Filosoof Bertrand Russell tõi üle-eelmisel sajandil näite teekannust, mis võib-olla hõljub kusagil Maa ja Marsi vahel avakosmoses. Ta arutles, et kui keegi väidab selle teekannu seal olevat, siis on väite esitaja kohustus teekannu olemasolu tõestada, mitte oodata mittenõustujat tõestama vastupidist.

Eesti nüüd juba endine siseminister Mart Helme seadis nädalavahetusel küsimuse alla Eesti valimiste aususe. Ta väitis, et Reformierakond võitis viimased parlamendivalimised valimispettuse abil. Selleks olevat kanditud elektroonilised hääled inimeste nimel, kes ei ole mitte kunagi valimas käinud.

Eesti Vabariigi valimiste üks viiest põhimõttest on valimiste ühetaolisus ehk igal valijal on üks hääl. Siseminister väitis, et seda põhimõtet on räigelt rikutud.

Mart Helme kindlasti teab, et Eesti valimiste elektroonilised hääled, nagu posti teel edastatud hääled paljudes Ameerika osariikides, on n-ö topeltümbrikus. Välimisel ümbrikul on hääletaja nimi ja digiallkiri, mis võimaldab kontrollida valija hääleõigust ja ümbriku päritolu. Tema nimetatud meetodil Reformierakonna võidu võltsimiseks tulnuks anda digitaalallkiri 30 000 inimese nimel. Selleks on kolm võimalust.

Kõige labasem, kuid logistiliselt väga keeruline, oleks koguda 30 000 inimese ID-kaardid ja vastavad PIN-koodid. On raske uskuda, et selline tegevus ei oleks pälvinud kellegi tähelepanu.

Tehniliselt on võimalik, et ID-kaartide süsteem on põhimõtteliselt katki, sest kellelgi on võimalik anda digitaalallkirju kolmanda isiku nimel ilma tema ID-kaardita. See peaks olema krüptograafiliselt võimatu. Sellise vea olemasolul on palju suuremad tagajärjed, kui kuuel ebaausal mandaadil riigikogus.

Põhimõtteliselt on võimalik, et välimiste ümbrike eemaldamise tarkvara töötab vigaselt ja väljastab võltsitud sisemisi ümbrikke, aga see oleks tarkvaralogidest kohe näha. Neid logisid on võimalik valimiste järel vaiete esitamise perioodil krüptograafiliselt kontrollida, nõnda nagu on võimalik välja nõuda kõiki tavalisi häälte lugemisega seotud dokumente. Kontrollitavus tagab usaldusväärsuse.

Elektrooniliste valimiste tulemuste võltsimine on tõepoolest teoreetiliselt võimalik, kuid oluliselt raskem, kui sarnane pettus pabervalimiste puhul: teise isiku dokumendiga saab käia ka hääletamiskasti juures, varastatud ja võltsitud sedeleid saab valimiskasti sokutada ilma igasuguse krüptograafilise kontrollita ja paljusid olulisi funktsioone paljudes erinevates valimisjaoskondades ei ole võimalik tagantjärgi logiraamatutest kontrollida.

Valimiste ausus on väga oluline küsimus kõigi kodanike jaoks sõltumata nende poliitilistest vaadetest. Igal siseministril on oma ametiülesannetest tulenevalt võimalik panna oma kõrv sellistele rööbastele, milleni iga teise kodaniku kõrvad ei ulatu ja seepärast peab tema väiteid võtma täie tõsidusega. Nüüd on iga kodaniku kohus nõuda, et kaaluka, aga tõestamata väite esitaja ka tõestamisega tegeleks.

Pärast selliste väidete esitamist on Mart Helmel kohustus jagada tõendeid 2019. aasta riigikogu valimiste tulemuste võltsimisest või vähemalt selgitada, kuidas elektroonilistel valimiste petmine on võimalik ka praktikas. Kui Mart Helme ei suuda oma väiteid tõestada, on formaalloogiliselt ta väited valed. Valeväited tuleb tagasi võtta hoolimata sellest, millisel positsioonil Mart Helme poliitikas jätkab.

Eesti e-valimiste maine läheb mulle isiklikult väga korda, sest olen kaheksa aastat olnud isehakanud Eesti suursaadik maailma tippülikoolides. Sellise üleskutse esitas mulle ja teistele välismaal töötavatele noortele teadlastele tolleaegne välisminister Marina Kaljurand Eesti Teaduste Akadeemias peetud kõnes, millega ta juhatas sisse teiste seas ka minu ettekande.

Olen järjekindlalt tutvustanud kõigile sõpruskonna ja kolleegiumi tehnoloogiahuvilistele Eesti e-riigi süsteemi tehnilisi lahendust, eeliseid ja pakutud mugavusi. Ma olin Eesti ja Eesti e-riigi maine üle uhke. Mul on väga kahju, kui üsna väikest osa eestlastest esindaval poliitikul lubatakse omakasupüüdliku demagoogiaga hävitada paljude minusuguste isehakanud suursaadikute töö ning iga kodaniku uhkus ja usaldus Eesti riigi ja e-riigi vastu.