"Tülitan teid Swedbanki turvaosakonnast ja mul on teiega seoses suur mure," hõiskab keegi ulja hääletooniga noormees mulle telefonis. Ainult, et ta teeb seda vene keeles. Räägin talle emakeeles vastu, peaaegu diktorliku hoolitsusega rõhutades sõna "Swedbank".

See ajab helistajat närvi, kuna ta mõistab, et oskan vene keelt. Ilmselt tardub ta mõistus, sest suudab vaid huilata mitu korda "po russkii", aga oma petukõnet ta esiotsa ei lõpeta. Rõhutan, et panga kundena ootan ma tähtsaid instruktsioone pigem eesti keeles, mis iganes need ka ei oleks. Siis annab see petis alla.

Varasemate petukõnede puhul püüdsin miskipärast olla viisakas ja vestlust arendada. Aga see hakkas tervisele. Inimesed, kelle kogu päevatöö on püüda lolle, oskavad kleepuda. Nende jutt on nagu ootamatu nätsulärakas bussiistmel. Isegi, kui nende jutuga midagi peale ei hakka, võib tunda otsata tülgastust ning ka tuska, et kui mitte mina, siis keegi teine saab ikka petta.

See kes teab kust kaugelt juhitud süsteem on järjekindel. Kammib nagu traal otsatut avarust. Mõne kalakese ikka leiab, kui tegu on suurema keeleruumiga, olgu siis inglise või vene. Pettus võib kellelegi tähendada koletut tragöödiat, kui vähesed säästud musta auku kaovad. Pank ja riik ei saa midagi teha.

Nüüd vastan säärastele kõnedele alati oma armsas kääbikute keeles. Ka näiteks Michaelile, kes kõige peenemas briti normkeeles kehutab mind panustama kanepitööstuse paljulubavasse lainesse. Esimene kord teatas ta, et on CNN-i majandustoimetusest ja see hajutas hetkeks mu valvsust.

Ta on nagu Viplala, kes telefoninumbri järgi tinistab end kiirelt Hong-Kongist Horvaatiasse ja sealt edasi näiteks Roheneemesaartele. Et ma ei teaks kahtlustada. Eesti keele peale kiunub ta nagu koer, ainult, et mõnusa briti aktsendiga.

Keel võib olla kindlus. Üsna raske oleks ette kujutada mõnd eesti keeles tegutsevat petukontorit, mis järjekindlalt kohalikke painaks. Väikeses ja tihkes eestikeelses kogukonnas peilitaks pahalane lõpuks ikkagi välja. Üksikuid üritamisi ei saa mõistagi välistada, aga masshelistamistel ja masspostitustel põhinevad skeemid ilmselt väga tõhusalt ei levi.

Petturitele on aga üha suuremaks abiks masintõlge. Ja nii ilmuvad veebiavarustesse näiteks ka maakeelsed tekstid, mis keelitavad investeerima. Need on pealiskaudsel vaatlusel justkui asjalikud, aga miski tekstinüanss on ikkagi napakas.

Omaette žanri moodustavad kirjad mõnest surnud rikkurist või ootamatust lotovõidust, mis lubavad muinasjutulisi hüvesid. Kümme aastat tagasi olid need keelelises mõttes pigem abitud katsetused. Aga sedamööda, kuidas tõlketarkvara täiustub, on tekstide veenmisjõudki üha kasvanud.

Vaid mõned nüansid jäävad veidraks. Näiteks konstruktsioonid, mis seotud sõnadega "abi" ja "abistama" – need on eri keeltes erinevad. Siis veel näiteks täis- ja osasihitis, arvsõnade käänamine. 

Meie keel kaitseb meid oma sügavustega üksnes siis, kui temast lugu peame. See võib mõnikord toimida nagu turvamärk rahapaberil. Nõnda peaks iga eestlane oma haridusteel piisaval määral kohtuma oma keelega. Aga kohe tekib ka kiusatus teha selle arvelt mõnele moodsamale õppeainele teed, millel aga puudub sügavam sisu. Me ju räägime oma keelt niigi. Ja juba varasest lapsepõlvest.

Olen paar aastakümmet õpetanud tudengeid ja üks asi teeb mind ärevaks. Väikesed õigekirjavead pole suurem mure. Hoopis vigane ühildumine, veidrad käänded ja pöörded ja see üha süveneb. Justkui võtaks masinalgoritmid mõtlemise üle. Anglitsismid, germanismid, russitsismid ja fennismid tunneb ära, aga keelelisel logisemisel kipub olema teine põhjus. See viitab vähepingsale või lödivõitu mõtlemisele.

Ükski keel ei saa kunagi olla lõpuni masinate või algoritmide määrata, kuigi nendest võib paljudes asjades abi olla. Midagi jääb keeles ikkagi saladuslikuks ja hõrguks. Nagu see maitsemeel, mille abil otsiti üldrahvalikul võistlusel uusi sõnu kohmakatele konstruktsioonidele nagu hashtag või streaming. Oluline pole mitte see, kas pakutud sõnadest saab asja, vaid protsess.

Nii tugevdame oma kultuurilist immuunsüsteemi. Kui mandub kultuur, muutume tümaks. Muutume kaitsetuks.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.