Harju Maakohus kohustas mullu 6. märtsi määrusega Tallinna Sadama endiste juhtide kriminaalasjas kõiki istungil viibijaid hoidma kõiki tunnistajate ütlusi kuni kohtuliku uurimise lõpuni.

Määruse vaidlustas istungil viibinud Eesti Päevalehe ajakirjaniku Ann-Marii Nergi esindaja vandeadvokaat Oliver Nääs, kes taotles saladuses hoidmise kohustuse tühistamist. Kaebaja hinnangul piiras kohus põhjendamatult ja ebaproportsionaalselt põhiseadusega tagatud sõna- ja ajakirjandusvabadust.

Kohus põhjendas istungi kajastamise keeldu sellega, et meedias üksikasjalikult kajastatud tunnistajate ütlused võivad mõjutada seni veel ülekuulamata tunnistajaid. Ainuüksi teadmine, et ütlusi sel viisil meedias avaldatakse, võib tunnistajat häirida ja tema ütlusi mõjutada, märkis kohus.

Riigikohus: piirang polnud piisavalt põhjendatud

Riigikohus märkis, et kui tugineda maakohtu argumentidele, siis peaks ütluste saladuses hoidmise kohustust rakendama kõigis suurema avaliku tähelepanu all olevates kriminaalasjades – alati on olemas võimalus, et istungil tunnistaja ütlusi kuulnud inimeste vahendusel saab nende sisu teatavaks veel küsitlemata tunnistajatele.

Seetõttu jäi kriminaalkolleegium varasema seisukoha juurde, et avaldatud teabe mõju aitab üldjuhul tasakaalustada ristküsitluse kord, sealhulgas kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise võimalus.

Riigikohus nõustus kaebajaga, et maakohus oleks pidanud näitama, miks on just selles asjas on tavapärasest suurem õigusemõistmise huvide kahjustamise oht.

Praegusel juhul on piirdutud üldsõnaliste seisukohtadega ja jäetud need seostamata konkreetsete faktidega – näiteks mõne tunnistaja eriline mõjutatavus, vajadus hoida mõnda asjaolu saladuses kuriteo varjatud olemuse tõttu vms. 

Lisaks väärib Riigikohtu hinnangul tähelepanu, et tunnistajate ütluste avaldamine keelati kuni kohtuliku uurimise lõpuni. Maakohtu määruse tegemise ajal oli plaanis lõpetada tõendite uurimine oktoobris 2020, aga tegelikult kestab asja arutamine siiamaani.

Kokkuvõttes tühistas Riigikohus maakohtu kehtestatud piirangu, kuna see polnud piisavalt põhjendatud. Samas ei ole vajaduse korral välistatud uue istungi avalikkuse piiramise määruse tegemine. 

Riigikohtu hinnangul peab piirangud võimalusel üle vaatama

Riigikohtu teatel võib kohtuistungeid piirata, et kaitsta äri- või riigisaladust, kõlblust, inimeste era- ja perekonnaelu, kannatanuid ja alaealisi ning õigusemõistmise huve.

Nende õiguste ja huvide kaitseks saab kohus omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kuulutada istungi täielikult kinniseks, osaliselt kinniseks või kohustada kõiki saalisviibijaid teatavaks saanud infot saladuses hoidma. Viimane variant on leebeim ja tuleb kasutusele siis, kui istungi kinniseks kuulutamine oleks ilmselgelt põhjendamatu.

Kriminaalkolleegium rõhutas, et kohus peab olukorda jooksvalt hindama ja võimaluse korral piirangut leevendama või selle sootuks kaotama. Samas ei saa välistada, et mõnikord on tarvis piirangut ka pikendada või valida selle asemel tõhusam. Näiteks on võimalik olukord, kus esialgu keelatakse istungil avaldatud info avalikustamine lühema aja jooksul – mõni päev või nädal – ning hiljem täpsustakse, kas ja milliste asjaolude suhtes jääb piirang kehtima. Või siis on lubatud tunnistajate ütluste kirjeldamine, aga mitte nende tsiteerimine ja üksikasjaliku sisu avaldamine.

Kohus peab arvesse võtma iga üksikjuhtumi asjaolusid. Saladuses hoidmise kasuks rääkivad argumendid peavad olema seda kaalukamad, mida suuremas ulatuses istungi avalikkust piiratakse, mida pikem on info avaldamise keeld ja mida suurem on avalik huvi selle kriminaalasja vastu. Näiteks korruptsioonikuritegudes on see eelduslikult alati suurem. Saalis viibijatele tuleb piiranguid ja nende rikkumise tagajärgi arusaadavalt selgitada.

Riigikohus märkis, et lubamatu on avalikkuse piiramine ulatuslikumalt, kui on vajalik piirangute aluseks olevate õiguste ja huvide kaitseks. Ka kinniseks kuulutatud istungil puudutab hoiatus ja avaldamiskeeld üksnes kaitsmisväärset osa istungil arutatust.