Eestis töötab umbes 8200 õde. Seda on vähe. Rahvusvahelise standardi järgi võiks meil olla üheksa õde tuhande elaniku kohta (OECD riikide keskmine on 8,8). On aga üksnes 6,2. Üheksa on eesmärk, mille Eesti on endale 2030. aastaks seadnud. See tähendab, et eesmärgist on puudu umbes 3500 õde.

Ei, see poleks luksus. Põhjamaisest standardist oleks Eesti jätkuvalt maas ka selle eesmärgi saavutamisel. Luksus on 17,8 õde tuhande elaniku kohta, nagu on ette näidata jõukal Norral, kuhu ka Eestist on suur hulk õdesid aastate jooksul ära läinud. Taanis ja Rootsis on õdesid vastavalt 9,9 ja 10,9 tuhande elaniku kohta. Leedus on olukord jupp maad parem ja Lätis veel kõvasti kehvem kui Eestis.

Igavene rahaküsimus

"Selle saavutamine on võimalik üksnes juhul, kui saaksime tõsta õdede vastuvõtuarve umbes saja võrra aastas ja tervishoiuasutustel õnnestub hoida oma senist personali," ütleb sotsiaalministeeriumi tervisesüsteemi arendamise osakonna peaspetsialist Vootele Veldre.

Ent tema hinnangul ei suudaks Eesti tervishoiuasutused täiendavale 4000 õele palka maksta.

"Kui on räägitud, et on 4000 õde puudu, on see selgelt väär. Kui täna oleks 4000 õde ukse taga, ei oleks võimalik neile seda palka maksta. Kui tuleb õdesid juurde, siis need, kes on seni teinud ületunde, seda teha enam ei saa. Kui oleks võtta 600 õde juurde, siis sadadel õdedel kahaneb selle võrra töötasu, sest nad ei saa enam teha ületunde," põhjendab Veldre. "4000 on siht, mille poole püüelda, aga praktikas see tähendab oluliselt rohkem raha, mida tuleks tervishoidu suunata."

Ministeerium on arvutanud, et täiendavad 4000 õde tähendaks tervishoiu jaoks ainult palgakulus kaheksakümnemiljonilist lisakulu, ilma taristukulusid - töökohad, nende sisseseadega kaasnev - arvestamata.

"Oleme tervishoiukuludega kuue protsendi peal SKP-st. Kui tahaks seda kümne protsendi peale tõsta, võimaldaks see õdede hulka kasvatada ja pakkuda skandinaavialikku tervishoidu. Aga seda peab sihtide poole pürgimisel arvestama, et maksumaksja maksab selle kõik kinni. Täna me ei suuda seda kinni maksta," tõdeb Veldre.

Täpne ülevaade puudub

Õdedest on Eestis juba aastaid terav põud. Madal palk, pingeline töö ja kehvad töötingimused sundisid õdesid piiri taha tööle minema kohe, kui Eesti Euroopa Liitu vastu võeti ja tööjõu vaba liikumise põhimõte meilegi kättesaadavaks sai.

Viimased umbes viis aastat ei ole aga välismaa enam peamine lahkumise põhjus olnud. Jah, lahkujaid on igal aastal ikka olnud, ent aastas pigem mõniteist, mitte enam mõnisada. Kuni selle aastani.

Sotsiaalministeerium tunnistab, et nad ei tea, kui palju õdesid tervishoiusüsteemist välja langeb ning kuhu nad kaovad.

"Palju õdesid välismaale kaob, on asjaolu, mida tahame täpsemalt teada saada. Täna on see info pigem spekulatsiooni tasemel. Aus vastus on: me ei tea seda. Suured lahkumiseaastad olid vahetult EL-iga liitumise järel, me räägime sadadest. Seejärel langes see kümnetesse. Pärast seda, kui õdede palgatingimusi on järjest parandatud, räägime kuni 20-st lahkujast viimasel viiel aatal keskmiselt," ütleb Veldre.

Terviseameti andmetel on tänavu küsinud 11 õde oma haridust tõendavad dokumendid registrist välja, et välismaal oma kvalifikatsiooni tõendada. See ei tähenda, et rohkem välismaale mindud ei ole.

