Presidendivalimistega on olnud sel nädalal üsna rahulik. Kas pärast seda, kui sotsid käisid potentsiaalse presidendikandidaadina välja Ülle Madise nime otsustasid kõik tagasi tõmmata ja seedida olukorda? Mida teie erakond Ülle Madise nime välja käimisega saavutas?

Presidendivalimised lähenevad ja erinevate kandidaatide arutamine on igati asjakohane. Ülle Madise on kahtlemata väga väärikas kandidaat, nii et mina küll toetaksin, kui ta oleks nõus presidendiks kandideerima. Usun ka, et tema kandidatuuril võiks tõepoolest olla üsna lai erakondade toetus. Aga kahtlemata on siin vähem kui kahe kuu jooksul oodata ka teistsuguseid või uusi kandidaate.

Kas sotsid käisid Ülle Madise nime liiga rutakalt välja, sest ta ise ju pärast reageeris, et tegelikult ta oma nõusolekut andnud ei olnud?

Et erakonnad oma eelistusi presidendivalimiste kontekstis väljendavad, selles ei ole midagi halba. See, et Ülle Madise nime on arutanud nii sotsiaaldemokraadid kui ka teised erakonnad, sealhulgas erakonnad omavahel, see ei ole kellelegi saladus. Mitme erakonna esindajad on ka Ülle Madisega kõnelenud sellest, nagu ka mitme teise inimesega.

Ma arvan, et lõpuks ei maksa üle tähtsustada ka seda küsimust. Demokraatlikus riigis on avalik haldus avalik asi. Loomulikult on teatud asjad delikaatsed ja neid kõneldakse nelja silma all, aga see, et Eesti Vabariigile valitakse presidenti sellises saladuses, et alles pärast hääletustulemuste selgumist on teada, kes üldse kandideeris, ei ole ju ka demokraatia mõttes päris kooskõlas. Loomulikult igal inimesel on võimalik, kas nõustuda või mitte nõustuda kandidaadiks olemisega.

Aga on see soliidne sellisel viisil inimese nimi välja käia? See on tegelikult ju päris korralik survemeetod.

Mina täpselt ei tea, kes millises sõnastuses välja käis. Ametlikku presidendikandidaati sotsiaaldemokraadid esitanud ei ole. See, et erinevad nimed on poliitikute või ajakirjanduse esindajate suude läbi jõudnud avalikku arutellu, on demokraatlikus ühiskonnas tavapärane ja normaalne. Loomulikult inimesel on võimalik sellega nõustuda. Üldiselt, kui inimest tõsiselt kaalutakse, on see pigem auasi kui midagi muud.

Kas te olete vahepeal Ülle Madisega suhelnud, mingit tagasisidet temalt saanud?

Mina ei ole ja minule teadaolevalt ei ole ka keegi teine tagasisidet sellele ideele temalt saanud.

Mis seisus see asi nüüd on? Oodataksegi temalt tagasisidet või eelkõige seda, et erakonnad tulevad kokku ja arutavad konkreetsemalt ühise kandidaadi asja?

Presidendiks saab inimest valida siis, kui inimene on selleks nõus. Meil oli üheks võimalikuks kandidaadiks pakutud tänane president, kes keeldus uueks ametiajaks kandideerimast. Selles tulenevalt teda enam kandidaadina ei ole.

Anname Ülle Madisele aega, las ta jõuab endas selgusele. Kui ta on nõusoleku andnud, saavad poliitikud ja erakonnad edasi tegeleda sellega, et ta vajaliku toetuse kätte saaks. Kui ta peaks ütlema "ei", siis läheb protsess edasi teiste inimestega. Ega Eesti presidendita jää, küll ikka president lõpuks valitakse.

Kuidas erakonnas üldse otsuseni jõuti, et just Ülle Madise nimi välja käia?

Ei olegi otsust. Nagu ma ütlesin, erakond ei ole presidendikandidaati välja käinud. Me oleme arutanud erinevaid inimesi, kes meie arvates sobiksid. Oleme kõnelenud ka mitmest oma erakonna liikmest, kes meie arvates võiksid olla suurepärased presidendid, nagu näiteks Sven Mikser. Marina Kaljurand on teatavasti loobunud.

Meie eesmärk sotsiaaldemokraatidena on saada Eestile hea riigipea. Meil on oma erakonna ridades pakkuda tugevaid kandidaate, aga oleme valmis koos teiste erakondadega mõtlema ja kaaluma laiemalt ka tugevaid apoliitilisi kandidaate, nagu näiteks Ülle Madise.

Ülle Madise on maailmavaateliselt silma paistnud kui tugev vabaduste eest seisja ja jälgimisühiskonna vastane. Aga näiteks teie erakonna juht Lauri Läänemets on ju öelnud, et oleks ministrina oleks ta jätnud politseile loa kasutada avalikus ruumis numbrituvastuskaameraid, sest nende kasutamisest tulev turvatunne kaalub üles privaatsusküsimused. Siin on teatud maailmavaateline lahknevus. Äkki Madise polegi teile nii sobiv?

Ma ei kahtlusta Ülle Madiset sotsiaaldemokraatlikus kuuluvuses. Kahtlemata paljudes küsimustes meil on ühine nägemus ja teistes küsimustes meie seisukohad erinevad. Meie siht kogu selle protsessi puhul ei olegi ilmtingimata, et Kadriorus oleks sotsiaaldemokraat, vaid, et Eestil oleks väärikas riigipea, kes mõistab selle demokraatlikku õigusriiklikku alust ja samal ajal suudab põhiseaduse vaimus oma rolli täita. Ma arvan, et Ülle Madisel on selleks kõik eeldused olemas.

Mis puudutab konkreetsete üksikküsimuste puhul seisukohtade lahknevust, siis loomulikult on tema pika ametkondliku karjääri ja sotsiaaldemokraatliku erakonna pika ajaloo jooksul olnud küsimusi, kus me oleme olnud erinevat meelt. Ka minul isiklikult on olnud temaga küsimusi, kus me oleme olnud erinevad arvamusel. Tema on töötanud lähtuvalt oma ametivandest ja meie lähtuvalt oma eesmärkidest.

Üks väga nähtav sotside liige Züleyxa Izmailova on väga aktiivselt vastu Ülle Madise kandidatuurile. Kuidas te sellesse suhtute ja kas te olete seda temaga arutanud?

Ei, mina ei ole. Tean, et kolleegid on arutanud, aga mina seda ülemäära ei tähtsustaks. Inimestel on õigus oma arvamusele, eriti riigikogu liikmetel, kellel on hääleõigus selles küsimuses. Presidendi ära valimiseks on vaja 68 häält, nii et kindlasti on igal inimesel palju isiklikke sümpaatiaid ja osade kandidaatide suhtes ka teatud antipaatiaid.

Aga oma toetust ühele või teisele kandidaadile tuleb selles protsessis hinnata vastu võimalikke alternatiive. Kes on siis need inimesed, keda realistlikult on võimalik ära valida? Need on inimesed, kelle taha on võimalik koondada üsna lai parteideülene toetus. See tähendab pea definitsiooni järgi, et kandidaat ei saa olla ühele või teisele erakonnale sajaprotsendiliselt meeltmööda. Teatud küsimustes on erimeelsused arusaadavad, aga selles küsimuses meie põhiseaduse raam suunab poliitikuid kompromissidele.

Mida te arvate Riho Ühtegist?

Ma olen väga ettevaatlik laigulistes vormides inimeste valimisel tsiviilvõimu etteotsa. See peaks demokraatlikus õigusriigis olema väga erandlik olukord, mis nõuaks seda, et sõjaväelane ja kindral peab juhtima täitevvõimu või vabariigi presidendi ametit. Olen selles osas üldiselt skeptiline, mis ei ütle midagi Riho Ühtegi kohta sõjaväelase või inimesena.

Millise hinnangu te üldisemalt praegusele presidendivalimiste käekäigule ja sellele poliitmöllule annate?

Ei olegi väga mingit möllu. Minu meelest võrreldes varasemate aastatega valitseb kerge loidus selles protsessis, mis vist on tingitud ettevaatlikkusest, siin Reformierakonna poolt võib-olla rohkem, aga tõenäoliselt ka teiste poolt. Teiselt poolt on huvitav näha, et on tekkinud mitmed inimesed, kes on ise ennast kandidaadiks avalikult pakkunud, mis on mingil määral uus olukord. Neid on mitu ja nagu kuulda on, tuleb vist lähiajal veel juurde.

Mille taha jääb praegu aktiivsem töö ja konkreetsem arutelu erakondade vahel ühise kandidaadi otsimiseks? Kõik räägivad, et on valmis arutama, aga tegelikult mingit aktiivsemat konkreetset koostööd ei toimu.

See teadmus ei ole mul muutunud. Kuna presidendivalimised on niivõrd lähedal riigikogu valimistele, siis loomulikult arvestatav tempel sellel protsessil sellest tulenevalt ka on. Ükskõik, mida nad räägivad, me tegelikult teame, et Keskerakond, Isamaa ja EKRE ei kavatse ülejäänud erakondadega selles küsimuses koostööd riigikogus teha. EKRE mängib täiesti oma mängu, Keskerakond ja Isamaa ühist mängu.

See tähendab paratamatult, et ruum riigikogus kokkuleppe saavutamiseks on väga õhuke. On kolm erakonda ja fraktsioonidest lahkunud poliitikud, mis muudab kokkuleppimise protsessi suhteliselt raskeks. Miks aktiivsust on vähe? Selles hapras olukorras kardetakse ennast kõrvetada. Eeskätt puudutab see Reformierakonda, kelle esmane ülesanne selles presidendivalimiste protsessis on mitte kaotada, mitte saada kahju. Arvatakse, et kõige vähem kahju saab siis, kui teed kõige vähem, mis poliitikas ei pruugi alati õige olla.

Suuremat rolli ootaks ju tegelikult ka riigikogu esimehelt?

Mina mitte.

Miks?

Suuremat rolli tasub oodata nendelt, kellelt on oodata ka suuremat tulemust. Ma olen seda ka Reformierakonna liikmetele otse öelnud, et reaalsus on see, et riigikogus on Reformierakonnal vetostav vähemus. Mitte ükski kandidaat ei mõtle tõsiseltvõetavalt riigikokku kandideerima tulla, ilma et tal oleks Reformierakonna toetus, sest kui seda ei ole, kukub kandidaat puht matemaatiliselt igal juhul läbi.

Seepärast ongi oluline, et Reformierakond siin initsiatiivi näitaks, ehkki ma mõistan nende teatud kõhklust, et kui minnakse protsessi liiga sügavale sisse ja eesmärke ei saavutata, võib see ka negatiivselt mõjuda.

Nojah. Avalikult ütleb Reformierakond, et presidendi valimine on kõikide ühine teema, mitte nende soolo ning nad soovivad, et ka opositsioon näitaks koostöötahet. Ja nad tahavad vältida Reformierakonna templiga kandidaati.

Kõik õige. Selles mõttes ongi delikaatne olukord. Sest tõenäoliselt, kui Reformierakond käib kandidaadi välja, siis osades poliitilistes jõududes tekib automaatne instinkt seda kandidaati "maha lüüa". See põhimõtteliselt nii on.

Aga teiselt poolt, kui reaalsed kandidaadid mõtlevad, kas nad oleksid valmis kandideerima, arvutavad nad ju samuti nende 68 hääle piires. See matemaatika on riigikogu vaatest kaunis keeruline ja ilma Reformierakonnata pole see kindlasti tehtav. Mis puudutab Reformierakonna üleskutseid opositsioonile, siis eks see on arusaadav retooriline võte. Minagi tahaksin, et riigi jaoks olulistes küsimustes oleks rohkem erakondadeülest koostööd, aga kui me vaatame tegelikku olukorda, siis selge on see, et EKRE võib sellest pakist üldse välja võttaja Isamaa ning Keskerakond töötavad sünkroonis selgelt ülejäänud erakondadele vastukaaluna, lähtudes arusaamast lükata valimised valijameestekogusse ja muuta see Reformierakonna vastaseks kampaaniaks Riigikogu valimiste eel. Sellest tulenevalt mingit sisulist võimalust Isamaa ja Keskerakonnaga kokku leppida ma ei näe. Oleksin väga üllatunud, kui nad ühel hetkel siiralt sellist võimalust pakuksid, hetkel ühtegi signaali sellest ei ole.

Kas see poliitiline mäng Reformierakonna poolt võiks siis käia nii, et selleks, et vältida Reformierakonna templiga kandidaadi välja käimist, leitakse mõni erakond, kellel soovitatakse välja käia kandidaat, mis sobib ka Reformierakonnale, näiteks Ülle Madise?

Teoreetiliselt on ka niimoodi võimalik teha. Aga kas enne järgmisi presidendivalimisi tekib selline tugev, vettpidav Reformierakonna, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraatide blokk, kes on ühtse kandidaadi taga? Ma arvan, et see suurendaks kindlasti šansse president riigikogus ära valida. Kas see õnnestub või mitte, mul on raske öelda. Siiamaani on küll olnud vestlusi, aga sellekohast otsust ei ole.

Kas praegu see toimus nii, et Reformierakond tegi soovituse?

Ei, loomulikult mitte.

Kelle meeskonnas sotsiaaldemokraadid presidendivalimistel mängivad? Kas hoiate ühte rohkem koalitsioonierakondadega või ikkagi opositsiooniga, kuhu te ju opositsioonierakonnana ka ise kuulute?

Sotsiaaldemokraadid ajavad ikkagi sotsiaaldemokraatlikku asja Eesti poliitikas, sealhulgas ka selle kõige olulisemates võtmeprotsessides nagu Eesti Vabariigi presidendi valmine. Meie eesmärk on väärika riigipea valimine. Me loodame, et seda on võimalik teha viisaka protsessi tulemusena. Eelistame, et see toimuks riigikogus, aga oleme valmis seda tegema ka valijameeste kogus. Oleme valmis koostööd tegema sisuliselt kõikide erakondadega. Presidendi valimiseks näeb põhiseadus ette väga laia, parteideülest konsensust, aga seda koostööd on võimalik edendada ainult nende erakondadega, kes sellest sisuliselt huvitatud on.

Minu selge veendumus on, et Isamaa ja Keskerakond mängivad siin tiimimängu kahepeale. Ja mitte ainult selles küsimuses. Me näeme neid ka Tallinna koalitsiooni rõõmsalt koos ehitamas, ja kindlasti planeerivad nad sedasama koostööd ka valitsuse tasemel pärast valimisi. See ei ole juhuslik. EKRE on arusaadavalt sotsiaaldemokraatidele kõige kaugem võimalik koostööpartner. Nii et me töötame nende jõududega, kes on valmis meiega ühise eesmärgi nimel pingutama. Kui näiteks Isamaa peaks meelt muutma ja tulema sisuliselt lahendusi arutama, oleme loomulikult valmis ka nendeks.

Miks teie hinnangul Alar Karis ikkagi presidendivalimistelt välja jäi?

Ma ei ole Alar Karisega sellest kõnelenud, aga ausalt öeldes tema selgitus tundus siiras. Nagu iga intelligentne inimene kaalub asja nii ja naa pidi. Tema selgitus, et ta oli võtnud sisulise pühendumuse üheks ametiajaks, on täiesti usutav. Siin on tormanud hulk poliitikuid mingeid teisi motiive sellele otsusele omistama, mis ei ole minu meelest päris õige. See, mida president ütles, võib ju täitsa nii olla. Mul ei ole küll ühtegi põhjust tema sõnades kahelda.

Tihtipeale kõrvalt inimesed niimoodi mõtlevad. Ka minult on korduvalt küsitud, miks ma ei kandideeri oma erakonna esimeheks. Sellepärast, et ei taha. Ja ei olegi rohkem ühtegi põhjust vaja kellelegi anda. Kui president jõudis seisukohale, et ta ei soovi teiseks ametiajaks seda tööd teha, siis on see minu meelest täiesti piisav põhjus mitte kandideerida.

Siis tekib küsimus, miks oodata otsuse väljaütlemisega jaanipäevani. See ebamäärane olukord kestis ju päris pikka aega, kus ta ei öelnud üht ega teist.

Ka siin ju selgitus, mille president andis, on arusaadav. Kas see on ammendav, võib selle kohta küsida, aga selgitus on arusaadav. Kui sa oled öelnud, et sa uueks ametiajaks ei kandideeri, siis suhtumine sinusse, sinu töösse ja sinu väljaütlemistesse sellest tulenevalt ka muutub. Lahkuva ametiisiku sõnadesse ja tegudesse suhtutakse avalikkuse ja partnerite poolt reeglina teistmoodi kui muidu. Ma kindlasti ei pretendeeri Alar Karise hinge- ja mõtteelu spetsialisti tiitlile, et ma oskaksin kõike seda ammendavalt analüüsida.

Kas sellel, et ta mõistis, et tema kandideerimisel ei ole erakondade toetust, pole otsusega pistmist?

Me võime kontrafaktuaalselt meeliskleda selle üle, mis oleks olnud juhul, kui teda oleks oodanud Toomas Hendrik Ilvese taoline tagasivalimine aastal 2011, kus kõik erakonnad ütlesid ette, et valime ilma suurema diskussioonita teiseks ametiajaks. Võib-olla oleks tema otsus siis teistsugune olnud. Aga kas Alar Karisel olid kehvad šansid teisele ametiajale kandideerides valituks osutuda? Ma arvan, et tal olid väga tugevad šansid. Nii et seda ma ei ütle küll, et ta loobus selle tõttu, et oli veendunud, et kaotab.

Alar Karise puhul said Isamaa ja Keskerakond oma toetuse kõhklematult välja öelda, aga Ülle Madisega tõmbusid nad tagasi. Kas ehmatasite nad oma initsiatiiviga ära?

Kui me mõtleme, mis tüüpi Eesti Vabariiki Reinsalu ja Kõlvart tahavad ehitada, siis ma arvan, et nad võimalusel eelistaksid teistsugust riigipead, kui on Ülle Madise. Küllap nad seetõttu ka tagasi tõmbusid.

Kuidas te kogenud poliitikatundjana praegu valitsuse tervist hindate? Oleme näinud kärpimiste teemal kerget kiskumist kahe erakonna vahel. Kas see näitab, et varsti näeme vähemusvalitsust?

Puhtpoliitilises loogikas oleksin väga üllatunud, kui märtsikuus Michali valitsus lõpetab riigikogus enamusega. See ei kõnele mingisugusest salainfost, mida ma valdan, vaid tugineb kogemusele, mis varasemalt sarnastes olukordades on juhtunud. Kui me räägime erinevatest näilistest või ka tegelikest konfliktidest kahe koalitsioonipartneri vahel, siis ma praeguses faasis neid enam üle ei tähtsustaks.

Reformierakond põhiliselt valmistub riigikogu valimisteks. Sellest tulenevalt enamik neid sõnumeid, mida avalikkusele saadetakse, on sellest kantud.

Et valitsuses oleks veel mingi tegutsemistahe erinevate probleemide lahendamiseks, see on kaduvväike. Ainult kõige akuutsemates asjades, kus otsustamist ei saa edasi lükata, midagi tehakse. Aga muudes asjades piirdutakse valimiseelse akustikaga. Kogu see kärbete jutt sinna sobitub. See, et see valitsus päriselt suudaks eelarveseisu viia tagasi enam-vähem positiivsele trajektoorile, on selge, et enne valimisi seda ei juhtu.

Endise Tallinna linnapeana, mis on kõige suurem probleem, mida te praegu Tallinna juhtimises näete?

Reaalsus on see, et suures pildis ei ole Tallinna arengus midagi uut ega olulist ette võetud ega kavatsetagi võtta. Suur osa lähiaastate olulistest investeeringu ja ehituse objektidest on tühistatud. Nii, et meid pigem ootab lähiaastatel paigalseis, mida vürtsitab asjatundmatu ja rumal jutt avaliku ruumi planeerimisest ja arhitektuurist. Taustal on Tallinna mõistes enneolematu eelarvelodevus, kus kulud kasvavad kiiremini kui tulud, need kulutatakse ära valijatele kingituste tegemise peale ja selle arvelt vähendatakse investeeringuid.

Selle negatiivsed mõjud jõuavad tallinlasteni mõne aasta pärast, kui me näeme, et meie koole ja lasteaedu rekonstrueeritakse vähem ja tänavaid ei tehta korda. Mõlemad partnerid näevad oma perspektiivina 2027. aasta märtsi, eeskätt istuv linnapea, kes siis saab ametist priiks ja riigikokku minna. Selline lühikese perspektiiviga rumaluste tegemine on sellesse koalitsiooni paraku sisse kirjutatud.

Millest saab sotside põhiline riigikogu valimiste teema?

Eks erakond peab seda veel arutama, aga suures pildis ei ole selles midagi üllatavat. Riik vajab kujunenud olukorras stabiilset ja asjatundlikku juhtimist. Me ei saa me lubada sellist tavapärast poliitilist protsessi, kus enne valimisi lubatakse kõikide erakondade poolt valijatele miljardite kaupa kokku ja seejärel tabab ühiskonda sarnane olukord, nagu pärast eelmisi valimisi.

Me kõik saame aru, et riigi rahanduslik seis on selline, et mingisuguseid sadade miljonite kaupa rahaeraldisi erinevatele valdkondadele lähiaastatel riik ja ühiskond lubada ei saa. Seda enam on oluline suuta prioritiseerida kõige akuutsemate ühiskondlike probleemide lahendamist. See ongi sotsiaaldemokraatide ülesanne – suuta fokusseerida seda, mida on lähiaastatel reaalselt vaja ja võimalik ära teha.

Me olime ka enne eelmisi valimisi ainus erakond, kes ei lubanud korraga maksude alandamist ja toetuste tõstmist. Me kindlasti kavatseme sellist vastutustundlikku eelarvelist joont ka sel korral hoida.