Karistusregistri seaduses on kirjas loetelu kuritegudest, milles süüdi tunnistatud inimeste nimed ja isikukoodid avaldatakse interneti vahendusel kohtulahendites ka pärast karistusandmete registrist kustutamist.

Tänavu 9. juuni seisuga puudutas see seadusesäte 8714 inimest, kellest 5362 oli karistatud suure koguse ehk vähemalt kümne doosi narkootikumide käitlemise eest.

Kohtult taotles oma andmete avaldamise lõpetamist viis aastail 2006–2017 kuriteos süüdi tunnistatud inimest, kellest nelja oli karistatud narkokuriteo ja üht süütamise eest.

Taotlejad väitsid, et kustutatud karistusandmete avaldamine kahjustab nende ja pereliikmete mainet ning raskendab sotsiaalset toimetulekut ja töö leidmist. Tartu ringkonnakohus leidis, et taotlused on põhjendatud ja algatas vaidlusaluse seadusesätte suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve.

Riigikohus rõhutas kahes teisipäeval avaldatud otsuses, et põhiseadus lubab inimese eraellu sekkuda avaliku korra ning teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. "Kustutatud karistusandmete avaldamisel on legitiimne eesmärk hoida ära uusi raskeid kuritegusid ja kaitsta teiste inimeste põhiõigusi," märkis riigikohus. Küll aga ei ole riigikohtu hinnangul mõõdukas ja põhjendatud avaldada tähtajatult kõigi narkokuriteo või süütamise eest karistatud inimeste andmeid.

Riigikohus nõustus ringkonnakohtuga, et karistusseadustikus (§ 184) loetletud narkokuriteod võivad olla väga erineva raskusega – näiteks millist ainet ja kui suures koguses käideldi või kas seda anti ka edasi. Samuti on väga lai karistuste vahemik, ulatudes ühest aastast kuni eluaegse vangistuseni. Praegusel juhul karistati taotluse esitajaid alammäära lähedase tingimisi vangistusega ja tegudest on möödunud pikk aeg, nentis kõrgeim kohus oma põhjenduses.

Süütamise (§ 404) eest on aga seaduses ette nähtud rahaline karistus või kuni viieaastane vangistus ehk siis seadusandja pole seda pidanud raskeks kuriteoks. Selle paragrahvi alusel on karistatav inimese elu ja tervise ohustamine, kuid mitte reaalse tagajärje põhjustamine. Samuti ei eristata juhuslikku laadi süütamist süsteemsest käitumisest, sealhulgas püromaaniast. Praegusel juhul pani taotleja süütamise toime 2006. aastal 18-aastasena ja hiljem pole teda seda laadi kuriteo eest karistatud.

Riigikohus märkis, et kustutatud karistusandmete avaldamine on sisuliselt eluaegne sotsiaalne lisakaristus. "See teeb karistuse ära kandnud inimesel keeruliseks uuesti ühiskonda sulandumise, piirates tema eraelulisi, töö- ja haridusalaseid võimalusi. Lisaks võib häbimärgistav teave mõjutada süüdimõistetu lähedasi, sealhulgas alaealisi lapsi," seisab kohtu teates.

Seetõttu tunnistaski riigikohus karistusregistri seaduse põhiseadusevastaseks ja kehtetuks osas, mis näeb ette narkokuriteo (karistusseadustiku § 184 lg 1 ja 2) või süütamise (§ 404) toime pannud inimese andmete avaldamise kohtuotsuses ka pärast karistusregistrist kustutamist.

Riigikogul on seaduse muutmiseks erinevaid võimalusi

Riigikohtu otsus jõustus kohe viie taotluse esitaja ja ka kõigi teiste samades kuritegudes süüdimõistetute puhul, kelle andmete kustutamise küsimuse lahendamine on kohtutes parajasti pooleli. Ülejäänud kustutatud karistustega inimeste osas lükkas aga kohus otsuse jõustumise poole aasta võrra edasi, et riigikogu saaks seadust muuta.

Riigikohus selgitas, et osa narkokuritegude ja süütamiste puhul võib kustutatud karistusandmete avaldamise olla endiselt põhjendatud ning seadusandjal on võimalik olukorda nüüd erinevalt lahendada. Näiteks saab anda kohtule õiguse igal üksikjuhul hinnata, kas karistuse avaldamine on vajalik, kui süüdimõistetu taotleb oma andmete eemaldamist. Samuti on võimalik siduda kustutatud karistusandmete avaldamine üldisemalt karistuse pikkuse, reaalse ärakandmise või muude asjaoludega, mis iseloomustavad kuriteo või selle toimepanija ohtlikkust.

Riigikohus märkis, et lahenduse leidmisel tuleks seadusandjal arvestada muu hulgas sellega, et kohtutele ei tekiks tarbetut lisatööd. Samuti peab lahendus olema kooskõlas EL-i õigusega.