"Soome on üks riikidest, kes Eesti haridussüsteemi usaldab ning nii arstide kui õdede puhul võtavad soomlased meilt töötajaid vastu ka ilma selle tõendita," ütleb Veldre.

Õdede liidu statistika on teistsugune. "Viimase nelja aasta jooksul oli seis selline, et üks-kaks inimest läks välismaale. Praegu näeme kevadest alates, et neid on üks-kaks inimest kuus," ütleb õdede liidu president Anneli Kannus, tuues põhjuseks kasvanud koormuse.

Õed töötavad koroonapandeemia tõttu võimete piiril ja kuna ka palju tervishoiutöötajad on haigestunud või lähikontaktsed, tuleb töö ära teha ka teiste eest.

"Oleme praegu olukorras, kus õed ei näe väga seda, et valitsus ja ühiskond mõistaks, et see töö on tehtav juba viimase piiri peal. Kui tuleviku suhtes pole aasta jooksul positiivseid sõnumeid tulnud, siis inimesed lihtsalt väsivad ära," ütleb Kannus.

Ta lisab, et auk on tekkinud nii ammu, et ükskõik, kui palju praegu õdesid lisaks koolitada, see läheb kõik kui kuumale kerisele, nii et ressursi lisandumisest ei saa arugi.

"Põhipõhjus pole enam, et õed lähevad ära. Arutatakse, et peaks neid väevõimuga kinni hoidma, kui on riigilt tasuta õppe saanud. Aga nad kõik teevad tööd!" ütleb Kannus.

Turism ja iluteenindus meelitasid ära

Ent lahkutakse ka mujale kui välismaale. Kuhu ja kui palju, asub ministeerium alles välja selgitama.

"Tahame selles lähiajal selgust luua. Koolide sõnul 90 protsenti neist, kes õpivad, juba töötavad. Rõhuv enamik jääb samasse kohta ka tööle. Aga seda hulka, kes läheb mujale tööle, peab tunnistama, me ei tea hetkel," ütleb Veldre.

Selleks on plaanis terviseameti all hoitava tervishoiuregistri vastav IT-arendus.

"Loodame, et kahe aasta perspektiivis peaks see info kõrgkooli lõpetamise ja töötamise kohta hakkama meile operatiivselt kokku jooksma. Praegu peavad tervishoiutööandjad andma oma andmed nii terviseametile eraldi kui ka tervishoiutöötajate registrisse. See võiks olla aga ühekordne liigutus: kui registrisse on andmed juba kantud, ei peaks terviseametile enam eraldi andma," leiab Veldre.

Seni aga tuleb andmete saamiseks sünkroniseerida omavahel hariduse infosüsteem (EHIS) ja töötamise register, et selgitada välja, kellel on töökoht tervishoiuasutuses, kellel kusagil mujal või kellel pole üldse töötamise kohta mingit märget. See viimane lubab oletada, et inimene on kas läinud välismaale tööle või jäänud lastega koduseks.

Samuti on viimastel aastatel mindud palju teistesse sektoritesse tööle - näiteks turismi või iluteeninduse valdkonda, kus ei pea tegema valveid ja saab käia tööl kellaaegadel, mis võimaldavad ka lapsi kasvatada.

Tervishoiutöötajate keskliidu president Iivi Luik hindab sektorist lahkujate suuruse neljandikule. Ta on täheldanud, et kes juba kooli kõrvalt erialasel tööl käivad, need üldiselt ka tervishoidu jäävad. Kes aga alles praktika käigus õetööd tegelikkuses näevad, ehmatavad mõnikord ära ja loobuvad. Luige hinnangul peaks seetõttu soodustama õpingute kõrvalt töötamist, sest väljaõpe on kulukas ja õdesid n-ö tänavalt ei palka.

Tallinna tervishoiu kõrgkooli rektor Ülle Ernits nimetab õe kutset kõige kutsekindlamaks. St selle haridusega saab igal juhul tööd.

"Lõpetajad annavad vahetult enne lõpetamismt tagasisidet. Umbes 84 protsenti ütleb, et tal on töö või on käsil läbirääkimised. See ülejääk 16 protsenti ütleb, et veel mõtleb, kuhu tööle läheb," ütleb Ernits. "Aasta pärast lõpetamist on meditsiini tööle läinutest 90 protsenti jätkuvalt seal tööl."

