See kord, mille raames meie riigivõim toimib ja mis seab piirid meie vabadustele, on loodud poliitiliste võimude poolt. Ajaga ühiskond muutub ja muutuvad ka ühiskonna toimimist korraldavad reeglid, ehk seadused.

Kehtivast õigusest aga peab kinni pidama. Ka siis, kui poliitiline olustik on muutunud. Sellised on õigusriigi mängureeglid.

Neist reeglitest kinni pidamine võib olla ebameeldiv ja raske. Aga üksnes see annab meile kindluse, et nad kehtivad kõigile. Vaid see kaitseb igaühte meist riigi omavoli eest.

Kehtiv õigus ütleb põhiseaduse paragrahvis 105 lõikes 1, et rahvahääletusele võib panna riigielu küsimuse. Ja sama paragrahvi lõikes 4, et rahva otsus on siduv. Kas sellest annab välja lugeda, et selline rahva otsus kehtib vaid kuni järgmiste riigikogu valimisteni?

Põhiseaduse tekstist seda välja ei loe. Vastupidi omistab põhiseaduse § 56 rahvale kõrgeima riigivõimu, mida too teostab mh rahvahääletusel.

Millest peaks järeldama, et rahva tahe muutub pärast valimispäeva?

Analoogiline põhimõte on omane riigikogu koosseisule. Riigikogu koosseisu lõppemisega, ehk siis, kui rahvas on valinud uue riigikogu koosseisu, lõppevad ka kõik lahkuva koosseisu poolt algatatud seaduseelnõud ja muud initsiatiivid. Diskontinuiteedi põhimõtteks nimetatakse seda. Selle põhimõtte taga seisab jällegi rahva tahe. Kui rahvas on väljendanud oma tahet, siis peab uuel, rahva poolt valitud saadikute koosseisul olema võimalik seda tahet ellu viia. Kui uus riigikogu koosseis peaks aga edasi menetlema teistest maha jäänud algatusi, ei oleks tal võimalik rahvalt saadud mandaati ellu viia. Diskontinuiteedi põhimõtte taga seisab eesmärk viia ellu rahva tahet.

Et osaleda rahvahääletusel, ei vali aga rahvas endale eelnevalt rahvaesindajat. Vastupidi, ta väljendab oma seisukohta otse ja vahetult. Rahvas ei vahetu ka iga nelja aasta tagant.

Väita, et rahvahääletusel väljendatud rahva tahe kaotab oma mõju hiljemalt nelja aasta möödudes, kitsendaks rahva tahte mõju. Vaevalt, et sellist põhiseaduse tõlgendust annab põhiseaduspäraseks lugeda. Ka seni ei ole keegi väljendanud arvamust, et rahva poolt rahvahääletusel antud "jah" sõna Eesti liitumisele Euroopa Liiduga oleks peale hääletusele järgnenud riigikogu valimisi kaotanud oma kehtivuse ...

Põhiseadus annab riigikogule õiguse langetada otsus rahvahääletuse korraldamiseks. Riigikogu on seega vaba piirama vastava otsusega oma otsustusvabadust.

Selles, et riigikogul on õigus oma otsustusvabadust piirata, ei ole midagi iseenesest põhiseadusvastast. Riigikogu otsustusvabadust piirab näiteks ka rahvusvaheliste lepingute ratifitseerimine (ehk mäletab mõni veel Euroopa Stabiilsusmehhanismi ratifitseerimise protsessi ning sellega seotud riigikohtu otsust aastast 2012).

Otsus panna riigielu küsimus või ka seaduseelnõu rahvahääletusele peab samas olema riigikogu poolt põhjalikult läbi mõeldud - põhiseaduse kohaselt on rahvas kõrgeim (mitte ainult kõrge) võimukandja. Põhiseadus kinnitab seda öeldes, et rahva otsused on (kõikidele) riigiorganitele kohustuslikud.

Rahvahääletuse siduvus ei ole siiski võrdsustav põhiseaduse muutmisega. Rahvahääletusele pandud küsimus peab nimelt olema omakorda kooskõlas põhiseadusega. Ning uue rahvahääletuse läbiviimiseks piisab riigikogu lihthäälteenamusega vastu võetud vastavast otsusest.

Õigustatud on küsimus, kas vähemuste õigusi kaitsvas küsimustes tuleks läbi viia rahvahääletusi. Sellele küsimusele vastuse leidmiseks tuleb minna Toompeale.

Toomemäele (ehk riigikohtusse) minnes võib jällegi saada vastuse küsimusele, kas rahvahääletusele pandud küsimus, mis käsitleb vähemuse õigusi, on kooskõlas põhiseadusega.

Rahvahääletusele pandud küsimus ei tohi rikkuda teiste põhiõigusi. Küsimus ei tohi rikkuda põhiseaduse paragrahviga 12 kaitstud võrdsuse põhimõtet ega hetero- ja homoseksuaalsetele tagatud põhiõigust perekonna- ja eraelu kaitsele.

Läbi viidaval rahvahääletusel ei ole ka seost kooseluseadusega. Riigikohus on korduvalt kinnitanud, et kooseluseadus on riigikogu poolt seaduspärasel moel vastu võetud, riigipea poolt välja kuulutatud ja jõustunud seadus, mis on riigiorganitele täitmiseks kohustuslik. Olgugi et vastus rahvahääletusele oleks "jah", ei saa seadusandja samasooliste paaride kooselu kaitseta jätta.

Seadusandja kohustus kooseluseaduse rakendusaktide vastuvõtmiseks tuleneb riigivõimu ülesandest kaitsta inimeste põhiõigusi. Rahvahääletuse tulemus ei muuda selle kohustuse sisu. (Vastasel juhul tuleb asuda seisukohale, et hääletusele pandud küsimus on vastuolus põhiseadusega).

Obstruktsiooni kohta on aga riigikohus oma värskes kohustusliku kogumispensioni reformi otsuses öelnud, et "Obstruktsioon võib ülemäära takistada parlamendi tööd, mille tõttu võib valitsuse esitatud eelnõu vastuvõtmine jääda venima, samuti ei aita see kaasa sisulisele parlamentaarsele debatile."

Kust jookseb "muu hulgas vajalike" piirangute piir?

Ma ei saa lõpetada seda mõtisklust õigusriigist, minnes vaikides mööda maski kandmise kohustusest.

Hakatuseks olgu kinnitatud, et kannan maski. Püüan olla inimene, kes arvestab teiste inimeste ja riigi heaolu ja tervisega. Ma ei ole arst ega viroloog, usaldan terviseameti ja ekspertide juhiseid ja katan avalikes kohtades nina ja suu.

Ma olen jurist. Saan hinnata maski kandmise seda poolt, mis käsitleb selle juriidilist kohustuslikkust.

Valitsus toetub maski kandmise otsuse tegemisel värskele seadusmuudatusele, mis sai vastu võetud just peale koroonakevade kogemust selleks, et saada mõistlikult ja mõõdukalt reageerida "teisele lainele".

Seadusmuudatus ega selle seletuskiri maskikandmise kohustust küll ei nimeta. Valitsus aga toetub oma otsuses seadusnormile, mis lubab – seaduse keeli - eriti ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks terviseametil ja valitsusel muu hulgas kehtestada üksikjuhtumi puhul nõudeid ja piiranguid, mis on uudse ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks vajalikud.

Ma ei hakka siinkohal vaevama lugejat küsimusega, kas kõigile Eestis viibivatele inimestele kõikides avalikes siseruumides määratud maskikandmise kohustus võib endast kujutada (juriidilises mõttes) üksikjuhtumit.

Tähtsam sellest on küsimus, kes tohib piirata meie vabadusi. Põhiseadusega tagatud õigusriigi põhimõte ütleb, et üldiselt peab seda tegema seadusandja, riigikogu. Üksnes riigikogul on otsene rahva mandaat, tema ülesandeks on langetada kõik olulised otsused, mis on seotud meie põhiõiguste piiramisega. Nii on seadusandja näiteks kehtestanud karistusseadustiku, kus on kirjas, milliste tegude eest peab kandma karistust. Õige on, et kohustus kanda maski ei ole võrdsustav kohustusega kanda vanglakaristust.

Seetõttu on ka riigikohus kinnitanud, et vähem intensiivsete põhiõiguste piirangute kehtestamise võib seadusandja delegeerida täitevvõimule (näiteks antud juhul terviseametile või valitsusele), kui ta näeb selleks ette piisavalt täpse, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses oleva volitusnormi (riigikohtu sõnad).

Selleks ei pea olema jurist, et hinnata, kas volitus kehtestada muu hulgas vajalikud nõuded nakkushaiguse leviku tõkestamiseks on täpne ja selge norm (piirangu intensiivsusest rääkimata).

Probleem ei pruugi isegi olla maski kandmise kohustuses.

Probleem peitub küsimuses, milliseid piiranguid võiks mõiste "muu hulgas vajalik" üldse endas hõlmata…? Kust jookseb selliste piirangute piir? Kas terviseamet ja valitsus tohivad mulle ette kirjutada, kui palju inimesi tohib viibida minu kodus, kui kauaks pean sulgema oma poe jne?

Seadusandjal oli kevadel piisavalt aega, et välja töötada seadusmuudatused, mis ei arvestaks üksnes võimalikult mugava (ehk "paindliku") võimu delegeerimisega täitevvõimule, vaid võtaks piisavalt tõsiselt ka õigusriigi põhimõtet. Seadusandja seda võimalust kahjuks ei kasutanud.