Puerto de la Duquesa on selle väikese inglaste jahisadama nimi, millest ma talviti iga päev läbi jalutan. Olen sealt enne tänavust koledat koroonatalve paarikümnel talvel läbi jalutanud, olen seal isegi paar talve elanud, olen sealt vahel merele purjetama sõitnud.

Sadamast mõnisada meetrit Gibraltari poole on vana kindlus, El Castillo de la Duquesa. Ka selle ees, selle kaitse all on kunagi sadam olnud, sadakond meetrit allpool, paras pronkssuurtükiga lasta, et piraate eemal hoida.

Kindluses on muuseum, kust saame kuulda, et see on ehitatud aastal 1492, Kolumbuse-aastal niisiis, samal aastal, mil kuninganna Isabella viimased maurid merre lõi ning juudid karavellidega Madalmaadele jalust ära saatis - Amsterdami, Rotterdami ja Antverpeni.

Hulkusin ka möödunud talvel seal sadamas, vahel tegin inglastega mõne õlle, vahel vaatasin niisama jahte. Kirjutasin päris palju, terve raamatu, ja olin hiljem talviste luuletustega rahul ka... tähendab, suurt kirge neis ju enam ei ole, aga on mingi rahunenud tarkus, mis ei tule ka niisama, milleks on ka vaja nii elamise, tundmise kui mõtlemise kogemust.

Siiski kirjutan viimasel ajal õieti ilma sisemise vajaduseta, ilma põlemiseta, inertsist, ometi täpse käe ja mõttega... nagu oleksin endast tublisti vanem, õpetaja või meister.

Üks Spinoza lause on mul juba väga ammu meeles mõlkunud. Nüüd nägin Roger Scrutoni raamatust, et see on tema teine aksioom: seda, mida ei saa käsitada millegi muu kaudu, tuleb käsitada tema enese kaudu.

See aksioom on mind lohutanud, kui olen ennast vahel eemaletõugatuna tundnud, olen enesele öelnud, vaata, poiss, sul on omad nõksud, mida teised ei tea ja mida nad ei oska su luulest otsida, mis neile aga ometi mõjuvad ja neid tigedaks ajavad: sonaadikompositsioon, 17. sajandi luulevorm ja spinozalik kõiksusetunnetus. Sa pead lihtsalt oma üksiolekuga ära harjuma!

Kolmekümne aasta eest, kui Amsterdamis elasin, käisin vahel nädalavahetusel Brüsselis, külas Tamaral (Tamara Luuk) ja Roger-Pierre'il. Jõime õhtul Roger-Pierre'iga paar pudelit tema keldrist üles toodud väga head ilma sildita veini, siis magasin korralikult ning sõitsin hommikul kas Genti ja Brüggesse või siis hoopis Antverpeni.

Ortodokseid, pika habeme ja pigimütsiga juute ei olnud ma enne Läände "ärakargamist" veel näinudki, aga Hollandis ja Belgias oli neid muidugi palju, endassesüüvinud ja erandlikke, täiesti teadlikke oma erilisusest, oma pikast, sajandeid kestnud rändamisest Pühalt maalt kõigepealt Itaaliasse, sealt Hispaaniasse ja Portugali ning sealt Madalmaadele, muidugi ka surma- ja paoaastatest natsiajal.

Mõtlesin juba Hollandis elades, mida Will Durant Spinozast oli kirjutanud, kuidas Spinoza eitas Jumalat (teiste juutide, mitte enda meelest), ent jaatas maailmakõiksust ja inimese osa selles... ja maailmakõiksuse osa inimeses.

Või siis kuidas ütles selle kohta hiljuti loetud Roger Scruton oma Spinoza-raamatus: "Adekvaatne maailmakäsitus on käsitus igaviku aspektist (sub specie aeternitatis), sest just nõnda näeb Jumal maailma (millega ta on identne), ja nõnda näeme seda ka meie, niivõrd kui meie vaim osaleb Jumala nägemuses."

Antverpenis asub Rubensi muuseum, Rubensi maja, milles ta ise elas ja maalis, milles maalis kogu tema sellide ja õpipoiste vägi. Kuulsaid pilte seal eriti ei olegi, aga maja ise on vahva, selline tubli tükk varajast barokki, väikeaadliku linnamaja.

Käisin seal 1990. aastal mitu korda. Olin Amsterdamis elades hakanud veelgi rohkem barokkmuusikat armastama, Sweelincki näiteks, keda seal 1989. aasta jõulude ajal kirikutes palju mängiti, noh, ja Rubensi maja lihtsalt haakus mu tollase muusikahuviga.

Kui ükskord Rubensi majast välja astusin ja Judenstraati nurgale seisma jäin, peatus mu lähedal suur must limusiin. Kolm vana pikkade habemetega juuti astus sealt üksteise järel aeglaselt välja. Mitte nii, nagu meie seda teeme, vaid umbes nii, nagu Rubens oleks oma tumesinise sametbaldahiiniga voodist välja astunud: kaks jalga korralikult kõrvuti põrandale ja siis aeglane ja väärikas püstitõus.

Korraks ajas muigama (eks ole: Üks juut oli ära surnud/ kolm sõpra teda matsid), aga siis kargas mulle pähe, et need ongi need teemandilihvijad, vanade salateadmistega käsitöölised Spinoza ajast, salapärased ja uskumatult rikkad, nüüd tõenäoliselt teemanditööstuse omanikud. Pilt oli lummav, jäin kauemaks vahtima ja magasin rongi maha.

Hulkusin siis veel mõned tunnid mööda vanalinna kanaleid ning sain õnnelikult öise Pariisi kiirrongiga Rotterdami kaudu Amsterdami. Kui hommikul täpselt kell üheksa Münchenist helistati, olin välja maganud.

Luuletuse kirjutasin aasta-paar pärast Hollandist kojutulekut juba vabas Eestis.

*

ja viimaks lõpp on meistri maisel vaeval

kiir tabab silmi läbi peegeltahu

teemandid helendavad samettaeval –

ning lihvijate südames on rahu

 

hääl tuleb ülalt – lihvijate vile –

teel pihustades raskeid kivikuule

kuid vesi kanaleis on peegelsile –

ja MEISTER tõstab vaikselt sõrme suule