Palk motiveerib, töötingimused mitte

Et erialaliidud on aasta-aastalt pidanud tööandjatega pingelisi kollektiivlepingu läbirääkimisi, on madalalt tasustatud õdede ja arstide palgad jõudnud tasemele, mis enam suurtel kiirustel ja hulga kaupa välismaale tööle ei aja.

Õdede palka on tõstetud igal aastal (v.a 2009) ja viimaste aastatega on see jõudnud Eesti keskmise kanti. Keskmine põhikuupalk (st ilma lisatasudeta) on õdedel tänavu 1422 eurot brutos. Koos ületunni- ja valvetasudega teenivad õed keskmiselt 1697 eurot kuus. Ent see tähendab töötamist meeletu lisakoormusega, paljud töötavad ka mitmes kohas.

"Eks see mõjutabki väljarännet ka. See on tase, mida peaksime püüdma hoida. Kui peaks ka majanduskriis tulema, on eesmärk hoida kramplikult seda saavutatud keskmist. Kutsealaliitudelt on tulunud sõnum, et kui olukord peaks oluliselt halvenema, siis väljaränne kohe ka kasvab. Aga töötasu mõttes on põhjust olla pigem rahul," ütleb Vootele Veldre.

Ent töötasu pole kõik. Koormus ja töötingimused on need, mis õdesid heidutavad ja muu hulgas ka taas välismaa poole vaatama sunnivad.

"Inimsed ei soovi ületunnitööd teha, sest igapäevane töö on piisavalt intensiivne puhtfüüsiliselt, ei taheta ennast surnuks töötada. Personalipuudus tekitab stressi ja pingeid ka tööl. Ka kodune elu peaks olema normaalne, mitte et lähed nagu laip töölt koju," ütleb tervishoiutöötajate kutseliidu president Iivi Luik, lisades, et just praegusel koroonaajal tulevad haiglate täitmata töökohad eriti teravalt esile.

Luik nimetab suure probleemina ka asjaolu, et õdede töönorme - mitu patsienti oleks ühe töötaja kohta normaalne - pole kollektiivlepinguga paika pandud. Üksnes intensiivravis on koormus täpselt reguleeritud.

Õdede liidu juht Anneli Kannus lisab praeguse koormuse iseloomustamiseks: "Kui me need normid täna kehtestaks, peaks mingid osakonnad kinni panema."

Vootele Veldre usub, et töökultuuri normeerimine seisab veel ees.

"Ilmselt need vaidlused seisavad veel ees, kas 24-tunnised vahetused on parim lahendus, milline on töökultuur haiglas, mis on palka toetavad meetmed. Näiteks koroonakriis avas diskussioon vaimse tervise toetamisest. Meditsiiniasutused jõudsid äratundmisele, et tervisetöötajatele pakutakse stressi korral psühholoogilise nõustamise võimalust osana tavapärasest tööst. Tundub, et murrang on toimunud ja pärast koroona taandumist tagasiminekut pole," usub Veldre.

Veldre tõdeb, et riigi käed jäävad selle korraldamisel ja suunamisel lühikeseks: "Võime nimetada neid pehmeteks väärtusteks, aga need mõjutavad, kas õde otsustab jääda senise tööandja juurde või mitte. Tööandjad kujundavad töökultuuri, mis hoiaks õdesid tööpostil, et nad ei peaks minema paremate muude tingimuste juurde, kui palk on sama."

Koroonapandeemia on kõigis riikides meditsiinisüsteemi proovile pannud. Seetõttu on nii Suurbritannia kui ka Soome tõstnud oma tervishoiukulutusid ja tegelevad värbamisega välismaalt. Ka Eesti õdesid on just neisse riikidesse selle tulemusel minemas.

"Noored, kes on lastest ja laenudest ja muudest kohustustest veel vabad, neil on võimalus minna ja teenida lisaraha," mõistab õdede liidu president Anneli Kannus minejaid. "Küsimus pole ainult palgas, vaid pigem töötingimustes. Soomes võtab õde kindlal kellaajal 15-minutilise kohvipausi, mis on püha. Aga meie haiglates on töötempo selline, et pärast 12-tunnist valvet koju minnes saavad nad selle päeva jooksul esimest korda süüa. See lihtsalt ei ole normaalne."

Tervisekeskused tõmbavad ära

Konkurents õdede üle ei käi üksnes Euroopa Liidu riikide vahel. Ka Eesti sees on konkurents terav.

"Kui haigla asemel on valida tervisekeskus, eelistatakse seda," teab õdede liidu juht Anneli Kannus.

Põhjus on lihtne: normaalsed töötunnid ja -ajad, nädalalõputi ja öösiti tööd tegema ei pea. Ka palk on kõrgem.

"Paljud tervisekeskused on kokku leppinud, et näiteks 12-12.30 on lõunapaus, vastuvõtte sel ajal ei ole. Nad on mõelnud, kuidas seda tööd korraldada. Seal on palju väikeseid tegureid," põhjendab Kannus.

Seetõttu ongi kõige teravam õdedepõud just haiglates ja eeskätt Tallinna haiglates. Kõik haiglad on omavahel konkurendid ja kui keegi kõrgemat palka pakub, minnakse kõhklematult üle.

"Kõigis neljas Tallinna haiglas on palju täitmata ametikohti. Kui üks haigla tõstab tunnitasu näiteks 25 senti, liigutakse sinna," toob Kannus näiteks.

"Kui muidu räägime, et meil ei ole üldse maapiirkondades õdesid, siis suvel oli tore kuulutus, kus otsiti ühe Lõuna-Eesti linna lähedale maale pereõde. Arst kirjutas kohe, et pakub 2000 eurot palka õele, kes tuleb temaga sinna maale tööle. Loomulikult ta leidis selle õe!" ütleb Kannus. 

Tellimus kasvab

Eestis tegutseb kaks tervishoiu kõrgkooli koos oma filiaalidega mitmetes linnades. Igal aastal on jõudnud diplomini umbes 320 õde. Et olukorda leevendada, sõlmiti 2017. aastal kokkulepe, mille järgi haiglad neile praktikale suunatud tulevaste õdede pealt koolidelt enam juhendamistasu ei küsi, nii et kõrgkoolid saavad selle võrra rohkem vastu võtta.

Nii võeti 2017. aastal vastu 460 õpilast. See esimene suurendatud lend õdesid hakkab peatselt lõpetama. Kui umbes 90 protsenti neist lõpetab ja enamik ka õena tööle läheb, annab see juba vähemalt 400 lisaõde.

Järgmistel aastatel peaks diplomeeritud õdede arv veelgi kasvama.

"Järgmistel aastatel peaks see kasvama 500 lähedale. Pikas perpektiivis on soov, et jõuaks pigem suurusjärku pisut alla 600," ütleb Veldre.

Ent ta tõdeb, et praegu on gümnaasiumi lõpetamas nn madalad aastakäigud, mis tähendab, et soovijaid ei pruugi jaguda nii palju, kui on koolitustellimus. Või ei ole nende tase nii hea, sest valikuvõimalus on väiksem. Olukorda päästavad nn teise ringi õppurid.

"Üha rohkem soovib õeks õppima, kes on teisel karjääriringil, 30ndates inimesed, kes pole varasema karjäärivalikuga rahul ja soovivad teha midagi muud. Nende 25-30-aastaste õppurite tõttu on konkurss hea ja võimalus numbreid kasvatada veel olemas, aga see ajaaken võib hakata sulguma, kui vaadata demograafilist lainetust. Madalad aastakäigud on veel tulemas," selgitab Veldre.

Lisaks ümberõppijatele päästavad olukorda ka teistest valdkondadest tagasipöördujad. Turism ju praegu töötajaid ei vaja.

"Oleme rakendanud "Õed tagasi tervishoidu" projekti. Seni on olnud põhirõhk õdedel, kes on õe eriala lõpetanud, aga pole õena pärast lõpetamist töötanud. Uus plaan on laiendada täienduskoolitust õdedele, kes on küll töötanud õena, aga on näiteks viimased kaks-kolm aastat olnud eemal. Suurusjärgus 40-60 õde võiks selle programmi toel õppesse tulla ja tagasi tervishoidu jõuda," ütleb Veldre.

Ka töötukassaga käib koostöö. Kui konsultandid märkavad kliendi CV-s õeharidust, suunatakse neid muu hulgas algselt õpitud eriala poole pöörduma.