Rahvahääletuse seadus sätestab referendumiks neli erinevat varianti: kaks põhiseadusega seotud ja lisaks muu seaduse eelnõu ning muu riigielu küsimuse. Põhiseaduse 1. ja 15. peatüki muutmist saab läbi viia ainult rahvahääletusega. Kõik muud põhiseaduse muutmise võimalused on nende kahe peatüki puhul välistatud.

Riigikogu võib panna rahvahääletusele ka muu põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Selline variant on praktikas läbi proovitud. 2003. aasta 14. septembril toimus Eestis rahvahääletus, millel rahvas otsustas, kas astume või ei astu Euroopa Liitu. See on olnud ka ainuke referendum taasiseseisvunud Eesti põhiseaduse aja 28 aasta jooksul.

Põhiseaduse § 56. sätestab konkreetselt. Kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu: 1) riigikogu valimisega ja 2) rahvahääletusega. Valimiste periood on neli aastat kuid rahvahääletust on tehtud ainult kord viimase 28 aasta jooksul.

Samal ajal on erinevaid referendumeid neli erinevat varianti. Nii põhiseadus kui ka rahvahääletuse seadus annavad loetelu teemadest, mida referendumile ei tohi panna. Rahvahääletusele ei saa panna eelarve, maksude, riigi rahaliste kohustuste, välislepingute ratifitseerimise ja denonsseerimise, erakorralise seisukorra kehtestamise ja lõpetamise ning riigikaitse küsimusi. Kokkuvõtvalt võib märkida, et põhiseaduslike rahvahääletuste regulatsioonid on tasakaalus ja sobivas õigussuhtes.

Vaadates kaht järgmist varianti, muu seaduseelnõu ja muu riigielu küsimuse rahvahääletuste olukorda, leiame probleeme rohkem kui tasakaalu ja sobivust. Põhiseaduse paragrahvi 56. mõistmiseks saame abi põhiseaduse kommentaarist:

"Esmapilgul võib olla raske mõista, milles avaldub selle paragrahvi normatiivne mõju. Riigikogu valimist reguleerib IV peatükk, seaduseelnõu või muu riigielu küsimuse rahvahääletusele panemist VII peatükk. Ometi ei ole siin tegemist mujal sätestatu tarbetu kordamisega. PS § 56 annab õigusliku määratluse riigikogu valimistele ja rahvahääletusele, rõhutades, et neis vormides toimub kõrgeima riigivõimu teostamine."

Märksõnaks ongi rahva kõrgeima riigivõimu teostamine rahvahääletuse kaudu. Perekonnareferendumi vastased unustavad selle kõige olulisema argumendi.

Analüüsime nüüd muu seaduseelnõu rahvahääletust. Tunnistan ausalt, et mul puudub ettekujutus nii asja sisu kui ka põhiseaduse assamblee eesmärkidest antud regulatsioonide kohta. Eestis pole veel kunagi sellist seaduseelnõu algatatud.

Osa "süüd" on põhiseaduse § 105. sättes: "Kui rahvahääletusele pandud seaduseelnõu ei saa poolthäälte enamust, kuulutab Vabariigi President välja Riigikogu erakorralised valimised".

Teistes riikides korraldatakse rahvahääletused üksikutes küsimustes kuid ainult Eestis saaks korraldada seaduse eelnõu rahvahääletuse. Teemat selgitab riigikohtu endine esimees Priit Pikamäe ERR-i portaalis ilmunud arvamusloos "Põhiseaduse valgustamata nurgatagused":

"Kokkuvõttes võib põhiseaduse rahvahääletuse sätet pidada nii mitmeski punktis problemaatiliseks, mis võib osaliselt olla tingitud ka sellest, et põhiseaduse assamblee kiirest töötempost tingituna ei jõutud kõiki kõnealuse sättega seotud nüansse läbi kaaluda."

Olen aastate jooksul püüdnud ette kujutada muu seaduseelnõu rahvahääletuse varianti ja see ei ole õnnestunud. Paar päeva tagasi üllatas mind Jevgeni Ossinovski riigikogu 14. detsembri vaba mikrofoni kõnes rahvahääletuse seaduseelnõu kirjeldusega:

"Asja tuum on see, et koalitsiooni ettepanek see eelnõu, mis täna esimese lugemise läbis, on tegelikult näide arast populismist ja just nimelt arast populismist, sest aus oleks seda küsimust küsida eelnõu rahvahääletusele pannes. Seda saaks teha näiteks perekonnaseadust täiendades. Ja selle tulemusena oleks tõepoolest selge see, et hiljem oleks perekonnaseaduses näiteks samasooliste abielu seadustada keerulisem, aga selle varjupool ja panuste tõstmine koalitsiooni jaoks seisneks selles, et selle tulemusena siis, kui rahvas ütleks ei, siis peaks parlament laiali minema. Ja seda loomulikult julgust ei ole."

Selle peale küsib talupoja tarkusega vaatleja, et milleks siis üldse asja rahvahääletusele panna, kui riigikogu enamus saab sama eelnõu seadusena vastu võtta. Järelduseks väidan, et muu seaduseelnõu rahvahääletust pole Eestis olnud ja ei tule selle põhiseaduse ajal kunagi.

Eeldan, et põhiseaduse assamblee, otsides rahva kaasamise kompromissi, üllitas muu rahvahääletuse seaduseelnõu regulatsiooni, mida keegi kasutama ei hakka.

Riigikogu erakorraliste valimiste soov on ülitugev parlamendivälistel jõududel. Nende soov on mõistetav, kuid teostamatu. Enamuses olevad parlamendierakonnad moodustavad valitsuse ja neile on riigikogu erakorraliste valimiste esilekutsumine täiesti tarbetu.

Nüüd jõuamegi muu riigielu küsimuse rahvahääletuse juurde. Esimesel seda tüüpi referendumil soovib koalitsioon saada rahva arvamust abielu mõiste säilitamise kohta.

Me näeme aruteludes rohkem kirge, kui oli Euroopa Liiduga liitumisel (ainuke rahvahääletus taasiseseisvunud Eesti põhiseaduse kehtimise ajal). Oponendid ei taha seda rahvalt küsida. Olgem ausad, probleem ei ole rahvahääletuses, vaid samasooliste kooselu serveerimisel abieluna. Selle vältimiseks vajamegi rahvahääletust muus riigielu küsimuses.

Riina Sikkut pakkus riigikogu 14. detsembri vaba mikrofoni kõnes järgmisi teemasid:

"Ja see, et rahvahääletustega edasi minna, et sisustada ka põhiseaduses ettenähtud rahvahääletus muus riigielu küsimuses, on kahtlemata tähtis. Siin saalis me oleme ka viimaste nädalate jooksul väga palju arutanud Eesti jaoks oluliste strateegiliste valikute üle, on see siis "Eesti 2035" arengustrateegia, on need küsimused, mis puudutavad liigirikkuse kaitsmist ja metsaraiet, tuumajaama, ravikindlustust kõigile, suveajale üleminekut või ainult suveajale jäämist. Need on küsimused, mille puhul on väga tugevalt erinevad seisukohad, kus on vaja teaduslikku teadmist, mida oleks vaja ühiskonnas arutada, et jõuda selgusele selles osas, kuidas seda valikut teha. Ja see on selline oluline valik, mida saaks rahva käest küsida."

Kas saaksime rohkem teamistepõhiseid argumentatsioone või emotsioone? Arvan, et viimast.