan, et tegelikult tõi EKRE võimule siiski Mart Laar. Sest EKRE võimule saamise seemned külvas Laar juba 1999. aastal, kui ta põllumajanduse teatavasti... ühte kohta keeras. (Turtsatab.)

Kolleegid palusid kindlasti küsida – kas te suitsetate?

JO: Ei.

MT: Mina aegajalt jah. Aga nüüd järjest vähem, kuna ma Jevgenit üldse ei näe.

Neli aastat tagasi suitsetasite te mõlemad. Käisite sotsiaalvaldkonna ministritena koos sotsiaalministeeriumi sisehoovi suitsunurgas ja parandasite maailma. Suitsunurga valitsus, nii teie võimupööret nimetati. On see tabav või solvav väljend?

JO: Ei kumbagi. Küsimus pole, kus neid jutuajamisi peeti, eks peeti paljudes kohtades. Aga et selline visuaalne kujund hakkas elama, on mõistetav, ja natuke lustlik kah.

MT: Oleme ajaloomuuseumis ja kui ajaloolasi kunagi huvitab, et kas me käisime Jevgeniga sotsiaalministeeriumi maja taga parkimisplatsi keskel suitsunurgas suitsetamas, siis vastus on – me ei käinud. See on tõde. Aga nagu Jevgeni ütles, kujundid on... Nagu elab pikalt ka see lugu , et Mart Laar isiklikult jättis kõik lehmad seemendamata 1990. aastate lõpus. (Muigab.)

Toomas Sildami intervjuu Margus Tsahkna ja Jevgeni Ossinovskiga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Öelge ausalt, millest tekkis teil mõte teha opositsioonis pikalt passinud Keskerakonnast peaministripartei ning Reformierakonna, sotside ja IRL-i valitsus muuseumisse saata?

MT: Valitsuses meil asjad seisid, suured reformid seisid. Pensionireform või mida iganes. See [Taavi Rõivase] valitsus tiksus. Ei olnud enam tegutsemist.

JO: Meile tundus, et Reformierakonna juhtimisel, ja õigesti tundus, on Eesti poliitiline mõte sumbunud, suuri ilmavaatelisi vaidlusi enam ei toimu, on lihtsalt manageerimine, et natuke tõstame siit ja natuke sealt.

Ootus suurema muutuse järele oli tollal ka ühiskonnas selgelt olemas.

Kui mind valiti suvel 2015 sotside esimeheks, oli mul erakonna poolt mandaat otsida võimalusi, kuidas teha valitsus ilma Reformierakonnata. Sel suvel ei olnud see võimalik, arvestades Keskerakonna enda sisemiste muutuste mitte toimumist, neil oli ka turbulentne aeg – Keskerakonna esimehe [Edgar Savisaare] tervis, siis korruptsiooniasjakesed.

Tollal seda teha ei saanud, aga seeme oli mullas juba siis.

Eelduseks, et Keskerakond saaks valitsusse, oli Edgar Savisaare lahkumine partei eesotsast?

MT: Toona lõppes ära üks pikk ajastu, mis oli Edgar Savisaare ajastu. Peaaegu kõik erakonnad olid öelnud, et Edgar Savisaare juhitud Keskerakonnaga nemad ühes valitsuses ei ole. Paratamatult pani see Reformierakonna pikalt seisu, kus nad said rahulikult valida endale ühe partneri, ja siis teise partneri, ja valitseda 17 aastat.

See oli julge otsus tookord valitsus muuta. Tuletan meelde, et oli päris progressiivne ja Lääne-meelne valitsus ja just Keskerakond Jüri Ratasega eesotsas pidid end selles suunas tõestama. Seda kiputakse unustama, pärast muutust 2019. aasta parlamendivalimiste järel…

Jüri Ratas sai Keskerakonna esimeheks 5. novembril 2016, Paides kogunenud partei kongressil. Selle järel sõnastas ta oma kolm poliitilist eesmärki: Reformierakonna valitsuse väljavahetamine, 2017. aasta kohalike valimiste võitmine ja Eesti majanduslikust seisakust välja viimine. Kas Ratas siis juba teadis, et temast saab peaminister?

MT: Siis toimus minu mälu järgi Reformierakonna poolt võidujooks, mis lõppes sellega, et nad pakkusid Keskerakonnale: palun, nimetage meie seast endale sobiv peaministri kandidaat. Selline pakkumine oli keskerakondlaste uue esimehe [Jüri Ratase] laual.

JO: Kahtlemata, selleks ajaks oldi mitme poole pealt Keskerakonnaga mitteformaalselt suheldud ja ilmselgelt Jüri Ratas nägi: tema esimeheks valimise järgselt on väga suur tõenäosus muuta valitsuskoalitsiooni Keskerakonnale soodsas suunas. Kellega täpselt, oli tol hetkel lõpuni selgusetu. Aga ta ütles ka kongressi kõnes, et kandideerib esimeheks, et Keskerakond saaks igavesest opositsioonist välja ja riigivõimu juurde.

See oli kiretu ja aus jutt, sest Edgariga poleks seda juhtunud.

MT: Kerides aega tagasi, siis oli [suve lõpus ja sügise alguses 2016] oluline sündmus Eesti presidendi valimine. Pärast seda, kui valijameeste kogu oli ebaõnnestunud, tuli valiku tegemine tagasi parlamenti, kus presidenti otsiti parteide üleselt ja ainus, kes mängis omaette, oli Reformierakond...

