Väike Vanemuine, kuuekümnendate teine pool. Elame veel Vanemuise tänaval, käin Vanemuise vastas koolis, õhtuses vahetuses, mis lõpeb täpselt siis, kui etendus esimest korda sisse helistatakse. Uut teatrimaja alles ehitatakse.

Kogu Tartu teatrielu on koondunud sellesse ilusasse vanasse teatrimajja. Olin seal omainimene, libisesin tagauksest sisse ja keegi ei küsinud, kuhu ma lähen.

Eks seal oli vahel ju mõni poiss veel, Andrus Eelmäe näiteks.

Minule oli üldiselt üsna ükskõik, mida mängiti, mind huvitas midagi muud, midagi, mida ma nüüd tagantjärele oskan nimetada teatrimaagiaks. "Kihnu Jõnn" niisiis või "Kolmekrossiooper", garderoobid ja lavatagune, prožektorite loož (kus ma panin tähele, et see, kas laval mängitakse kurb- või lustimängu, sõltub väga suurel määral valguse värvist, mida ülalt lavale lastakse.)

Kostümeeritud tuttavad onud ja tädid: mu pinginaabri Erkki Sonni isa Einari Koppel, minu isa sõbrad Ernst Kruuda ja Elmar Salulaht ning muidugi onu Volli - Voldemar Paavel. Ja siis veel publik, kes seda kõike seal laval uskus, teatrivale tõelisus!

Ja siis tulen isa või onu Volli kõrval teatritrepist alla tänavale, salapärasesse pimedusse üksikute tuhmide tänavalaternate all - ja mulle näib, et tulen lihtsalt veel ühe väikese sammu tõelisuse suunas, tõelisuse, mis on teatri valetõelisusele sama lähedal kui saal lavale. Siit siis järeldus mu lapsepeas, et nii nagu lava lummab ja mõjutab saali, lummab ja mõjutab teater kogu muud maailma.

Maailma mudelina oli see tähelepanek muidugi huvitav, ent ei aidanud mind mu tulevases elus mitte sugugi, inspireeris ehk küll, ent oli igapäevase elu mõistmiseks kaugelt liiga rafineeritud.

*

Ja siis, paarkümmend aastat hilisemast ajast üks teine mälupilt. Soe sügisõhtu aastal 1987. Väike Vanemuine on põlenud, katust ei ole, uksed ja väravad on lukus. Läbi pargi tuleb Mark Soosaar lammastega, ütleb, et tahab neid laval filmida, kutsub kaasa.

Meile tehaksegi tagumine värav ja üks kõrge dekoratsiooniuks lahti, ajame koos paari üliõpilasest abilisega (Mikk Sarv ka nendega) lambad teatrilavale. Kunagi nii ilus teatrisaal on trööstitu, lage ei ole, ainus valgus tuleb pilvedelt.

Õhtutaevas üleval värvub roosaks, söestunud toolid parteris ei lase peale istuda ega toetudagi, määrivad püksid tahmaseks ja varisevad hunnikusse kokku. Ka lava on must, kardinad põlenud ja mõned määrdunud foonid lohakalt rippu. Lambad määgivad, filmikaamera suriseb, pilvede vahele ilmuvad esimesed tähed.

See oli omamoodi religioosne elamus! Lapsepõlvest pärit teadmine lava ja saali ning omakorda saali ja maailma seotusest... ning nüüd äkki see uus pilt, milles lava mõjutavad omakorda tähed, lava ja neid nelja-viit lammast seal. Ja mind, karjust, nende keskel.

Kodus kirjutasin luuletuse, ärkasin kergest unest ja kirjutasin nagu palavikus.

*

Mu sees on haruldane mängutoos, 

kus valuv hing ja ülev teater koos.

 

Üksainus pird öötaeva sära vastu? —

Kuid kõlab mürts siis, suurestükist lastu

 

ning leierkasti hooldav masinist 

ärtshüüde saadab lendu trompetist.

 

Hei, valgustaja, tikuvalgust näita, 

kui mitut tuhat tuld sa'i jõua läita!

 

Naiskülastajad hargutavad sabu  —

jah, palun, daamid, eespool on veel vabu,

 

ehk kahjuks küll mu pisarate lohad 

on reserveerinud kõik loožikohad.

 

Siis lavalt peletan, hääl külm ja kare, 

poolalasti ja ähmis tantsijatare:

 

NÜÜD TULEB LEMMIK HULLUDE JA LASTE! 

Ja ongi, kallis, sinu etteaste.

 

Kui kohmetunult kobad tantsuvõtteid, 

rändtähed tajuvad su kurbi mõtteid

 

(on ülalt lahti palaganihoone). 

Sa surud selja vastu musti foone

 

ja maski valutab su laulev hing, 

kui kraapsu rahvale teeb sametking

 

ja ahastavaid silmi varjab käis. —

Ah! — Laenuksvõetu oled! Aeg on täis.