Hinnanguliselt kogeb ühes aastas vaimse tervise probleemi iga viies inimene, kuid kogu elu jooksul lausa iga teine inimene maailmas.¹ Seetõttu on vaimne tervis oluline teema ning seda kõikides elukaare etappides, sest täiskasvanu vaimsele tervisele pannakse alus just lapse- ja noorukieas ning sealt alguse saanud mured võivad nii väljenduda kui ka võimenduda täiskasvanueas.²

Kujutagem ette olukorda, kus ülemaailmse koroonakriisi kiuste kasvab vaimset tuge vajavate noorte arv selliselt, et ei jätku enam psühholooge ja tugispetsialiste. Suure kriisi järgselt ei tahaks keegi läbi elada uusi väiksemaid kriise näiteks tugispetsialistide seas.

Pöörame pilgu tööjõuvajadustele. Paraku on Eestis koolipsühholoog igapäevaselt olemas umbes pooltes põhikoolides ja tööjõuvajaduse prognoos ütleb, et järgneva kaheksa aasta jooksul on igal aastal vaja juurde 11 koolipsühholoogi.

Koolipsühholoogi ettevalmistus eeldab magistritaseme haridust ning kutsealase täiendkoolituse läbimist. Samas töötab Eestis ca 220 koolipsühholoogi, kehtiv koolipsühholoogi kutse on väljastatud vaid 68 inimesele.

Seega valdaval enamikul koolipsühholoogina töötavatest inimestest ei ole koolipsühholoogi kutset. Selline kontekst ei soosi õpilastele pidevat nõustamisteenuse süsteemset toimimist.³

Teame, et nõudlus pole lähiaastatel kuhugi kadumas, mistõttu vajab haridussüsteem rohkem kvalifitseeritud psühholooge ja tugispetsialiste. Vastasel juhul jõuame uude kriisi. Sel juhul on tegemist kriisiga, millele lahenduse leidmine osutub keerulisemaks kui kunagi varem.

Depressioon ja ärevus on noorte hulgas ühed enim levinud psüühikahäired. Depressioon on globaalselt 15–24 aastaste noorte seas lausa teisel kohal üldise haiguskoormuse põhjustajana⁴. Pikaajalise depressiooniga võib kaasneda ennastkahjustav käitumine, seda ka enesetapumõtete ja -katseteni välja. Suitsiidsus on Eestis jätkuvalt suur. Märgatavalt on halvenenud 13–15-aastaste vaimne tervis, neist iga viies on aasta jooksul mõelnud enesetapule.⁵

Võttes arvesse vaimselt rusuvat ja keerulist 2020. aastat, võib osutuda kurvaks tõusutrendiks vabasurma minejate arvu kasv. Ennatlik ja eksitav oleks seda eeldada, kuid vaadates viimase suure majanduskriisi 2008. ja 2009. aasta numbreid, jääb silma kasvu tendents⁶.

Ilma piisava vaimse abita on oht jääda noorel oma murega üksi. Näeme, kuidas aina rohkem õpilasi pöördub esmalt Eesti Õpilasesinduste Liidu poole, kus jutu käigus tulevad välja lisaks hariduspoliitilistele teemadele ka noorte vaimse tervise mured, mis omakorda heidab varju kooli tugisüsteemi nõrkustele. Selleks on enamikel juhtudel näiteks logopeedi või koolipsühholoogi vähene kohalolek üldhariduskoolis või selle teenuse täielik puudumine.

Kõhedust tekitav statistika tugispetsialistide vähesuse ning vaimse tervise probleemide käes kannatavate noorte kohta annab ühiskonnale märku, et tuleb vaadata süvitsi sinna, kust probleemid alguse saavad.

Tänapäeval, mil ühiskond muutub üha vabamaks, tekib noortes inimestes lõpuks ometi tunne, et enam pole vaja teeselda ning on võimalik olla just see, kes päriselt sisimas ollakse. Teiselt poolt leidub aga palju inimesi, kelle jaoks normide lõdvenemine terendav ei ole ning seetõttu elame ikkagi ühiskonnas, kus need noored, kes soovivad ja proovivad olla need, kellena nad end tunnevad, on ikkagi klassifitseeritud vähemusena, keda kiusatakse.

Nii jäävad üksi näiteks seksuaalvähemused, keda hetkel ei toeta õppekavad ega osa ühiskonnast. Neid noori, kes end seksuaalse orientatsiooni tõttu koolis mugavalt ja turvaliselt ei tunne, oli Eesti LGBT ühingu 2018. uuringust tulenevalt 39 protsenti⁷. See tuleneb suuresti sellest, et hetkel ei käsitleta õppekavades sekusaalsete sättumuste ja arusaamade kirevat maailma, vaid see on jäänud ainuüksi mõne usina õpetaja algatuseks.

Kui selle teadlikkuse puudusega ühineb ka tugispetsialisti puudumine koolis, ei oskagi end alles avastav noor kellegi poole pöörduda. Kahjuks esineb tihti olukordi, mil just selle üksi jäämise tõttu muutub noor koolikiusamise ohvriks. Ometi pole ainult seksuaalvähemusse kuuluv noor kiusamisohver, vaid selleks võib osutuda pea iga noor.

Koolikiusamise tagajärjed on rängad. Kiusamise tõttu tekib vaimne ja/või füüsiline trauma, mis jääb seda noort inimest, kellel on veel enamik elu ees, igavesti saatma⁸.

Hetkel pole Eesti haridussüsteemis veel uuritud, kuidas mõjutab kiusaja ja kiusatava erinev sugu, usuline sättumus või seksuaalne orientatsioon kiusamise tagajärgi. Turu Ülikooli teadlaste uuringust saame aga järeldada, et tagajärjed on lausa traagilised⁹.

Usume, et ehk oleks aeg ka Eestis teema tõsisemalt kätte võtta, julgustades tugispetsialiste inimese seksuaalsusest ja selle kujunemisest rohkem rääkima. Kindel on aga see, et just praegu valitsev infovaegus on üks oluline tegur, miks noored, kes veel üritavad selgusele jõuda oma minapildis, kiusavad või satuvad kiusamise ohvriks.

Koolikiusamine on aga noorte puhul suurim tegur, mis vaimset tervist mõjutab, sest koolis veedab nooruk just enim aega. Sellest tulenevalt on noorel vaimse tervisega raskusi tõenäoliselt just siis, kui ta ei saa end koolis turvaliselt ja mugavalt tunda.

Seepärast peaks iga õpilane, õpetaja, kool ja tegelikult iga kodanik püüdlema selle poole, et luua esmalt infoväli, kus nii noored kui vanad teaksid sooliste, rassiliste, usuliste, poliitiliste ja seksuaalsete erisuste tagamaid.

See paneb noore inimese end kindlamalt tundma ning aitab ennetada kiusamist, sest nii potentsiaalne kiusaja kui kiusatav on teadlikud ning ei võta erisust millegi imelikuna, vaid tavalise osana meie ühiskonnast. Just nii säästame me noorte vaimset tervist ning aitame kaasa sellele, et tulevikus oleksid tööturul terved ja õnnelikud inimesed.

Kuni ühiskonnas suhtumine ja hoiakud ei muutu, on pelgalt kooli keskkonna muutumise abil raske kiusamist täielikult ära hoida. Kool on siiski ühiskonna peegel.

Sellest olenemata tuleb aga algust teha ning seepärast peaksid kõik haridusega seotud inimesed mõtlema, et just tema saab õpilase, õpetaja, koolijuhi või lapsevanemana olla haridusmaastikul toetajaks ning suunajaks. Sealt edasi saab igaüks meist olla hooliv kodanik, kes hädasolijat märkab ja aitab ning vajadusel nõrgema eest välja astub.

Mis puudutab aga ühiskonda laiemalt, siis võiks alustada näiteks psühhiaatrilise abi seaduse muudatustest, et noor ei peaks oma muredega üksi jääma vaid saab spetsialisti poole pöörduda ajal, mil ta seda enim vajab.