Uno Lõhmus: kas rahvahääletus on demokraatia pidupäev? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Uno Lõhmus
Uno Lõhmus Autor/allikas: Erakogu

Otsedemokraatia ei ole põhiseaduse järgi esmane valitsemisviis. Esindusdemokraatia on ühiskonnale odavam ning tagab tõhusama arutelu. Kuid ei saa eitada, et põhiseadus annab rahvale õiguse teostada riigivõimu rahvahääletusega, kirjutab Uno Lõhmus.

Põhiseaduse järgi on meie ühiskond üles ehitatud esindusdemokraatia põhimõtte järgi. Seda kinnitab põhiseaduse § 59, mille järgi seadusandlik võim kuulub riigikogule.

Põhiseaduse § 1 küll deklareerib, et kõrgema riigivõimu kandja on rahvas, kuid mida see tähendab? Sellele on põhiseadusest raske vastust leida, kuid poliitilises retoorikas on vahel kasulik trumbina osutada rahva tahtele, ehkki kõneleja ise ei mõista, mis see rahva tahe on. 

Vähemalt tundub rahva tahe olevat mõjus argument, mis muudab kõik vastuväited tühisteks. Põhiseaduse § 56 võtab rahva kui kõrgema võimu kandja müstifitseerimise soovist kraadi võrra kuraasi vähemaks. Selles paragrahvis öeldakse esimeses järjekorras, et kõrgemat riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu riigikogu valimistega ja teises järjekorras rahvahääletusega.

Üks peaks selge olema, otsedemokraatia ei ole põhiseaduse järgi esmane valitsemisviis. Esindusdemokraatia on ühiskonnale odavam ning tagab tõhusama arutelu. Samal ajal pole rahvas kõrvale jäetud, sest ta saab mõjutada riigi poliitikat ühe või teise erakonna ning tolle programmi järgi. Muidugi on võimalik rahvast petta ilusate lubadustega, mida hiljem saab vabandada sellega, et ükski erakond ei saa (üldjuhul) üksinda valitsust moodustada. 

Kuid ei saa eitada, põhiseadus annab rahvale õiguse teostada riigivõimu rahvahääletusega. Paraku ei saa rahvas ise rahvahääletust nõuda. Rahvahääletus on lõppkokkuvõttes erakondade kätes ning võib seetõttu olla nende jaoks poliitilise võitluse vahend oma eesmärkide saavutamiseks.

Sestap väärib alati uurimist, kellele on see kasulik. Kas soovitakse saada teada rahva arvamust või soovib mõni erakond rahvast enda poliitilist vankrit tõukama. Mõistagi võimu nimel. Abielu mõiste rahvahääletuse eesmärgi üle võiks Dumas kaudu tuntuks saanud sententsi - cherchez la femme (otsige naist) – asemel sõnastada: otsige kaabusid.

Rahvahääletused lihtsalt ei juhtu

Püüame leida vastust, kelle huvi korraldada rahvahääletus on koalitsioonis kõige kõnekam. Rahvahääletused lihtsalt ei juhtu, neid korraldatakse, eriti üksikküsimuste otsustamiseks. Rahvahääletusest huvitatu koostab küsimused, mis vastavad tema poliitilisele eesmärgile. EKRE kirjutas 2019. aasta valimisprogrammis, et nemad (mitte riigikogu või rahvas) määratlevad abielu põhiseaduses mehe ja naise vahelise liiduna.

Isamaa kinnitas oma programmis, et abielu mehe ja naise vahel peab olema põhiseaduse kaitse all. Polnuks vaja isegi deklareerida, põhiseadus kaitseb § 27 järgi perekonda niigi.

Keskerakond ei räägi oma programmis midagi abielu mõistest, küll on programmis juttu hoopis sellest, et enamuse otsustusmäär on piiratud rahvusvaheliselt tunnustatud ja kaitstud inimõiguste normidega, mille kohaselt tuleb arvestada ka vähemuste õigusi ega või neid enamuse hääle taustal eirata. 

Milline põhimõtete süntees vormus koalitsioonilepingus? Selles on kirjas, et koalitsioonipartnerid viivad läbi rahvahääletuse ettepaneku kohta täiendada põhiseadust määratledes abielu mehe ja naise vahelise liiduna.

Edasi. "Juhul kui rahvahääletuse tulemus on positiivne, siis võtame ( kes võtavad?) vastu põhiseaduse täienduse, määratledes abielu mehe ja naise vahelise liiduna". Pole vist kahtlust, et rahvahääletus teenib EKRE programmilisi huve. See on neile sedavõrd oluline, et Martin Helme deklareeris, et kui referendum ei saa 51 häält, siis tuleb vähemusvalitsus.

Vähe sellest, Helme järgi on kõik, kes referendumit takistavad, demokraatia vastu. Mõnevõrra vastab referendum ka Isamaa huvidele, Keskerakond pidi maha suruma oma programmi teesi kaitsta vähemuste huvisid. Vähemuste huvide kaitsmine pole kuidagi võimalik, kuna rahvahääletusel on määravaks vaid häälte enamus. Tänapäevases maailmas on võrdlemisi üksmeelselt tunnustatud arusaam, et demokraatia pole taandatav üksnes häälte enamusele.

On tõsi, et põhiseadust saab muuta rahvahääletusega. Paraku on nii, et meie põhiseadust muuta on väga raske. Jäägu sellest analüüsist välja, kas see on hea või halb. Siin on oluline, et põhiseaduse eelnõu rahvahääletusele panekuks on nõutav riigikogu koosseisu kolmeviiendikuline häälteenamus. Sellist enamust praegune koalitsioon ei suuda tagada, pinguta palju sa tahad.

Peaks olema selge, et rahvahääletuse korraldamine ei toimu viisil, milles lepiti kokku koalitsioonilepingus. Esiteks, ei planeerita rahvaküsitlust, ning teiseks mõistavad koalitsioonipartnerid, et põhiseaduse kallale minekuks pole jaksu. Lihtne järeldus: õigustusel, mida eelkõige on esitanud keskerakondlased, et rahvahääletuse läbiviimine on ette nähtud koalitsioonilepingus, puudub alus.

Koalitsioonilepinguga lepiti kokku rahvaküsitlus ja positiivse vastuse korral põhiseaduse muutmine. Võib eeldada, et kavala põhiseadusliku tagaukse oma eesmärgi päästmiseks on välja mõelnud EKRE. Nende arutluskäik võiks olla selline: põhiseadust muuta me ei suuda, kuid kasutame põhiseaduses ettenähtud võimalust saavutada põhiseaduse muutmisega võrreldav tagajärg.

Rahva meelsus

Millel põhineb EKRE usk ja lootus, et nad saavutavad oma tahte? Lihtne vastus on: rahva hetke meelsusel. MTÜ Ühiskonnauuringute Instituudi tellitud 17.-23. novembri küsitluse järgi hääletaks 63 protsenti Eesti inimestest hääletaks selle poolt, et abielu jääks mehe ja naise liiduks.

Teistpidi numbritele otsa vaadates on kodanike toetus samasooliste abielule isegi suurem kui meiega samasse blokki kuluvatel venelastel ja ukrainlastel, kellest Ameerikas baseeruva PEW uurimiskeskuse 2015-2017 küsitluse andmetel toetab samasooliste abielu vastavalt viis protsenti ja kuus protsenti.

Samasooliste abielu toetavate ja seda tõrjuvate inimeste veelahe ei lähegi Euroopas liberaalsemate protestantlike riikide ja konservatiivsemate katoliiklike maade, ega ka progressiivse Põhja ja konservatiivse Lõuna vahelt. Sellesama PEW-i küsitluse järgi toetas samasooliste abielu 92 protsenti Hollandi ja 75 protsenti Hispaania katoliiklastest. Veelahe läheb Lääne ja Ida vahelt.

Mulle pole teada, millised vanusegrupid Eestis kõige enam samasooliste abielu tõrjuvad, kuid tunde järgi on need vanemad inimesed. PEW-i ameeriklaste küsitlus näitas, et vastuseis samasooliste paaride abielu kasvab vanusega, kuid noored toetavad. 1980. aastal ja hiljem sündinutest toetasid samasooliste abielu 70% vastanutest, ajavahemikus 1946-1964 sündinutest 38 protsenti.

Kui see ka meil on nii, siis peaks vanem generatsioon kindlustama EKRE eesmärkide saavutamise ning hoidma noorema põlvkonna mõneks ajaks patustest mõtetest eemale. 

Mida saavutab EKRE kui rahvas suure tõenäosusega ütleb, et abielu peaks jääma mehe ja naise liiduks? Ei tähenda selline tulemus ju seda, et seadust tuleb muutma. Seepärast olnuks mõistetavam, kui rahvahääletuse taga olnuks geid ja lesbid, kes sooviksid omi eesmärke saavutada. Senini on nad olnud üsna märkamatud ja vähemalt esialgu näib neid rahuldavat kooselu seaduses sätestatu.

Kui tõlgendada põhiseaduse paragrahvis 105 sisalduvat lauset - rahvahääletuse otsus on riigiorganitele kohustuslik – poliitilise, mitte õigusliku kohustusena, siis ei takista miski uute valimiste tulemusena kokkupandud koalitsioonil perekonnaseadust muuta. Nii saavutatakse ka sümmeetria "jah" ning "ei" vastuste vahel.

Poliitikud on vastanud küsimusele, mis juhtub siis, kui hääletajate enamus ütleb "ei", et eks siis pea poliitikud tulevaste sammude üle mõtlema. Järelikult arvatakse, et "ei" vastusega ei kaasne riigiorganitele õiguslikku kohustust. 

Rahvahääletuse mõte

Võrdlemisi ebaselge on seegi, mis on rahvahääletuse mõte, kui jätame kõrvale erakondlikud huvid. Kas rahvahääletuse eesmärgiks on abielu formaalse mõiste tsementeerimine, või soovitakse mõjutada abielu ja perekonna avaramat tõlgendust. Rahvahääletuse otsuse eelnõu seletuskiri eelistab sellest vaikida.

Abielu laiema tõlgenduse korral pole abielu ja perekond pelgalt formaalne mõiste, vaid institutsioon, mida iseloomustab õiguste ja kohustuste raamistik. Seega kas eesmärgiks on saada rahva õnnistus selleks, et abielu mõiste sisaldaks alati meest ja naist, kuna aga samasooliste paaride samasuguse kooselu tähistamiseks tuleks kasutada teist terminit.

Või on eesmärgiks välistada, et samasooliste paaride õiguslik seisund sarnaneks erinevast soost abielupaari õigusliku seisundiga (lapsendamine, varalised vahekorrad, pärimine, soodustused perekondadele jne).

EKRE, osaliselt ka Isamaa, saavutab rahvahääletuse päevakorral hoidmisega pideva tähelepanu ning võimaliku eestivenelaste erakonnaeelistuse muutmise. Selleski osas võib kaotajaks osutuda Keskerakond, kuigi üks selle erakonna poliitikutest hõiskas telesaates, et rahvahääletus on demokraatia pidupäev.

Kas ikka on? Referendum on vaid sobiv tee taandada poliitilisi küsimusi lihtsaks poolt või vastu valikuks. Otsedemokraatiat on kaasajal nõudnud eelkõige populistid, kes väidavad, et rahvahääletuse kasutamine väljendab demokraatia olemust. See on väljakutse esindusdemokraatiale.

Rahvas ei saa ennast valitseda seaduste tegemisega, millele nad ise peavad kuuletuma. Mitte sellepärast, et neil pole piisavalt mõistust, vaid seepärast, et seaduste tegemine eeldab põhiseaduse ja seadustega loodud protseduuri ja institutsioone. Õigusriigi põhimõttel on seetõttu demokraatias oluline osa. Reeglid on selleks, et erinevad arvamused kooskõlastada, muuta paljude tahe üheks. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: