Endine Prantsusmaa president ja Euroopa Tulevikukonvendi juht Valery Giscard d'Estaing ütles 2007. aastal Euroopa Liidu (EL) Lissaboni lepingu vastuvõtmist kommenteerides, et avalik arvamus viiakse lepingu ratifitseerimiseni ja vastuvõtmiseni viisil, kus rahva seisukohtadega sisuliselt ei arvestata, ja kiidetakse heaks ka ettepanekuid, mida ei julgetaks inimestele otse esitada.

See võis tema arvates olla küll hea esitlustrikk, kuid samal ajal süvendada kodanikes arusaama, et Euroopa ehitamine on juristide ja diplomaatide organiseeritud protsess, mis toimub "tavaliste" inimeste selja taga.

Need sõnad peavad EL-i tegevust jälgides paraku paika ka enam kui 13 aastat hiljem, pärast seda, kui 94-aastane Giscard d'Estaing 2. detsembril koroonaviiruse tagajärjel meie hulgast lahkus.

Olgu öeldud, et kultuurihuvidega Giscard d'Estaing oli ka ühe minu lemmikmuuseumi, Pariisis asuva Orsay kunstimuuseumi looja. Just tema presidendiks oleku ajal otsustati muuta Pariisi endine raudteejaam kunsti kantsiks, kus muu hulgas on võimalik imetleda maailmakuulsate impressionistide töid. Ilmselt on see muuseum suutnud vähemasti kunstiarmastajaid paremini ühendada, kui Euroopa Liit oma inimesi.

Kahjuks just lõhestumine, vastandumine ja võimuiha iseloomustasid nii Eesti kui ka kogu Euroopa olukorda lõppenud aastal ning seda mitte ainult poliitikas. Aastat varjutas pidevat pinget ja surmahirmu tekitav pandeemia, mis ajapikku ajendas pea kõiki ühiskonnakihte avaldama oma arvamust põhiõiguste ja isikuvabaduste ning nende piiramiste ulatuse kohta.

Viis päeva pärast Giscard d'Estaing'i surma tähistati Euroopa Liidu põhiõiguste harta (Harta) 20. sünnipäeva. Eestis kajastati seda tähtpäeva üpris tagasihoidlikult. Meenutagem, Harta võeti vastu 7. detsembril 2000 Nice'is ja seda täiendati seitse aastat hiljem Strasbourg'is.

Koos eelmainitud Lissaboni lepinguga – mis asendas Giscard d'Estaing'i tulevikukonvendi poolt välja töötatud, kuid rahvahääletustel Prantsusmaal ja Madalmaades läbi kukkunud Euroopa põhiseaduse lepingut – muudeti Harta 1. detsembril 2009 õiguslikult siduvaks ja moodustab täna lahutamatu osa EL-i esmasest õigusest.

Hartat peetakse üheks moodsamaks põhiõiguste dokumendiks, mis hõlmab muu hulgas eugeeniliste toimingute ja inimeste reproduktiivse kloonimise keeldu. Seitsmeks osaks jagunev Harta käsitleb inimväärikust, vabadust, võrdsust, EL-i kodanike õigusi ning sõltumatu ja erapooletu õigusemõistmise garantiisid.

Harta preambul rõhutab, et Euroopa Liit rajaneb inimväärikuse, vabaduse, võrdsuse ja solidaarsuse jagamatutel ja universaalsetel põhiväärtustel ning ühenduse aluseks on demokraatia ja õigusriigi põhimõte.  

Inimeste õigused Euroopa Liidus järgmisel kümnendil

Detsembri alguses osalesin EL-i põhiõiguste ameti teaduskomitee liikmena virtuaalselt kõrgetasemelisel konverentsil "Tugevdades Euroopa Liidu hartat: inimeste õigused Euroopa Liidus järgmisel kümnendil", millel esinesid Euroopa Komisjoni asepresident Vera Jurova – kes vastutab Euroopa Liidus väärtuste ja läbipaistvuse eest –, EL-i põhiõiguste ameti direktor Michael O'Flaherty, EL-i kohtu president Koen Lenaerts ja Portugali justiitsminister Francisca van Dunem. Ürituse korraldasid Euroopa Komisjon ja EL-i põhiõiguste amet.

Jurova võrdles oma ettekandes Hartat noore naisega, kes on täis jõudu ja potentsiaali. Võib-olla valis ta naisterahva sümboliks seetõttu, et näiteks prantsuse ja saksa keeles on sõna "harta" naissoost. Sellele vaatamata rõhutati konverentsil võrdse kohtlemise olulisust EL-i õiguses ja poliitikas.

Kõnelejatele said küsimusi esitada ka kuulajad rahva hulgast, mis muutis paneeli huvitavamaks. Nii oli ühe geinoormehe ema Poolast mures oma poja diskrimineerimise pärast, samuti püstitati küsimus Aafrikast pärit varjupaigataotlejate õiguste kaitsest ning lõpetuseks tundis Jurova ise muret, kuidas üksikemad toime tulevad.

O'Flaherty rõhutas aktiivse kodanikuühiskonna olulisust, inimõiguste kultuuri tähtsust ning ombudsmanide ja võrdse kohtlemise volinike rolli põhiõiguste tagamisel. Lenaerts tõi välja, et 2019. aastal EL-i kohtus arutusel olnud enam kui 800 kohtuasjast 135 puudutasid Harta tõlgendamist.

Muu hulgas leidis EL-i kohus, et varjupaigataotlejate kinnipidamine Ungari transiittsoonis on Hartaga vastuolus ja läks sellega põhiõiguste kaitsel isegi kaugemale kui Euroopa Inimõiguste Kohus, mis tõlgendab ja kohaldab miinimumstandardeid sisaldavat Euroopa Inimõiguste Konventsiooni.

Esinejaid erutas ühe liikmesriigi kohtuniku varem väljendatud kriitiline seisukoht, mida korraldajad anonüümselt tsiteerisid, et Harta on keeruline ja seda on raske kohaldada.

EL-i kohtu president Lenaerts kasutas seepeale võimalust kohtunikele meelde tuletada ja südamele panna, et nad võivad ja teatud juhtudel peavad küsima EL-i kohtult eelotsuseid Euroopa Liidu õiguse, sh Harta tõlgendamiseks. Pärast eelotsuse saamist peaks neil olema ka Hartaga seonduvat lihtsam mõista.

Varem ise kohtuniku ametis olnud Portugali justiitsminister Van Dunem leidis, et Harta sarnaneb paljuski Portugali põhiseadusega ja viitas ühele oma riigi konstitutsioonikohtu hiljutisele lahendile.

See käsitles EL-i õiguse ülimuslikkust Portugali õiguse ees ja tunnistas, et EL-i kohtul on eksklusiivne pädevus otsustada EL-i õiguse kehtivuse üle. Otsuses märgiti sedagi, et põhiõiguste kaitse Euroopa Liidus on sisuliselt võrdväärne Portugali konstitutsioonikohtu poolt pakutava kaitsega.

Kõik esinejad tõdesid, et oluline on tõsta inimeste teadlikkust Hartast – tähtis on, et see muutuks reaalsuseks ega jääks pelgalt üheks dokumendiks. Van Dunem rõhutas, et Harta tulevik on EL-i kodanike, institutsioonide ja valitsuste kätes, kes kõik on Harta omanikud. Põgusalt peatuti ka keskkonnaõigusel ning EL-i kohtu otsuste täitmisel.

Mida reaalselt põhiõiguste kaitseks ära tehakse?

Siiski oleks tahtnud rohkem teada saada, millised on ikkagi võimalikud mured ja prioriteedid põhiõiguste kaitsel 2021. aastal ja järgmisel kümnendil – nii nagu konverentsi pealkirjas ka lubati – ning ammutada värskendavat vaheldust üldtuntud teemade leierdamisele.

