Indrek Hirv: kolmanda luuletuse lugu ({{contentCtrl.commentsTotal}})

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Indrek Hirv Autor/allikas: Erakogu

Indrek Hirve meenutus oma isast, Pallasest, Ülo Soosterist ja ühe luuletuse sünnist.

Sõjaaeg oli minu isa (Louis Pavel 1915-1977) elu kõige ilusam aeg. Ta oli siis, näiteks 1942. aastal, 26-aastane Pallase üliõpilane Ado Vabbe meistriateljees ja juhtis väikest Pallase-poiste omakaitseüksust. Pallase õpilaskonna vanem oli ta ka. Tüdrukute lemmik, tantsis hästi tangot.

Aga ma alustan vast kaugemalt. 1941. aasta augusti lõpus jõudsid Saksa väed Novgorodi. Sõjaväelaatsaret endises Pallase majas muutus siis varsti üsna ülearuseks (uued laatsaretid Narvas ja Pihkvas olid rindele lähemal) ning üliõpilaste ja õppejõudude seas küpses lootus kool uuesti lahti teha.

Asja hakkas vedama Arnold Matteus, helistas kõigepealt oma sõbra vennale ja kolleegile lühikesest õpetaja-ajast Rakvere gümnaasiumis, Eesti omavalitsuse värskele juhile Hjalmar Mäele ja päris, mida too asjast arvab. Mäe ei osanud midagi head arvata, arvas, et eks see Pallas venelaste aastal üks kommunistide pesa oli, et tema ei söanda küll selle jutuga Litzmanni juurde minna. 

Aga Matteus ei jätnud naljalt asju pooleli. Talvel oli kuulda (noh, kuulda oli nendele, kelle ees sakslastel saladusi ei olnud), et Riiast sõidab erirongiga Tallinnasse kõrge ametnik, kogu Ostgebieti kultuurijuht Karl Walter. Matteus palus, et Walter Tartus väikese peatuse teeks. Kogu talveunes Pallas läks kihevile.

Kunstibüroost, mis asus Adolf-Hitler-Platz 8 (praegune Raekoja plats), veeti ja riputati minu isa juhatusel raekoja suurde saali nii palju pallaslaste pilte kui seintele mahtus, Matteuse käli Kaja Kärner tegi võileibu, isa tõi Wehrmachti laost Kastani tänava lõpus paar pudelit Martelli konjakit.

Siis sõitsid Matteus ja Tartu linnapea Karl Robert Keerdoja Walterile jaama vastu. Oberst Nemenilt, Tartu komandandilt küsiti igaks juhuks ka kaks mootorratturit kaasa. Peale linnapea ja Matteuse võtsid kõrget külalist vastu veel linnapea abikaasa Veronika, professor Vabbe ning Nemeni adjutant, Tartu ülikoolis õppinud baltisakslane Oberleutnant von Essen. 

Walter oli Pallase tööde tasemest tõesti väga meeldivalt üllatatud, ütles, et on just mõned kuud Pariisis olnud ja tunneb korraliku prantsuse maalikooli ära küll, kui seda näeb.

Arvas, et Berliinis poldagi ehk kunstikooli taasavamise vastu, ainult nimi peab tal olema siis Reichi tavadele vastav: HKBK ehk Höhere Kurse der Bildenden Kunst (peab küll ütlema, et kui avalikult peetigi hiljem uuest nimest enam-vähem kinni, siis dokumentidele löödi ikka vana templiga "Pallas" alla). Walter käis siis veel ülikooli peahoones asuvast Feldkommandanturist Nemeni juurest läbi ning sõitis Revali poole edasi.

Kolm päeva hiljem, esmaspäeval 2.veebruaril 1942 anti vahepeal tühjalt seisnud Pallase maja sõjaväe alluvusest kunstnikele tagasi.

*

Teine pilt. Selle loo rääkis mulle Heldur Viires. Nad seisid Ülo Soosteriga Vabaduse platsil (Võidu väljakul, kui tolle aja ametlikku nime meelde tuletada) Kuku klubi ees. Aasta oli 1957. Heldur oli Vorkuta kaevandustest ilma asumisaastata tulema saanud ja kohe kunstiinstituuti vastu võetud. Soosteril läks kauem. 

Ülo oli väga turris, oli just kunstiinstituudi mandaatkomisjonis olnud... rektor Leht ja terve rida punaseid pika laua taga, KGB-lasi ja küüditajad, sekka mõni õppejõuks kutsutud umbkeelne venelane.

Vastu nad teda muidugi ei võtnud, Leht ütles magusa häälega: "Vaadake, seltsimees Sooster, teie olete ju otse vangist tulnud, nüüd peaksite teie kõigepealt tõestama, et teie õige nõukogude inimene olete, näiteks ühe aasta kaevanduses kaevurina töötama. Kui teie seda teete ja aasta pärast uuesti tulete, siis meie vaatame uuesti - ja võtame teid võib-olla tõesti nõukogude üliõpilaseks vastu."

Sõbrad astusid Kuku trepist alla, mõtlesid, et teevad närvikosutuseks väikese napsi. Ja kujuta pilti! Sama seltskond, mis oli alles mandaatkomisjoni pika laua taga istunud, istub nüüd klubi pika laua taga, otse laia trepi ees.

Ülo põrkab ukselt tagasi ja võtab Helduril käisest: "Tead, siia tuleks ainult nii sisse minna, nagu meid Heidelageris õpetati. Tead küll, jalaga uks lahti, üks krrranaat paremale, teine vasakule, korraks nurgataha varju... ning siis, pärast plahvatust, rat-tat-tat-tat-tat-tat-tat, Schmeisseriga nurgad puhtaks!"

Luuletuse kirjutasin aastal 1992.

*

kraelõkmeil sädelevaid ruune varjas
poiss seemiskindaga kui tuli linna 
ta tuli kaevikust ja sõda sarjas
ja puhus ervinile suitsu ninna
ning märkis lõpuks asi seegi on 
et meil on lõpuks oma leegion
 
lili marleen mu lapsepõlve laul 
kui jommis isa kammis klaverit 
ei olnud plekke meie meheaul 
kuid elu oli püsind pikalt sitt 
ning aina korrutand mis seegi on 
et kord meil oli oma leegion
 
mu armas tüdruk unes käivad paugud 
mu kadund isa vastu panna käsib
eks mulgi ole rinnus kuuliaugud
neis peksleb hirmund süda kuni väsib 
kuid lohutuseks talle seegi on
et kord meil oli oma leegion

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: