Hädaolukorra juht Urmas Sule on maskieitajate kohta öelnud, et demokraatia lubab olla keskmisest rumalam. Lisaksin, et see hinnang ei pruugi käia ainult maskivastaste kohta.

Valitsuse maskikorralduse õiguslikele puudustele osundamine tõi möödunud nädalal kaasa etteheited, et õigusriigi kaitsjad ei hooli rahvatervisest ning on muutunud maskivastaste eestkõnelejateks.

Sisusse süvenemata võrdsustati (sotsiaal)meedias laused "maskisunduse kehtestamiseks puudub õiguslik alus" ja "ärge maske kandke, sest need ei kaitse".

Kas edaspidi peaks oma seisukoha avaldamisel lati seadma kõige madalama võimaliku vastuvõtuvõimega isiku järgi?

Sellisel juhul ei tohikski enam arvamust avaldada. Sest alati leidub inimesi, kes teistmoodi aru saavad kui autor.

Ma ei tahaks, et Eesti muutub riigiks, kus õiguskantsler ei või enam erapooletult oma ametiülesandeid täita põhjusel, et keegi võib teda valesti mõista. Viimased päevad kinnitavad, et palju on neid, kes seda aga loodavad.

Ajal, kui valitsuses on vähemalt üks erakond, kellele sõnavabaduse piiramise soov võõras pole, vajab Eesti eriti mõjutamata ning vaba arutelu. Mitte aga enesetsensuurile allunud eestimaalasi.  

Vastasel juhul võime end varsti avastada ühiskonnas, kus võimu puudustele osundamine võrdub patuga ning kus sõnavabadus tähistab vabadust sõnades. Ja kus ei ole enam ühtegi sõltumatut ametikandjat, kes meid selle eest kaitseks.

Õiguskantsler rikuks ametivannet, kui ta ei teeks ettepanekuid viirusetõrje alaste seaduste parandamiseks.

Riigikogu enamuse rahulolu kehtiva seadusandlusega paistab põhinevat usul, et viiruse teisele lainele kolmas ei järgne. Puudulikud normid ja vastuoluline kommunikatsioon vähendavad valitsuse abinõude usaldusväärsust ning raskendavad eesliinil olevate terviseametnike, politseinike ja kohalike omavalitsuste võitlust viirusega.

Näiteks volitusnorm, millega maskisundi õigustatakse, võimaldab valitsusel teha, mida iganes ta õigeks peab. Muuhulgas luua koroonalaagri.

Maskisunni habrast õiguslikku alust õigustatakse sellega, et "elus ei ole võimalik kõike ette näha."

Sellega võiks nõustuda juhul, kui Toompea ägaks erakordse koormuse ja ajasurve all. Pilt on vastupidine. Valdav osa võimuenergiast kulub abieluteemalisele rahvahääletusele. Kas Eesti vääriks koalitsiooni, kelle jaoks rahvatervis on olulisem kui abielu rahvaküsitlus?