Hooldekodu vabatahtlik: olukord võib muutuda kriitiliseks väga kiiresti ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Madli Hiob Tabivere hooldekodus kevadel, kus enne positiivsele alale minekut tuli selga panna isikukaitsevahendid.
Madli Hiob Tabivere hooldekodus kevadel, kus enne positiivsele alale minekut tuli selga panna isikukaitsevahendid. Autor/allikas: Erakogu

Koroonakriisi ajal vabatahtlikuna hooldekodudes abis käinud tudeng Madli Hiob tunnistas "Vikerhommikus", et raskeid hetki oli palju, kuid need kaalusid üles võimaluse ise käed külge panna ja appi minna sinna, kus abi kõige rohkem vaja.

Madli Hiob on Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava teise kursuse üliõpilane. Hooldekodudes käis ta abis nii kevadise kriisi ajal kui ka nüüd, kui koroonaviirus taas laiemalt levima hakkas.

"Esimene kord, kui ma käisin Tabivere hooldekodus, siis olid kõik oma töötajad karantiinis ja kogu töö tegid vabatahtlikud, kes olid saanud kohapeal väljaõppe, kuidas isikukaitsevahendeid kasutada. Kuna tegu on riskirühma kuuluvate patsientidega, siis vastutus on väga suur. Elutähtsad näitajad võivad väga kähku muutuda ja siis oli sinu ja meeskonna ülesanne vajadusel arstile helistada või kiirabi kutsuda," meenutas Hiob.

Teine raske osa hooldekodu töö juures oli näha, kuidas isoleeritud patsientidel kadusid ära ka need vähesed kontaktid, mis varem olid. "Kui nende päevane ainuke kokkupuude teiste inimestega on ühisruumis olek või üks kord nädalas tuleb keegi külla ja see võetakse ära... siis nendega suhtlus oli väga oluline, aga endale keeruline," tunnistas Hiob.

Raskeid hetki neil päevil oli mitu. "Kui sa töötad 24- ja 12-tunnistes vahetustes, oled pidevalt nende inimestega koos, viid neile toitu, teed hooldusi, siis paratamatult, kui kellegi tervis järsku halvenes ja ta haiglasse läks, ikka koju minnes mõtled ja loodad, et nad tulevad tagasi. Mingi selline side tekib väga kähku," kirjeldas Hiob.

Veel meenutas ta kokkupuudet ühe naispatsiendiga, kellega koos ta veetis oma vaba aega. "Selle asemel, et puhkeruumi minna, ma olingi seal temaga, lihtsalt kuulasin teda ja mitte üldse kaua – umbes 20 minutit. Pärast seda vestlust ta hakkas nutma, sest tal oli nii hea olla ja ta oli nii tänulik. See küll mõjus. Ma ei pidanudki midagi tegema, aga see, et ma olen olemas, aitab kedagi."

Hiobi sõnul otsustas ta vabatahtlikuna appi minna seetõttu, et olla osa keerulise probleemi lahendusest ja teha midagi olulist. "Kõik, kes vähegi kaaluvad minemist, võiksid proovida, sest alati on võimalus öelda, et sa ei tunne end mugavalt, ja ära minna," soovitas ta.

 

Toimetaja: Mirjam Mäekivi

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: