Sel nädalal alustas riigikogu sotsiaalkomisjon taas arutelu psühhiaatrilise abi andmise seaduse üle. Psühhiaater on ainus arst, kelle vastuvõtule saamiseks peab alla 18-aastasel lapsel olema vanema luba.

Palju on olnud eriarvamusi selles osas, keda tuleks aruteludesse kaasata, kuid seaduse muudatuse vajalikkuses ollakse jätkuvalt ning tulemusteta erimeelel. Küsiks ehk alustuseks siiski noortelt endilt, mida nemad vajavad, sest jutt käib ju nende heaolust.

Mida noored arvavad?

Mida noored arvavad näiteks sellest, kui nende vanemad pisendavad nende ärevushäiret ja ütlevad, et see läheb ajaga mööda? Või mida teha siis, kui vanemal on endaga hakkama saamisegagi nii palju tegemist, et ei märka seetõttu lapse sekkumist vajavaid probleeme? Või kui vanem mistahes veendumuste või uskumuste pärast eitab lapse probleeme ja takistab ligipääsu asjatundlikule ning professionaalsele abile?

Noortega aru pidades leiaksid ka ehk seaduse muutmise vastased kinnitust, et alaealiste lubamisega psühhiaatri vastuvõtule ei kaasne massilised soovahetusoperatsioonid ega ka moe pärast antidepressantide tarvitamised.

Noortel on palju erinevaid muresid, mis vajavad õigeaegset ja professionaalset sekkumist. Alles eelmisel kuul tutvustas sotsiaalpsühholoogia professor Mati Heidmets Tallinna Ülikooli hariduskonverentsil 2020. aasta õpilasuuringut, milles osales ligi 5000 kooliõpilast ning kellest 25 protsenti on depressiivsusele kalduvad.

Viimasest sel aastal ilmunud Eesti kooliõpilaste tervisekäitumise uuringu raportist ilmneb samuti, et 13–15-aastastest vastanutest 26 protsendil tüdrukutel ja 13 protsendil poistel esineb suitsiidimõtteid. Kõigist uuringus osalenud kooliõpilastest on 26 protsenti poisse ja 40 protsenti tüdrukuid depressioonisümptomitega.

Mõlemast uuringust ilmneb, et nende probleemide põhjuseid võib leida kodust ja peresuhetest. Kui neid noori kodus kas ei osata või ei taheta aidata, siis kuidas ja millal peaksid need noored abi saama?

Noorsootöötajatel on väärtuslik info noorte eluolust

Kui noortelt ei ole mingil põhjusel lihtne nende arvamust küsida, siis Eestis on ligi 9000 noorsootööga tegelevat täiskasvanut, kes puutuvad noortega iganädalaselt erinevates keskkondades ja tegevustes kokku. Küsitagu siis nendelt ja nemad julgevad minna ka noortega rääkima ning vajadusel aru pidama.

Need täiskasvanud töötavad koolides huvijuhtidena, noortekeskustes noorsootöötajatena, huvikoolides õpetajatena, treeneritena, laagrites kasvatajatena jne. Mõnikord võivad need inimesed olla ainukesed täiskasvanud noore elus, kellel on noore jaoks aega ja kellele julgetakse usaldada oma kõige salajasemad mured.

Võiks arvata, et nendel inimestel, kes puutuvad igapäevaselt kokku väga erineva taustaga noortega, on hea ülevaade ja ehk isegi unikaalne info selle kohta, millised on noorte peamised mured, sh vaimse tervise probleemid, ning teavad, kas ja milliseid teid pidi noored oma eludes lahendusteni jõuavad ning millised on päriselt need takistused õigeaegse ja vajaliku abi saamiseks.

Noortevaldkonna mureliku esindajana küsin, miks ei ole siiani kaasatud noori puudutavate otsuste tegemise protsessi neid inimesi, kes noortega igapäevaselt töötavad ja neist päriselt hoolivad? Kes seisab sel juhul nende noorte tervise eest, kui seadust ei muudeta, kuid kelle tervisest ükski tema lähikondne ei hooli või ei oska probleemi märgata?

Need mured jõuavad tagasi ka noorsootöötajateni. Ei, noorsootöötaja ei pea hakkama ega tahagi hakata suunama noori psühhiaatri juurde. Noorsootöötajatena usume noorte endi õigusesse ja võimesse oma elu puudutavates küsimustes kaasa rääkida ja iseseisvaid otsuseid teha. Õigus tervisele ja seetõttu ka arstiabile on inimõigus ja mitte kedagi ei tohiks diskrimineerida tema vanuse tõttu ja jätta ilma vajalikust abist.