Anette ja Martin on tublid kõrgharitud noored, kes sooviksid alustada karjääriga, ent peale ülikooli on erialase töö leidmine ostunud ootamatult keeruliseks.

"Ma tegelikult ei olnud üldse tehnilise taibuga, kui ma gümnaasiumis olin. Ma õppisin kunsti suunal hoopiski," rääkis Anette, keda huvitasid kirjandus, keel, ajalugu, disain.

"Ma väga kaalutlesin minna EKA-sse tegelikult, aga siis ma mõtlesin, et ma ei näe väga palju tulevikuperspektiivi sellel, kuna kunstniku elu on ikkagi väga etteaimamatu. Sellepärast ma läksin inseneriks õppima," ütles Anette..

24-aastase Anette strateegiline samm minna pärast kunstikooli õppima midagi väga tehnilist muutus päevapealt kasutuks, kui ülikooli esimesel aastal algas Ukrainas täiemahuline sõda.

"Teisel semestril. Kõiksugune transiit Venemaaga pandi kinni. Ma olen rääkinud oma ühe parima sõbraga ka sellest, et võib-olla oleks pidanud siis eriala vahetama, kui see pauk käis ära," meenutas naine.

Anette on siiski kätt proovinud erinevates merenduse ja logistikaga kokku puutuvates ametites, ent seda õiget pole ta leidnud.

"Mitte keegi ei räägi sulle, kui raske on tegelikult olla logistik ja samuti seal ei saa nii palju palka, kui sa arvad, et sa saad," nentis ta.

"Sadamas sa pead väga palju edasi-tagasi käima, mida ma ei viitsi teha. Ja siis, kui ma olin veokorraldaja, logistik, seal on selline nõme lugu, et sa pead olema 24/7 kättesaadav. Et ega sa eriti magada ei saa," kirjeldas Anette oma töid.

Ka ühe ülemusega tal enda sõnul ei vedanud, kuna see käitunud tüdrukutega inetult. "Ühel minu kolleegil oli näiteks lapse sünnipäev ning ta tahtis töölt ära minna, et tähistada lapse sünnipäeva. See ülemus ütles, et kuule, sul on mingi töö tegemata, et sa pead siin kella üheksani istuma. Olgu see sulle õppetund. Nii et jah, mina otsustasin, et mulle ei meeldi, kui minule öeldakse, et ma pean, ma ei tea, ööni tegema tööd," rääkis Anette.

22-aastane Martin unistab farmijuhi ametist, kes jälgiks loomade heaolu, nende keskkonnatingimusi ja tootmiskvaliteeti. Praegu on ta aga saanud tööd vaid  talitajana, mille jaoks tegelikult kõrgharidust ja erilist väljaõpet pole vaja.

"Sellel suvel, kuna ma olen Talleggiga väga tihti kokku puutunud, seal töötanud, siis helistasin kohe nendele. Nad pakkusid mulle töötada talitajana kaks kuud. Töötasin seal kaks kuud. Kõik olid väga rahul minu tööga, isegi farmijuht rääkis head. Kui see leping lõppes, sain teada, et mingit uut töökoha mulle pakkuda ei saa, kuna mul kogemust ei ole selles valdkonnas ja eriti mind valida keegi ei taha," jutustas Martin.

Kui Martinil pärast bakalaureusekraadi omandamist kohe edasi õppimise plaani polnud, siis Anette otsustas sisemistest heitlustest hoolimata võtta ette ka magistritee merenduses. Seekordseks erialaks sai "merenduse digitaliseerimine", mis tundus taaskord tuleviku peale mõeldes kasulik samm.

"Meid natukene nii-öelda meelitati sinnapoole. Ta on tavaliselt inglisekeelne, üheaastane õppekava ning ta tavaliselt maksab. Aga meile öeldi, et me saame tasuta seda teha ja et meid väga-väga-väga oodatakse sinna," rääkis Anette, kes otsustas üheaastase väljakutse vastu võtta.

Praegu ongi Anettel magistriõppekava peaaegu täidetud. Vaja on astuda vaid  viimane samm – kirjutada lõputöö. Sellega Anette kiirustada ei taha.

"Hetkel ma olen tervislikel põhjustel akadeemilisel ja ma tunnen, et nii kaua, kuni ma olen tervislikel põhjustel akadeemilises, mul on tervisekassa olemas. Ma ei pea muretsema sellepärast, et kui minuga midagi juhtub, siis kohe-kohe on pankrot käes," lausus ta.

Loomakasvatajaks õppinud Martini siirdumist tööturule raskendab seegi, et noormeest ootab tuleva aasta veebruaris ajateenistus. Tööandjad pole aga huvitatud kellegi palkamisest viieks või kuueks kuuks.

Loo valmimise ajal Martinil aga vedas ja ta sai tööd loomaaias ulukihooldajana. Anette mõtted on siiski liikumas merendusest  ja logistikast kaugemale.

"Ma ikkagi lõppude lõpuks olen loov inimene ja mul on vaja mingisugust väljundit sellele," sõnas Anette, lisades, et puhtalt Exceli tabelid tema hinge ei toida.