JO: Viimase hetkeni.

MT: Just ja neilt tuli Kersti Kaljulaidile [presidendi valimisel riigikogus 3.10.2016] miinus seitse häält.

JO: Väga pika hambaga toetasid.

MT: Aga oli huvitav, et järsku said kõik aru – ka ilma Reformierakonnata on võimalik langetada poliitilisi otsuseid. See küpses niimoodi, et Reformierakond oli end ise mänginud auti ja ülejäänud sammud ei olnud enam pingutus, vaid loogiline jätk.

Keskerakonnaga valitsuse tegemine tundus siis avalikkusele ja paljudele poliitikutele ometi uskumatu?

JO: Tundus uskumatu. Aga see kirjeldab poliitilise süsteemi paralüüsi, mis selleks ajaks oli tekkinud ja mida tekitas Edgar Savisaar järjest rohkem Eestis kaevikut kaevates.

[Kirjanik] Andrus Kivirähk ütles kunagi väga täpselt, et Edgar Savisaar peaks olema Reformierakonna auesimees, sest tänu temale ei ole Reformierakonnal mingit muret järjest valitseda. Kui konkurentsi võimule saamise osas ei ole või seda on vähe, siis loomulikult toimub eutrofeerumine (tavaliselt veekogude rikastumine peamiselt fosfori- ja lämmastikuühenditega, sealt edasi taimede ülemäärane kasv ja sellega kaasnev lagunemisprotsess, mis toob sageli kaasa hapnikupuuduse ja veekvaliteedi halvenemise, toim). Siis ei suudeta enam hoida nõtkust ja dünaamilisust, mis Reformierakonnaga ka juhtus.

Pärast seda pikka perioodi oli ootuste foon uue valitsuse suhtes muidugi äärmiselt madal ja negatiivne barjäär väga kõrge. Loomulikult võimendas seda ka opositsiooni langenud Reformierakond, milles võib neid süüdistada, aga pole mõtet.

"Hääletut alistumist ei tule", ütles peaminister Rõivas ja soovis "vaadata riigikogu liikmetele silma, kui nad hääletavad vasakpöörde poolt".

JO: Miks te neid piinlikke momente meelde tuletate?

See oligi traagiline hetk, kui Taavi Rõivas keeldus tagasi astumast, mis lõppes sellega, et 9. novembril 2016 umbusaldas teda riigikogu ning koos opositsiooniga ka toona veel formaalsed koalitsioonikaaslased sotsiaaldemokraadid ja IRL.

JO: Absoluutselt. Aga poliitik peaks teatud poliitilist rolli täites aru saama, et see on ajutine, teatud ajaks antud võimalus, mis ühel hetkel saab otsa. Ja kui saab otsa, siis tuleb ka lõpetada väärikalt.

Kui on öeldud, et seda koalitsiooni enam ei ole ja tuleb alternatiivne koalitsioon, oleks ilus ise ära minna. Et järgmised inimesed, teil on õigus – vastavalt parlamentaarse demokraatia kõikidele reeglitele – see teatepulk üle võtta.

MT: Noh, ma saan emotsionaalselt aru [Taavi Rõivase] käitumisest, aga see tegi olukorra raskemaks mitte Eesti valijatele, et kuidas nemad asju mõistsid, vaid me pidime tõestama maailmale, et Kreml ei ole võimul.

Kas te rääkisite Taavi Rõivasega toona inimlikult, et Taavi, sinu valitsusega on lõpp ja mõistlik oleks ise tagasi astuda?

MT: Nii me talle ütlesime, aga ega seal midagi inimlikku olnud. 17 aastat Stenbocki majas... Enamus nende [Reformierakonna] poliitikuid olid sündinud seal majas, ilma naljata, poliitikutena sündinud Stenbocki majas. Neil ei olnud muud maailma.

Räägitakse, et Jevgeni Ossinovski saatis Taavi Rõivasele mobiilisõnumi, ja oligi valitsusega kõik?

JO: Jaah... Eks sellistel puhkudel, kui asi on klaar ja selge...

Poliitikas on kindlasti võimalik ka inetult reeta ja pärast on omavahel väga raske suhelda. Selliseid näiteid on Eesti poliitikas olnud. Aga kui valimiste vahel või pärast valimisi vahetuvad koalitsioonid või asendatakse inimesi – selle peale pole kohane inimlikult või poliitiliselt solvuda. Seda saavad teha need, kes arvavad, et neil on eriline mandaat olla igavesti võimul, mida ei tohiks demokraatias mitte kunagi mitte kellelgi tekkida.

Suures pildis, kui tagasi mõelda, oli muutuse kõige olulisem aspekt see, et [Keskerakonna valitsusse tulemisega] sai avatud teatud demokraatia toimimise kanal, mida siiani ei olnud.

Nonde sündmuste kõige olulisem muutus oli võimalus avada Eesti poliitikas teemasid, arutelusid ja langetada suuri otsuseid, mida ei olnud võimalik teha 15 aastat, sest üks erakond blokeeris neid. Arvan, et see on olnud laias laastus hea ka Reformierakonnale endale.

Kas ja millal nad jõuavad jälle nii kaugele, et on taas tõsiselt võetav valitsuspartei, eks seda saa näha.

Hea Reformierakonnale, et neid sügisel 2016 reedeti koalitsioonikaaslaste poolt?

JO: Ei, ära kasutage sellist sõnavara. Poliitikas on nii, et kui pärast valimisi tehakse koalitsioon või vahepeal saab koostöö otsa ja tehakse [võimuliit] teistega, ei ole see moraalselt negatiivne. See on tavapärane demokraatia toimimine, milles pole midagi halba.

MT: See omadussõna või iseloomujoon on ülbus.

Ilma naljata. Mõnes mõttes kummitab see Reformierakonda tänaseni. Arvan, et ainult läbi pika valu saavad nad lõpuks loodetavasti aru, et Eestis ei saavuta ükski erakond parlamendis [enamuseks vajalikku] 51 kohta. Neil oli 51 kohta väga pikalt, kuna Keskerakond oli teiste poolt blokeeritud.

Olen Jevgeniga nõus, et Eestis on demokraatia ja sa pead olema võimeline mitte ainult koguma valimistel hääli, vaid olema võimeline moodustama ka valitsusi.

Toomas Sildami intervjuu Margus Tsahkna ja Jevgeni Ossinovskiga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Kuidas te suutsite Keskerakonna, sotside ja IRL-i koalitsioonilepingu kahe nädalaga kokku leppida?

MT: Karm töö.

JO: See oli väga karm töö. 23. novembril astus valitsus ametisse, tol päeval sündis minu tütar, kes saab mõne nädala pärast nelja aastaseks...

Selle kahe nädala jooksul kaotasin viis kilo kaalust. Tegime hommikul kell kaheksast öösel kella kaheni ja järgmisel hommikul edasi. Meeletu töömaht ja tempo.

Eks tuleb tunnistada, et selle eest tuli maksta natuke... pehmelt öeldes lõivu.

Mitte kõik kokkulepped ei olnud tagantjärele nii kvaliteetsed nagu öötundidel tundus. Nii mõnigi asi tuli tagasi võtta, ümber vaadata, ümber mõelda. Midagi, mis teoorias tundus hea, osutus praktikas tükk maad kehvemaks ja järgmise poole aasta jooksul nägime, kuidas tekkis päris olulisi tõrkeid. Kindlasti ei jõutud kõigi otsuste läbi rääkimisel kaasata ühiskonna gruppe.

Põhjus, miks tempo oli peal, tulenes riigijuhtimise loogikast. Uus valitsus astus ametisse novembris, mis ei ole selleks hea aeg...

Järgmise aasta riigieelarve oli juba riigikogus.

JO: Täpselt. Arusaadavalt tahab uus valitsus näidata eelarves oma nägu, mõned eelmise koalitsiooni asjad ümber vaadata. Poliitiliselt on ju keeruline ette kujutada, et uus valitsus astub ametisse ja aasta aega töötab vana valitsuse prioriteetide järgi. Sellest oligi meie tempo tingitud.

Ja sellest oli tingitud teie suur maksusegadus – alkoaktsiis, suhkru- ja pakendimaks jne? Sotsid tahtsid vist tõsta käibe- või tulumaksu, aga Keskerakond ja IRL polnud nõus ning siis hakatigi eelarvet uute maksudega lappima?

JO: Käibemaksu tahtis [IRL-i poliitikust rahandusminister] Sester tõsta.

Meil oli ühine tahe tõsta tulumaksuvaba miinimumi alampalgani. Et see sai saavutatud, on väga hea. Ja väga kahju, et järgmine valitsus on selle idee unustanud ja tulumaksuvaba miinimum hakkab jälle alampalgast maha jääma, pensionärid juba maksavad tulumaksu.

Sellele oli vaja leida mälu järgi 170 miljonit eurot katteallikaid. Kõige lihtsam olnuks seda teha üldise tulumaksuprotsendi tõstmisega, kaks või kolm protsenti. Mäletan Sven Sesteri sõnu, et kui seda teeme, siis Reformierakond sööb meid ära ja otsiks parem teisi viise. Partnerite soove tuleb arvestada ja nii see läks. (Kehitab süüdlaslikult õlgu.)

MT: Meil oli uskumatult ambitsioonikas eesmärk, aidata järele väiksemapalgaliste inimeste maksupoolt, samas ajal pidanuks üldine maksukoormus langema. Kuskilt oli vaja raha juurde saada. Ja siis oli mõte, et läbi maksusüsteemi mõjutame inimeste käitumist.

Alkoaktsiisi numbrid tulid ministeeriumitest, neid ei mõelnud välja poliitikud. Et need ei töötanud, see on juba hilisem teema.

Aga maksud ei olnud [Ratase esimese valitsuse] põhiline asi. Mõelge pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse reformile, et oleksime tulevikus võimelised maksma mingitki pensioni, kasvõi esimest sammast.

JO: Poliitilises diskussioonis ongi opositsiooni ülesanne keskenduda ühele asjale, püüda sealt tekitada negatiivset tähelepanu ja siis kõik muu ununevad. Milleks oli lisavahendeid vaja, seda ei mäleta täna keegi, aga pensionireform on kindlasti oluline, samuti tervishoiu lisaraha, mis sai süsteemselt seadusesse kirjutatud ja mille eest praeguses terviseolukorras loomulikult aitäh ei öelda, kuigi haigekassa suutlikkus on tagatud paremini kui muidu oleks. Või õpetajate palk, mille tõstmiseks nüüd, nagu loeme, on 0 eurot, aga meie Margusega rääkisime, et teeks 120 protsenti [keskmisest palgast].

Tulu poolel oli asju, mis olid head, aga ei läinud läbi hilisemate poliitiliste vastuseisude tõttu. Ja tõsi on, et tulumaksureformi ettevalmistus osutus märksa keerulisemaks, kui tollal oskasime arvata.

Mis juhtus ministrikohtadega – Tsahkna lendas sotsiaalkaitseministrist päris kaitseministriks, aga Ossinovski jäi ikka tervise- ja tööministriks, kuigi see ei olnud teie esimene eelistus?

JO: Üldiselt olid tollased valitsusportfellide kokkulepped partneritele väärikad. Kas need olid kõikide erakondade esimesed eelistused? Tõenäoliselt ei olnud, kuid kokkulepe tervikuna oli väärikas. See, mida keegi personaalselt tahtis või ei tahtnud ühel ööl, kui seda läbi rääkisime, ei oma enam tagantjärele tähtsust.

Siiski, kas Keskerakond tahtis siseministri kohta?

JO: (Paus.) On jutuajamisi, mis väärivad laiemat kajastamist sel ajal, kui meie Margusega juba raugastume. Aga me veel ei ole selles etapis ja liiga palju asjaosalisi on aktiivselt poliitikas.

MT: Olen osalenud neljadel valitsusläbirääkimistel ja võin öelda, et kohtade jaotus ei olnud seekord kõige olulisem, kus päriselt valati verd. Palju raskemad läbirääkimised olid eelnenud.

Väga olulised olid välis- ja kaitsepoliitilised kokkulepped. Nii palju lisaraha kaitsevaldkonda polnud varasematel aastatel kunagi tulnud. Nende üle toimusid päris vaidlused, ministrite jaotus oli lõpuks kirik keset küla, et kõik oleksid väärikad ja lõpuks sai päris hea valitsus.

Mis toimus teie erakondades? Oli see täielik üksmeel – väga hea, lükkame Reformierakonna opositsiooni ja teeme Keskerakonnaga valitsuse?

JO: Siin annan ma sõna Margusele. Meie erakonnas oldi selle ideoloogilise suunaga valdavalt rahul, eriti pärast presidendivalimiste täielikku jama, kus partnerite vahelist sisulist arutelu ei toimunud. Meie puhul tuletan eraldi meelde, et Eiki Nestor ei saanud [presidendivalimiste] esimeses voorus riigikogus reformierakondlaste hääli. Inimlikud suhted olid kehvad.

MT: IRL-is oli muidugi keerulisem. Aga olen Jevgeniga nõus, et presidendivalimised, seesama arrogantsus või üleolek teiste suhtes tuletas IRL-i poliitikutele meelde, mille üle aastaid kurdeti: kas me tõesti olemegi Reformierakonna puudlid? Et niipea kui neil on vaja, teevad nad nipsti! ja meie oleme laua taga, ilma igasuguste tingimusteta ja niipea, kui neil on meist saanud küllalt, valivad järgmise seltskonna ja meie oleme jälle [opositsioonis] tagasi.

IRL sai siis aru, et on ajalooline võimalus asuda ise parempoolse konservatiivse liberaalse poole liidriks. Koalitsioonilepingu hääletusel meie volikogus toetasid seda kõik üksmeelselt.

JO: Helir-Valdor Seeder küll hiljem unustas selle ära. (Naerab.)

MT: Aga tema oli volikogu esimees, kes kõige rohkem seda toetas.

Oli see ekslik mulje, et 2016. aasta sügisel tehtud Ratase esimeses valitsuses oli Keskerakond väiksema venna rollis ning sotsid ja IRL olid need suuremad vennad?

JO: Kui püüda vaadata Jüri Ratase ja Keskerakonna dünaamikat nelja viimase aasta jooksul, siis kindlasti novembris 2016 kutsuti Jüri laua taha teatud tingimustel.

Välis- ja julgeolekupoliitika jätkumine, NATO ja Euroopa Liidu olulisus...

MT: Unustatakse ära, et Eesti valmistus samal ajal asuma EL-i eesistujaks ja peaministrist sai pooleks aastaks EL-i oluline eestkõneleja.

Nende väärtuste üle käis meil tõsine rääkimine, et kõik saaksid ühtmoodi aru, mille eest see valitsus seisab, et on väga Euroopa-meelne ja progressiivne valitsus.

JO: Kindlasti ei saa öelda, et see oli sotside ja IRL-i valitsus, kus Keskerakond istus nurga peal. Kindlasti mitte. Aga mis puudutab teatud tingimusi väärtuselises ruumis, siis need olid selgelt meie eeltingimused, et me üldse sellele sõidule lähme. Keskerakond neid aktsepteeris.

Muidugi oli alguses negatiivne foon avalikkuses erakordselt kõrge, Reformierakond küttis ka alla, et Kreml on Stenbockis ja õudne lugu. Aga aja jooksul nägid inimesed, et saab ka ilma Reformierakonnata valitseda, et on valikuid, mille üle võib vaielda, kas need on õiged või valed, nagu demokraatlikus poliitikas ikka. Jüri Ratase poliitiline renomee ajaga kasvas, kuni 2019 [parlamendi]valimisteni. Talle isegi ennustati valimisvõitu, et vaata kui tore ta on, hea inimene, sõbralik, võrreldes eelkäijatega.

MT: Täiendan Jevgenit, et väärtuste järgimine oli selles valitsuses väga kõval tasemel. Üks minister suutis istuda ühe valitsuse istungi, kuni ta välja vahetati küsitavuste tõttu, mida ta oma eluga on toimetanud ja mida mitte.

Härra Repinski?

MT: Just, härra Repinski [Keskerakonna maaeluminister]. Teine oli [keskerakondlasest riigihalduse minister] Mihhail Korb, kes oli ühel koosolekul öelnud väga kritiseeriva märkuse NATO kohta...

Ta ütles, et talle meeldib rohkem Soome kaitsemudel.

JO: Isegi mitte väga kritiseeriva, vaid mitmetimõistetava märkuse.

MT: Just. Tulemus oli see, et ta oli sama päeva õhtuks ametist lahkunud. Me ei lasknud niisuguseid asju lappama ja see ei olnud terror ühe poole suhtes, vaid oli kokkulepe, mida järgiti ausalt. Täna me [valitsuses] sellist asja ei näe.

Toomas Sildami intervjuu Margus Tsahkna ja Jevgeni Ossinovskiga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Kellele teie mullustel parlamendivalimistel võitu ennustasite?

JO: Mina arvasin, et tuleb üsna tasavägine tulemus Reformi- ja Keskerakonna vahel. Kes peale jääb, ei võtnud ma arvata.

MT: Mina tegelesin Eesti 200 jõustamisega ja arvasin, et võidab napilt Keskerakond, kuni tekkis Eesti kooli konflikt Kohtla-Järvel. Kõrvaltvaatajale tundus, et see pole tähtis, aga niipalju tähtis ikka oli, et kas Keskerakonna osa valijaid jäi koju või midagi seal juhtus.

Teine [mõjutaja] oli see, et Eesti 200-le antud hääled läksid suuresti Reformierakonnale (Eesti 200 ei ületanud napilt valimiskünnist, talle antud 24 448 häält jagati riigikokku pääsenud erakondade vahel, toim). Kaja Kallas tegi veel paar päeva enne valimisi päris korraliku kampaania, et ärge hääletage Eesti 200 poolt, see on mõttetu, andke oma hääled Reformierakonnale. Nad said riigikogus 34 kohta, millest neli-viis kohta on Eesti 200 arvelt.

Mul on küsimus, kui palju sotsid kaotasid Eesti 200 tõttu?

JO: Eks need neli-viis kaotasimegi. (Turtsatab.) Aga mis seal ikka.

Rääkisin [Eesti 200 juhile] Kristina Kallasele juba enne, kui ühendus Eesti 200 oli parteiks muutunud, et saan aru tema ambitsioonist võtta Reformierakonnalt hääli ära, aga uued tulijad, värsked demokraatlikud head jõud kõnetavad sotside valijaid tükkmaad rohkem kui Reformi valijaid ja te võtate meie hääled ära. Aga ma lootsin, et ta saab parlamenti. Juhtus nii, et ta võttis meie hääled ära ja parlamenti ei saanud.

Ma ei taha, et see kõlaks nii, nagu oleksime väga solvunud. See on normaalne osa poliitikast: tulevad uued erakonnad, püüavad saada mandaati ja eks vanad erakonnad peavad seda kaitsma, kui kaitsevad halvasti, on ise süüdi.

Kui Reformierakond oli võitnud parlamendivalimised ja Keskerakond need kaotanud, siis millist valitsust teie ette kujutasite?

MT: Kui pühapäeva õhtul (valimispäeval, 3. märtsil 2019, toim) valimistulemusi vaatasin, siis olin täiesti veendunud, et Reformierakond teeb valitsuse ära. Eeldasin, et nii pika kogemusega erakond on teinud ette tööd.

Aga esmaspäeva õhtuks, kui hakkasid toimuma avatud bikiinivoorud erinevate erakondade esimeestele, sain aru, et nad ei ole õppinud mitte midagi, ei saa aru, et kõik riigikokku valitud erakonnad on võimelised valitsust moodustama ja mulle hakkas tunduma, et totaalse arrogantsuse ja plaani puudumisega võivad nad üle vindi keerata. Ja seda nad tegid.

Järelikult tegi Jüri Ratas õigesti, et hakkas ise valitsust koos Isamaa ja EKRE-ga kokku panema?

MT: Vaadake, võimu kunagi ei anta, võim võetakse. Reformierakond on jätkuvalt võimetu võimu võtma ja selle tulemusena on EKRE valitsuses.

Ma siiski oponeeriksin Tsahknale. 2016. aasta novembris siiski võim anti Keskerakonnale.

JO: Võeti Reformilt ära.

Nii et Jüri Ratasele ei ole teil mingeid etteheiteid?

JO: Ühiskond oleks isegi andestanud, et EKRE valitsusse võeti, vaadates Reformierakonna käpardlikkust [kohe pärast valimisi] ja alternatiive, juhul kui, mida väga paljud lootsid ja mida rääkisid ka paljud keskerakondlased – et nad teevad seda vaid taktikaliselt, et võtta need tüübid valitsusse, siis maha rahustada, sundida neid oma stiili muutma ja selle kaudu lasta nende õhupallist õhk välja.

Ja siin on Jüri Ratase suhtes kõige suurema pettumuse allikas. Ta ei võtnud neid mitte ainult valitsusse, mis parlamentaarses demokraatias on legitiimne samm, mida mina küll ei teeks, aga sellest võib veel aru saada. Kuid et lastakse kogu Eesti liberaalne väärtusruum potist alla ja samuti Eesti rahvusvaheline maine... EKRE teeb seda, mida on lubanud, neid ei saa moraalsele vastutusele võtta. Keda saab [moraalsele vastutusele võtta], on ikka valitsusjuht, kellel on hoovad, et seda kontrollida.

MT: Olen samal nõul. Kui vaadata koalitsioonilepingut, siis see ei ole kõige õudsem. Aga kui 17 protsenti valimistel [hääli] saanud erakond dikteerib kogu valitsuse, riigikogu enamuse ja niimoodi üldse riigi poliitikat... Kui ei lükata selga sirgu, kui valitsuse juht ei kehtesta ennast, kui ta vabandab asjade eest, mille eest ei peaks vabandama, kui ta ei lase lahti ministrit, kes ei sobi oma tööd tegema, kui ta laseb sellel kõigel lohiseda – vaat see on vastutus, mida kannab praegu Jüri Ratas.

Lõpuks on küsimus, mis on tema pärand peaministrina, millise Eesti ta maha jätab. Täna oleme jõudnud olukorda, kus kõik uuendusmeelsed ja progressiivsed inimesed on tagajalgadele aetud ja põhjusega.

Kui te teadnuks sügisel 2016, millega asi mullu kevadel päädib, kas oleksite valitsuspöörde tegemata jätnud?

JO: Vastus on "ei". Keskerakonnas oleksid muutused toimunud niikuinii. 2019 valimised olnuks Keskerakonna poolt niikuinii teistsuguses olukorras ja millised koalitsioonid oleksid siis olnud võimalikud, selle üle võib akadeemiliselt arutada.

See, mis praegust valitsust liidab, on Reformierakonna vastane viha, mida näeme aina avalikumalt välja paistmas.

Ja mida paistab välja ka meie jutuajamisest.

JO: Ei...

MT: Minul ei ole mingit viha, lihtsalt politoloogide ja kogenud inimestena analüüsime olukorda. Minul on väga kahju, et Reformierakond ei ole võimeline kandma neid väärtusi, mille eest nad sõnades seisavad.

JO: Üks kõige suurem pettumuse allikas on selles, et Jüri Ratase isiklik poliitiline renomee läks 2019. aastani ülesmäge, tundus, et ta saab valitsuse juhtimisega hakkama, et riik on hoitud. Valimiste järgselt on Jüri Ratas selle asemel, et tuua parempopulistide seltskond rohkem normaalse ühiskonna sekka hoopis barrikadeerinud kogu ülejäänud ühiskonna vastu.

Me näeme seda siis, kui ta läheb õigustama enda valitsuse ministrite ühemõtteliselt moraalselt häbiväärseid tegusid kogu ühiskonna vastu, kus ta enam ei vasta ajakirjanike küsimustele ja tekkimas on taaskord sumbunud olukord, kus tema on kukkunud valele poole barrikaadi.

Kui Jüri Ratas küsiks nõu, et mida praeguse valitsusega teha, siis millise soovituse annaksite?

JO: Mõtlesin, kuidas seda sõnastada... Ilmnes, et Jüri Ratas on valitsus-, mitte riigijuht. Ta oskab juhtida valitsust, see paistab olema aina rohkem tema eesmärk: et valitsus töötaks, otsused tuleksid, mäng käiks. Kui tekib konflikt, on ta valmis istuma ööd ja päevad, et valitsus saaks edasi töötada. Kuid riigijuht peaks mõtlema, kuidas ühiskond töötaks.

Sümboliks ja minu väite kinnituseks on see [Ratase poolt viimase valitsuskriisi lõpu järel EKRE esimehele Martin Helmele kingitud] tort. Ühiskond tehti katki, öeldi midagi, mis on lubamatu ja selle asemel, et lahendada probleem ühiskonna suunamise, riigi juhtimise kaudu, lahendas peaminister probleemi, kuidas valitsust juhtida. Ja kuna see lahenes, sest EKRE juhtide usaldus peaministri vastu taastus, siis saadeti kingituseks tort. (Turtsatab.)

Selle taustal käib Eesti rahvusvaheline maine alla. Mitte selle pärast, et Jüri räägib rahvusvahelistel kohtumistel valesid asju, ei, ta räägib seal õigeid asju, aga märgid [Eestis] on teised. Kui vaatame, millisel viisil õgvendatakse demokraatiat, sekkutakse vaba meedia toimimisse...

MT: Te küsisite, et mis oleks soovitus. Ta peab saama üle hirmust kaotada oma koht. Selle [hirmu] tunnevad teised poliitikud kohe ära, eriti Martin Helme. Kui ta saaks sellest hirmust üle, suudaks ennast kehtestada, oleks kasvõi Deutsche Welle intervjuu (selles ütles siseminister Mart Helme, et suhtub seksuaalvähemustesse "tõesti ebasõbralikult", toim) järel läinud Kadriorgu ja palunud vabastada Mart Helme ametist...

Siis oleks ka valitsus lagunenud.

MT: Mina ei arva, et oleks. Mina olen olnud [Reformierakonna] Andrus Ansipi juhitud koalitsioonis. Ma ei ole suur Andrus Ansipi fänn, aga ta oskas ennast päris alguses kehtestada. Küsimus on, kas peaminister kehtestab ennast või mitte. Kuna Ratas kardab oma kohast ilma jääda, siis teised partnerid kasutavad seda ära ja tulemust me näeme.

Lasta ennast vabaks ja meenutada, miks ta on peaminister ja millise pärandi ta annab üle järgmisele valitsusele... Mina väidan, et EKRE ei lähe kuskile. Nad on nagu ahjualused, kes on saanud kulbi kätte ja nüüd neil lastakse riigi potist nii palju ammutada, et nad ei jõua seda kõike ära süüa.

JO: Kuna jätsin vastamata, mida ma soovitaksin... Ühe inimese sõnul öelnud Jüri Ratas kord, et tema siht on olla peaminister kauem kui Andrus Ansip. Sportlik saavutus, millest võib aru saada. Aga arvan, et Jüri peaks rohkem mõtlema mitte sellele, mitu aastat ta seal on, vaid sellele, mis on tema töö tulemusena läinud Eestis paremaks või halvemaks.

Tegelikult on kõige suuremad asjad need, mida [kohe] ei märka ja mida pole eelarveridades. Eesti on liberaalne demokraatlik õiguskord ja see, et Eesti on rahvusvahelise kogukonna austatud liige – need on praegu ilmselgelt murenemas. Seda saab lahendada konkreetsete sammudega ka valitsust muutmata, kuigi mina muidugi eelistan, et Eestit valitseks koalitsioon ilma EKRE-ta. Aga see, et nad on võimul, ei tähenda, et nad võivad teha, mida iganes neil sülg suhu toob.

Toomas Sildami intervjuu Margus Tsahkna ja Jevgeni Ossinovskiga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Margus Tsahkna, kas te olete samasooliste koos- ja abielu osas ümber mõelnud, sest 9. oktoobril 2014 hääletasite riigikogus kooseluseadusele vastu?

MT: Ka täna hääletaksin ma kooseluseaduse vastu, sest arvan, et see on juriidiline käkerdis, mis ei lahenda probleemi. Jevgeniga on meil erinevad arvamused...

Ta juba vehibki käega.

MT: Teiseks ei ole ma oma veendumusi muutnud, julgen seda ka välja öelda, just väärtuskonflikti tõttu lahkusin ka erakonnast, mille esimees ma olin. Olen praegu täiesti selgel seisukohal, et õiglane lahendus on perekonnaseaduse paragrahvi 1 muutmine.

Et abielu oleks liit kahe täiskasvanud inimese vahel?

MT: Jah, see seisukoht on mul väga selge.

On's praegune arutelu abielu defineeriva võimaliku rahvahääletuse üle vesi EKRE veskile?

MT: See on nii rumal väide – ärme aruta neil teemadel, sest äkki on see vesi EKRE veskile.

Meil ei ole midagi ette heita EKRE-le, sest nemad usuvad nendesse väärtustesse, millesse näiteks mina ei usu. Probleem on selles, et keegi ei ole julgenud püsti tõusta ja hakata selgelt kehtestama liberaalset inimväärikust austavat agendat. On järel lohisetud EKRE agendal ja praegu on see koht, kus tuleb lükata selg sirgu. Seda on teinud rohelised, Eesti 200, sotsid, loodan, et Reformierakond leiab endas seda julgust, millest nad seni mööda hiilivad.

Tegelikult on probleem – kui lühidalt vastata – EKRE-le vastu astuva liidri puudumises.

Jevgeni Ossinovski, kas Eesti koroonapiirangud on liiga liberaalsed?

JO: Ma pean ka kooseluseaduse kohta ütlema. Margus, olles IRL-i juht, ütles mulle tollal, et tema isiklikult toetaks [kooseluseadust], aga partei ei tule järele.

Kui oleksime tollal suutnud rakendussätted vastu võtta, mis oli piiri peal, siis võibolla me praegu ei oleks olukorras, kus ühele valitsusparteile antakse mandaat näidata seksuaalvähemustele kätte nende koht, et nende õigused ei ole võrdsed. See on ju tegelikult küsimus.

Vabadus on väga sümboolne – sul kas on võrdsed õigused või ei ole. Asi ei ole selles, kas praegu on kõige praktilisem aeg arutada samasooliste abielu üle, sest EKRE eesmärk on näidata ühele osale ühiskonnast, et teil ei ole võrdseid õigusi. See on lubamatu, see on sigadus ja sellele tuleb vastu astuda kõikide demokraatlike vahenditega kogu ühiskonna poolt. Ja see, et peaminister lubab sellel juhtuda, on veel üks näide, kuidas ta ei saa aru, millise pärandi ta jätab.

Nüüd koroonast. Esimesel etapil sai Eesti hästi hakkama, olen seda korduvalt öelnud.

Kas praegu on need piirangud liiga liberaalsed?

Siin pole küsimus, kui palju riik teeb või ei tee. Eesti kõige suurem mure on praegu selles, et Eesti inimesed on kaotamas emotsionaalset valmisolekut riske tõsiselt võtta. Tallinna linnapilti vaadates – me ilmselgelt alahindame neid riske enda ümber. Tunnen Tallinna pärast kindlasti muret.

Istute siin Ajaloomuuseumis Estonian Airi lennukitoolidel. Sel lennufirmal oli ilus lend, kuni novembris 2015 tiivad kokku pani. Samamoodi on teiega – kunagistest valitsuse kukutajatest lendab edasi vaid Jüri Ratas, aga Jevgeni Ossinovski ja Margus Tsahkna on opositsiooni maha jäänud. Mis see on – revolutsioon sööb oma pojad?

MT: (Pugistab naerda.)

JO: Ei. Veendunud demokraadina ei võta ma opositsioonis olekut mingi traagikana. See, et sotsiaaldemokraadid on opositsioonis pärast viit aastat valitsuses, on demokraatia normaalne osa. Küsimus on, mil määral suudavad sotsiaaldemokraadid opositsioonis pakkuda ühiskonnale uut, alternatiivset lugu.

See, et mina pidasin täiesti ainumõeldavaks võtta poliitiline vastutus, kui parlamendivalimiste tulemus oli meile tugevasti alla ootuste, siis – nii peakski.

MT: Mina langetasin suvel 2017 otsuse lahkuda aktiivsest poliitikast ja olen pannud energia uue erakonna tekkimisse. Eesti 200 on tekkinud ja meie suured ajad saabuvad järgmistel valimistel, 2023. Aga võtsin eesmärgiks proovida kätt ka erasektoris ja toimetan seal. Tegelikult on see uskumatult võimas kogemus.

Härrased, millised on teie poliitilised ambitsioonid?

JO: Mina olen väga seda meelt, et periood, mida elab läbi Eesti ja elavad läbi paljud teised riigid – selline lausrumalus, mida toob riigi valitsemisse parempopulism – on nagu mürk süsteemis, mis paneb kogu ühiskonna värisedes tegelema asjadega, millega ühiskond tegelema ei peaks, jättes unarusse selle, mis oleks strateegiliselt vajalik.

Aga olen veendunud, et see periood saab läbi. Seetõttu on nii sotsiaaldemokraatide kui ka kõikide liberaalsete inimeste ülesandeks kaitsta igat sentimeetrit vabadust sellel ajal, kui parempopulistid on võimul. Ja loomulikult, kui järgmine kord valijatelt mandaati küsitakse – aastal 2023 – pakkuda oma lugu ja nägemus sellest, milline peaks ühiskond olema.

Usun, et sotsiaaldemokraatide paremad hetked on veel ees.

MT: Minu poliitiline ambitsioon... Ma ei saa pealt vaadata, kuidas lohisetakse järel ühe mulle täiesti vastuvõetamatu ideoloogia elluviijatel, EKRE-l. Et ei ole vastaskaalu. Siin käitun ma kui kodanik, kel endal ei ole mingit poliitilist ambitsiooni, aga panen väga palju sellesse, et võimalikult suur hulk inimesi tõuseks püsti ja ütleks: meile aitab sellest, me ei lohise kaasa, me ei anna ära ühtegi millimeetrit meie väärtusruumist.

Lennukikütust teil jätkub?

MT: Jätkub. (Naerab.) Kuni tervist jätkub.

JO: Võibolla reedeks, kui see intervjuu ilmub, on loodetavasti meile jõudnud sõnum, et Ameerika valijad on tagasi lükanud primitiivse, vastiku, oma rahvast lõhestava poliitika. See annab lootust kõikidele liberaalsetele, vabadust ja demokraatiat armastavatele poliitikutele.

Toomas Sildami intervjuu Margus Tsahkna ja Jevgeni Ossinovskiga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Teeme lühikese lõpu. Mida Eesti võitis 2016. aasta sügise võimuvahetusest?

JO: Võitis väga palju põhimõttelisi otsuseid, mille eest täna ei osata veel aitäh öelda. Penisonireform, tervishoiureform, rahvatervise valdkonnas läheb emotsionaalne foon alla ja nähakse, et sellel oli ka palju positiivseid tulemusi.

Lisaks ergastas see poliitilist dünaamikat, mis oli sel hetkel kahtlemata vajalik.

Ja mida Eesti kaotas?

MT: 2016. aasta pöördega ei kaotanud Eesti midagi. Vastupidi, võitis juurde oma demokraatias.

Tegelikult oli see ajalooline otsus, kus 100 protsenti riigikogu oli jälle valitsusvõimeline. Varem oli 30 protsenti aastate kaupa elimineeritud.

Ja te tõesti ei tunne süümepiinu, kui mõtlete tagasi sügisele 2016 ja valitsuse pööramisele?

MT: Ei, minul ei ole mingeid süümepiinu.

JO: Eesti ühiskond võiks Eesti poliitikas hinnata seda, kui julgetakse teha midagi teistmoodi kui on alati tehtud. Eestit ei ole alates 1991. aastast kunagi viinud sihile ja edasi keskpärane, hall vaoshoitus või olemasolevaga rahulolemine. Aga just see oli 2016. aastaks tekkinud.

Kahtlemata ei ole võimalik lõpuni ette näha kõiki riske, mida võtab üksikisik, võtavad inimesed ühiselt, võtab mõni poliitiline jõud või riik. Teatud otsuseid, mis tollal tehti, teeks teist korda kindlasti tükkmaad paremini. Kahtlemata teeks.

Aga kas sellest peaks järeldama, et tulevikus ei julgeks ükski poliitik jumala pärast näppida näiteks alkoholipoliitikat, sest vaata, mis kõik võib juhtuda? Mina loodan siiski, et ka Eesti poliitikute järgmises põlvkonnas on inimesi, kes õigeid asju teevad sellepärast, et näevad – need on õiged, isegi, kui neile on vastaseid.

Kõige lihtsamad otsused on need, kus kõik noogutavad kaasa ja ütlevad: suurepärane, õige, tehke veel. Aga kõige vajalikumad otsused on tihtipeale need, mis eeldavad julgust ja kätkevad endas ka poliitilisi riske.

Autor tänab Eesti Ajaloomuuseumi lahke abi ja külalislahkuse eest intervjuu toimumisel.

Margus Tsahkna ja Jevgeni Ossinovski. Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Toimetaja: Anvar Samost

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: