Eesti Keskerakond, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ning Erakond Isamaa seadsid koalitsioonilepingus üheks prioriteediks e-hääletuse reformimise, et suurendada selle usaldusväärsust ning läbipaistvust.

Täpsemalt on seda mainitud kolmes koalitsioonilepingu punktis:

1. Peame vajalikuks e-valimiste süsteemi täiendavat analüüsi ning sõltumatu rahvusvahelise auditi läbi viimist. Teostatud analüüsidest tulenevalt viime ellu vajalikke uuendusi valimissüsteemi täiendamiseks.
2. Säilitame e-hääletamise võimaluse, kuid süsteem peab olema kontrollitav, turvaline ja läbipaistev,
3. Sätestame seaduse tasemel elektroonilise hääletamise tulemuste kindlakstegemise reeglid vastavalt riigikohtu lahendile.

Mul on hea meel, et koalitsioonilepingus on mainitud riigikohtu lahendi arvessevõtmist. Kuid mina hoopis läheneksin e-valimiste teemal hoopis teisest vaatenurgast, kuigi samuti lähtudes riigikohtu lahendist, mis jõustus 1. septembril 2005.

Toona oli Eesti Vabariigi president Arnold Rüütel, kelle hinnangul oli riigikogus vastu võetud seadus, millega reguleeriti e-hääletuse toimimist ning lubati korduvalt ümber- ja ülehääletada, vastuolus põhiseaduse punktiga, mis nõuab valimiste puhul ühetaolisust.

Sellele seisukohale ei avaldanud toetust justiitsministeerium, õiguskantsler ega riigikogu põhiseaduskomisjon. Kuna president jättis seaduse välja kuulutamata, pöördus ta riigikohtu poole õigusliku selguse saamiseks. 1. septembril 2005. aastal langetaski riigikohus otsuse, mille kohaselt põhiseaduses määratud ühetaolisuse nõuet ei riivata liiga intensiivselt.

Riigikohus jõudis arusaamisele, et isegi võimalik põhiseadusriive seoses valimiste ühetaolisusega on aktsepteeritav, kui sellega kaasneb valimisaktiivsuse tõus ning uute infotehnoloogiliste vahendite kasutusele võtmine.

Arusaamatuks jääb muidugi selle sõnastuse loogika, sest uute infotehnoloogiliste vahendite ehk e-valimiste kasutusele võtmise eesmärk saabki olla valimisaktiivsuse tõus ehk valimisvõimaluse suurem kättesaadavus hääleõiguslikele kodanikele, mitte see pole eesmärk omaette.

Seega minu subjektiivse arvamuse kohaselt lähtus riigikohus mingil määral vildakast loogikast ning pidas uute infotehnoloogiliste vahendite kasutamist kui eraldi eesmärki. Samuti on raske nõustuda riigikohtu lahendis oleva väitega, et e-hääletusel oma hääle uuesti muutmine või ülehääletamine aitaks vähendada valija mõjutamise ohtu ning tõsta e-valimiste puhul salajasust, mida nõuab põhiseadus.

Riigikohus ei ole kahjuks oma lahendis toonud välja potentsiaalset ohtu, et valijat võidakse mõjutada ka peale oma esialgse valiku tegemist ja hääletamist. Kuna e-valimiste periood on üpris pikk ja samaaegselt kestab ka aktiivne valimiskampaania periood, siis e-hääletajat on teoreetiliselt võimalik korduvalt mõjutada ning sellega satub ohtu ka salajasuse nõue.

Teoreetiliselt võib juhtuda, et valijat on mõjutatud tegema oma valikut vahetult enne e-hääletuse perioodi lõppu ning tal ei jää enam ajalist võimalust oma häält muuta lähtuvalt oma tegelikust valimissoovist.

Algselt seatud eesmärgi täitmine

Nüüd ehk neliteist aastat hiljem saab ka analüüsida algselt seatud eesmärgi täitmist ehk valimisaktiivsuse kasvu. Kuigi meie õigusruumis kehtib põhimõte, et kohtud ei loo seadust, vaid täidavad seda, siis on riigikohus vahel kasutanud õigustatult praktikat, kus antakse seadusandlikule võimule oma arvamus või nägemus teatud küsimusest.

Samalaadselt oleks riigikohus võinud näha ka võimalust suunata seadusandja tähelepanu rahvusvahelisele praktikale ehk soovitada analüüsida põhjuseid, miks ei olnud teised riigid kasutanud uusi infotehnoloogilisi vahendeid valimisviiside laiendamiseks.

Lisaks sellele oleks võinud erinevad huvitatud osapooled koos riigikohtuga näha võimalust valimisaktiivsuse kasvuks läbi valimiste kohustuslikkuse, mida praktiseerivad paljud riigid (näiteks Austraalias, Belgias, Kreekas, Luksemburgis). Sellega oleks tagatud valimisaktiivsuse kasv ilma, et satuks ohtu põhiseaduse mõte valimiste ühetaolisusest ja salajasusest.

Kuna riigikohus koos toonase justiitsministri ja õiguskantsleriga asusid seisukohale, et võimalik põhiseadusriive valimiste ühetaolisuse ja salajasuse osas on vähemtähtsad kui valimisaktiivsuse tõusu eesmärk, siis nüüdseks on selge, et seda eesmärki ei saavutatud.

Valimisaktiivsus

Kui vaatleme valimisaktiivsust enne e-hääletuse kasutusele võtmist ja peale seda, siis märgatavat positiivset mõju pole avaldunud. Alustuseks vaatame valimisaktiivsust enne e-hääletust. Riigikogu valimistel 1992. aastal osales 67,84 protsenti valimisõiguslikest kodanikest, 1995. aastal lausa 69,06 protsenti valimisõiguslikest. Peale seda valimisaktiivsus vähenes, mida võib pidada osaliselt valijate pettumiseks poliitikas.

1999. aastal osales valimistel 57,43 protsenti, 2003. aastal 58,0 protsenti valijatest. Kohalike omavalitsuse valimistel 1993. aastal osales 52,6 protsenti valimisõiguslikest valijatest, 1996. aastal 52,5 protsenti, 1999. aastal 49,8 protsenti ja 2002. aastal 52,5 protsenti.

Esimesed valimised e-hääletuse võimalusega toimusid 2005. aastal kohalike omavalitsuse valimistel, kus osales ainult 47 protsenti valimisõiguslikest valijatest ehk esimesel korral seatud eesmärk, mida rõhutas ka riigikohus oma lahendis, ei täitunud. 2007. aastal toimunud riigikogu valimistest võttis osa 61,91% valijatest, mis jääb samasse suurusjärku eelnevate riigikogu valimistega ning märgatavalt alla 1992. ja 1995. aasta valimistele.

2009. aasta kohalike omavalitsuse valimistest võttis osa 60,57 protsenti valijatest, mis on märgatav tõus võrreldes eelnevate kohalike omavalitsuse valimistega ning mida võib osaliselt pidada ka e-valimiste teeneks.

Samal ajal ei saa alahinnata võimalust, et poliitilise olukorra pingestumine peale 2007. aasta Pronksiööd mobiliseeris valijaid järgmisteks valimisteks eriti Tallinnas, kus oli kõrgeim valimistest osavõtt ehk 65,74 protsenti ning sellest johtuvalt ei olnud valimisaktiivsuse tõus tingitud e-hääletuse võimalusest.

Seda väidet kinnitavad ka järgnevad kohalike omavalitsuse valimised. 2013. aastal hääletas 57,97 protsenti ja 2017. aastal vaid 53,3 protsenti valijatest. Seega viimastel kohalike omavalitsuse valimistel oli valimistest osavõtt samas suurusjärgus näiteks 1993. aasta ja 2002. aasta kohalike omavalitsuse valimistega, kus hääletas vastavalt 52,6 protsenti ja 52,5 protsenti valijatest.

2011. aasta riigikogu valimistel hääletas 63,0 protsenti, 2015. aastal 64,2 protsenti ja 2019. aastal 63,7 protsenti valimisõiguslikest kodanikest.

Seega riigikogu viimaste valimiste osalusaktiivsus on märgatavalt väiksem 1992. aasta riigikogu valimistest, kui suurem aktiivsus võis olla tingitud omariikluse taastamise algusest ning peale vahepealset aktiivsuse vähenemist valimistel on kasv olnud vaid mõned protsendid.

Sellest tulenevalt on raske nõustuda riigikohtu väitega, mida nad on esitanud kohtulahendis: "Kolleegium leiab, et võrdsusõiguse ja ühetaolisuse riive, millena võib käsitada elektroonilise hääletamisviisi kasutajate õigust oma häält piiramatu arv kordi muuta, ei ole piisavalt intensiivne, kaalumaks üles valimisaktiivsuse suurendamise ja uute infotehnoloogiliste lahenduste kasutuselevõtu eesmärki."

Seega oleks uuel väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministril Kaimar Karul mõistlik arvestada e-valimiste käsitlemise puhul põhiseaduslikkuse poolt, sest nüüd on teada, et 2005. aastast pärit riigikohtu lahend, millega nenditi põhiseadusriivet ja selle vähem olulisust valimisaktiivsuse kasvuga võrreldes, ei ole tõeks osutunud. See tähendab, et eeldus oli vale ning riive põhiseadusest tuleneva ühetaolisuse nõudega paraku väga reaalne.