Hea seegi, et lubati aktiivselt jätkata Euroopa Liidu ühinemist Euroopa Inimõiguste Konventsiooniga, mis kindlasti on oluline samm põhiõiguste kaitse tugevdamisel Euroopas, et olla valmis järgmise kümnendi väljakutseteks.

Konkreetse sammuna Harta-teemalise koolituse vallas tutvustas EL-i põhiõiguste amet pärast konverentsi oma veebilehe Hartale pühendatud osa. Sealt leiab tõepoolest hea abivahendi Harta ja sellega seotud kohtupraktika mõistmiseks: Charterpedia ehk hartapeedia erinevates Euroopa keeltes, mida võib huvilistele soovitada.

Lisaks hiljutisele konverentsile tasub Euroopa Komisjoni põhiõiguste alasest tegevusest välja tuua kolme olulist dokumenti: septembri lõpus avaldatud esimene aruanne õigusriikluse olukorrast Euroopa Liidus, detsembris ilmunud strateegia Harta kohaldamise tugevdamiseks ning samal ajal esitletud Euroopa demokraatia tegevuskava.

Õigusriikluse aruanne on pühendatud sellele, kuivõrd oluline on kohtusüsteemi ja meedia sõltumatus ning meedia pluralism, lisaks käsitletakse seal institutsioonide tasakaalu liikmesriikides ja korruptsioonivastaseid initsiatiive.

Strateegia aga rõhutab, et tähtis on tagada Harta tõhus kohaldamine, kodanikuühiskonna organisatsioonide, õiguskaitsjate ja -praktikute efektiivne töö, Harta kasutamine ka EL-i institutsioonide suunanäitajana ning inimeste Harta-alaste teadmiste tõstmine.

Demokraatia tegevuskava keskendub omakorda konkreetsetele meetmetele, kuidas kaitsta vabu ja ausaid valimisi ning hoida ära valeinformatsiooni levikut. Euroopa Komisjon on hakanud siduma õigusriigi põhimõttest kinnipidamist rahastamisega ning soovib senisest enam rõhku panna selle põhimõtte vastu eksinud liikmesriikide suhtes EL-i aluslepingute rikkumismenetluste algatamisele.

Kuigi dokumentide paljusus võib näida killustatuse ja liigse bürokraatiana ning tekitada tunde, et keegi kuskil surub midagi teistele peale, siis positiivne on vähemasti see, et Euroopa Liidu juhtkonnas paistab olevat teadvustatud, et õigusriigi põhimõttele peavad vastama mitte ainult liikmesriigid, vaid ka EL-i institutsioonid ise.

Harta on ju mõeldud eelkõige olukordadeks, mis puudutavad EL-i õiguse kohaldamist nii institutsioonide kui ka liikmesriikide poolt ega laiene ainult liikmesriikide õigusega reguleeritud situatsioonidele.

Samuti on aru saadud, et Euroopa Liit tuleb viia kohalikule tasandile lähemale, kui soovitakse avalikkuse usaldust (olenevalt riigist ja olukorrast) kas saavutada, säilitada või taastada. Vastastikune usaldus, aga samas ka inimõiguste üldtunnustatud standardi järgmise kontroll, on oluline alus põhiõiguste kaitse tagamiseks Euroopas.

Ja muidugi inimene eelkõige: inimesed – prioriteet, nagu seda Euroopa Liidus läbivalt toonitatakse. Sümboliseerib ju 2020. aastal oma 65. juubelit tähistanud tumesinine 12 kuldse tähega Euroopa lipp eelkõige Euroopa inimesi ühtsuse ringis, harmoonias võrdsetel alustel koos kõigi liikmesriikidega. Tuleb loota, et see loosung inimestest ei jää pelgalt sõnakõlksuks.

Juba Euroopa ühendamise algusaastatel rõhusid Prantsuse poliitik Jean Monnet (1888 – 1979) jt toonased "Euroopa isad" sellele, et Euroopa ei ühenda mitte ainult riike, vaid eelkõige inimesi, et see pole pelk majandusintegratsioon, vaid ka põhiõiguste- ja vabaduste alane kaitsevõrk.

Nüüd oleme jõudnud olukorda, kus ühelt poolt tuleb neid põhitõdesid üle korrata ja kus EL-i kohus peab Euroopa õigust iga hinna eest ühetaoliselt kohaldama, sest vastasel juhul võib tekkida kaos. Ja kus teiselt poolt võib sellele ülekordamisele tekkida vastureaktsioon, mis omakorda võib viia uute vastandumisteni.

Tervis, keskkond ja tehisintellekti ohud

Niisiis on 2021. aasta peamine prioriteet inimesed – nende elu ja tervis, et säästa võimalikult palju inimelusid, kuni Covid-19 vaktsiin kõigini jõuab. Vaktsineerimisel tuleb arvestada põhiõiguste ja -vabadustega, tagada nii noorte kui ka vanade, tervete ja haigete austamine. Aga inimene peab jääma esikohale ka edaspidi.

See tundub enesestmõistetav, ent ometi pole see lihtne – on riikide, majanduse ja keskkonnakaitse huvid ning teisalt see ühiskond ja keskkond, kus inimesed liiguvad, ilma milleta nad ei saaks eksiteerida. Lisaks koroonale räägitakse ju näiteks lennureiside puhul üha rohkem nn ökoloogilisest jalajäljest, sest õigus puhtale keskkonnale on üks osa põhiõigustest.

Millist mõju avaldab see kõik aga Eestile, kes võib hoolimata Euroopa Liitu ja Euroopa põhiõiguste kaitse sfääri kuulumisest ning oma edumeelsusest muutuda Euroopa ääremaaks ka sisuliselt, mitte ainult geograafiliselt? Kuidas see mõjutab meie turvalisust, arvestades Euroopa Liitu mittekuuluvat naaberriiki?

Kuidas saaks Eesti ja muu Euroopa ette näha seda, mismoodi kõige paremini tagada põhiõiguste kaitse uuel kümnendil? Euroopa, nii Euroopa Liidu kui ka laiemalt Euroopa Nõukogu üks prioriteete on valmistuda digitaalseks arenguks ja tehisintellektiks. Kuid ka siin, nagu omal ajal majandusintegratsiooni puhul, on põhiõigused ja -vabadused jäetud esialgu tahaplaanile.

Alles pikkamisi hakatakse selle peale mõtlema, mida tähendab digitaalareng põhiõigustele. Ka siin tuleb Eestil olla ettevaatlik, et oma edumaad ei kaotataks, et ei muututaks oma edu ohvriks, et piiramatult nutiseadmeid kasutavate laste ajud ei degenereeruks, vaid suudetaks tagada õigus haridusele selle kõige paremas ja mitmekesisemas mõistes, nagu see Eestile alati omane on olnud. 

Põhiõiguste kaitset silmas pidades jääb praegu üle ainult loota, et see uus, mõnes mõttes sõda meenutav olukord, ettearvamatuse ja ohutunne nii tervise kui ka turvalisuse alal, saab kiire ja positiivse lõpu.

Et Euroopa, sealhulgas Eesti saab täiskasvanuks ning väljub teeseldud ja pealesunnitud sallivuse, pealiskaudsuse, kommertslikkuse ja keskpärasuse mullist, suudab näha puude taga metsa ning tegelikult hoolida oma inimestest – nendest, kes vajavad enim hoolitsust, aga ka täiesti keskmisest "tavalisest" inimesest, kes ei kuulu ilmtingimata mõnda vähemusse.

Et muutume tõeliselt demokraatlikuks õigusriigiks, kus võim ei ole ainult käputäie poliitikute käes, kus inimesed ei karda tõde välja öelda, kus ausal inimesel pole vaja midagi karta, kus virtuaalsuse taga nähakse ka reaalset elu, tuntakse kohustust ja leitakse aega tegelda inimeste pärisprobleemidega. See "põhiõigus", mida praegu ehk enim vajatakse, on õigus olla õnnelik!