Pariisi hing on katki. Taipasin juba 2005. aastal, et nii läheb. Tulin 4. novembril konverentsilt ja jäin Boulevard de Sebastopolil tormavale inimkarjale jalgu. Kuupäeva tean sellepärast nii täpselt, et hoidsin konverentsi kutse alles - see oli Andres Didole pühendatud Prantsusmaa ja Eesti suhteid käsitlev kollokvium Pariisi Euroopa majas, suures 18. sajandi aadlielamus De Fourcy tänaval Marais' linnajaos.

Olin paarisaja inimese ees prantsuse keeles esinema pidanud, pool tundi laval olnud, mõnele küsimusele vastanud, enne kaua pabistanud ning siis halvavat lavahirmu tundnud. Aga noh, ega see asi lõpuks nüüd nii väga hull ka ei olnud, pealegi käristas suursaadik Andres Talvik pärast sealsamas lähedal kohvikus lahkelt välja, sain pinge maha. Ettekanne oli eesti kunstnikest Pariisis, Konrad Mäest ja Jaan Koortist ja teistest, teate küll, Tuglasest ka, Vabbest ka.

Sain niisiis pinge maha ja jalutasin ilusas pimenevas Pariisis Saint-Denis' värava poole, enam-vähem oma hotelli suunas, mis asus Pigalle'i platsi lähedal. Elasime tookord, kui konverentsile kutse sain, Age ja kuueaastase Pärtliga tegelikult parajasti hoopis Karlsruhes, sealt oli Münchenist tuleva öise kiirrongiga hea Pariisi sõita.

Olin vist juba umbes nädala olnud, linnas palju üksi ringi hulkunud, aga hotellis ka väga toreda inimese, parun Volker von Buxhoevedeniga sõbraks saanud, baltisakslasega, kelle esivanemad olid kunagi Lembituga sõdinud.

Volkerile oli meie saatkond sama hotelli kinni pannud. Jõime temaga hommikuti koos kohvi, arutasime "eesti asja" ja jutustasime, mida eelmisel päeval linnas näinud olime.

Jalutasin niisiis ilusas pimenevas Pariisis kodupoole, kui nad tulid: võrdlemisi vaikne tume mass, kiire voog inimkehasid. Pimeduses välkuvaid silmavalgeid ja äkilisi liigutusi...

Nad ei vaadanud mulle otsa, ei vaadanud minu poolegi, mind polnud nende jaoks olemas. Tundsingi ennast korraks nähtamatuna, külg ees mööda majaseina liikumas. Eemal paremal pool süttis üks auto, püüdsin üle tee minna - mu hotell oli ju ka kusagil sealpool. Sain juhusliku müksu - juhusliku, eks ole, nagu juhuslik takistus, mitte inimene, kes väärib vähemalt rusikahoopi. Langesin korraks ühele põlvele, aga sain kohe püsti ja pistsin ühte kitsamalt tänavat mööda jooksu.

Kui esimene võhm otsa sai, vaatasin tagasi ja ei näinud enam midagi: ilus vaikne Pariis nagu ennegi. Olin juba tuttaval tänaval, leidsin kiiresti hotelli üles ja keerasin magama. Hommikul ei mäletanud, et oleksin hirmu tundnud, aga võõristust küll. Ja solvunud olin, kuidagi sügavalt ja lõplikult. Ei teadnudki, kelle peale - elu ja Pariisi peale vist. Põlv oli kergelt marraskil, aga pükstel polnud häda midagi.

*

Kui väga erinev oli Pariis olnud neliteist-viisteist aastat varem! Olin siis Vaba Euroopast puhkuse välja kaubelnud ja väliseestlasest Belgia ärimehelt Ragnar Mäelt tema Pariisi korteri kasutada saanud.

Natuke tööd oli veel teha, mõned faksiga tulnud ameeriklaste materjalid olid mul kaasas ja üks suur ümbrik toodi veel lisaks Münchenist Pariisi, Cite saare nurgale, esimesele pingile vastu kunstiakadeemiat. Südaööl... laterna alla... ilusa saksa naise poolt... nagu spioonifilmis! Aga edasi tegin ainult kunstisaateid, rääkisin, mida ise tahtsin, aitas, kui tegin ühe saate nädalas.

Ja siis algaski kõige ilusam aeg mu elus. Vähemalt tagantjärgi tundub nii. Ma ei olnud üksi, mu kaaslane oli just lõpetanud esimese kursuse ühes maailma kõige paremas konservatooriumis, Sweelincki konservatooriumis Amsterdamis, olin oma Vaba Euroopa tasudest vapralt ta õppemaksu maksnud, kuni Toronto eestlased selle üle võtsid, tähendab "tublile eesti tüdrukule" 5000 dollarit saatsid. Aga siis oli see veel ees.

Võib-olla oligi see väliseestlaste lubadus, mis mind rahaasjades muretuks tegi. Ma võtsin Pariisi küll 6000 Saksa marka kaasa, aga ei mõelnud sellele, mis edasi saab. Ma olin nimelt Prantsusmaal illegaalselt, ei saanud panka minna ja rahvusvahelisi pangakaarte siis veel ei tuntud.

Asi oli passis, New Yorgis välja antud nn Jaaksoni passis. Prantsusmaa (erinevalt Hollandist ja Belgiast) seda ei tunnistanud - ning Vene passis, mis oli mul küll tookord ka veel alles, oli viisa juba poolteist aastat tagasi lõppenud.

Toomas Hendrik Ilves oli mind hoiatanud, et kui Prantsusmaal Vene passi välja võtan, topitakse mind "aeroflotti" ja lennutatakse Moskvasse vangi. Mu kaaslast kaitses mingil määral tema üliõpilasestaatus. Olime lasknud sõpradel ennast mööda pisikesi külavaheteid Belgia-Prantsusmaa piirist üle sõidutada, tagasisõidu pärast ei tundnud esialgu veel mingit muret.

Niisiis oli meil alguses raha küll, käisime sellega üsna muretult ringi: mängisime isegi hipodroomil. Seal, suurel hipodroomil Boulogne'i metsa servas oli nimelt nii, et kui tahtsid tribüünile ronida, põnevate päevitunud ja sportlike, ent siiski ka väga elegantsete daamide ja härrade vahele, pidid kaasa mängima, ilma sai ainult piirde taga üle teiste peade kõõluda.

Kes sai ja kes mitte, mina veel kuidagimoodi ulatusin... Ja siis ma tahtsin tingimata Moulin Rouge'is ära käia. Seal kasseeriti 600 franki, selle eest toodi küll ka pudel vahuveini lauda. Nii et rahaga hakkas meil pärast esimesi nädalaid kitsaks minema.

Pariisis oli tookord veel tore vaene olla, see sobis Pariisiga kokku. Hulkusime soojadel suvepäevadel pikki tunde mööda linna (Linna tegelikult, see oli suure tähega ja kuidagi erilise rõhuga öeldud), sõime pargipinkidel, vahel käisime Vahur Linnuste juures Marais's.

Olime Linnuste juures juba 1989. aastal nädalakese elanud, temaga suureks sõbraks saanud. Linnustel oli keldris piiramatus koguses veini, ta oli seda ise Lõuna-Prantsusmaalt vaatides toonud ja pudelitesse villinud.

Ja siis oli tal sealsamas keldris, veiniriiulite vahel korralik grammofon ja hulk asjatundlikult valitud uuemat muusikat. Kolmapäeviti saime Notre Dame'is orelit kuulata, päevase missa ajal lasti sinna ilma piletita sisse ja siis mängis keegi Pariisi helilooja pool tundi orelit, mitte rasket ja tõsist Bachi, vaid midagi õhulist, suurtest vitraažidest hoovava valgusega sarnast, Messiaeni näiteks.

See oli sinekuur prantsuse heliloojale, mis käis mõneaastase vahega käest kätte, Messiaen oligi esimene olnud. Ka Louvre'i pääses õhtupoolikuti ilma rahata, tuli vaid väljapääsu juures tänaval paar hommikust piletit üles korjata. Pompidou keskusesse pääsesime siis, kui Ene Rämmeld seal valves oli.

Süüa tõime turult sealsamas Mozarti avenüül, kus elasime. Vein, juust ja oliivid, kõik tuli Pariisi lähedalt maalt ja ei maksnud õieti midagi. Kuumadel päevadel, kui polnud tahtmist maja paksude müüride vahelt välja minna, ligunesime leiges vannis, sõime oliive, rüüpasime ilma sildita pudelist veini ja rääkisime Eestist, kust me olime varsti juba kaks aastat ära olnud.

Vann oli kaheinimesevann, kahe kõrge otsaga, kraanid keskel... ja Sacre Coeur paistis läbi kõrge prantsuse akna vanni ära. Ragnari korter asus Balzaci-aegse maja mansardkorrusel, tuvid ukerdasid akende ees, kui seal parajasti itaallasest naabri kasse ringi ei luusinud. Enam-vähem meie akende all oli Chopini plats, teine, purskkaevuga plats oli pisut eemal.

"Ning kerge kuld, mis laskub pilvedest, paneb sädelema kambri, kus ma sind ootan," oli Maurice Chevalier 1929. aastal laulnud (Et l'or leger qui descend des nuages/Fait scintiller la chambre ou je t'attends)... just nii oligi, Pariisi niiske õhk säras ja sätendas, varjud olid heledad, värvilised ja läbipaistvad nagu impressionistide maalidel ning sama rõõmus oli ka öine Pariis oma värvilistes tuledes ja tänavakohvikute veinilõhnas.

Meie vastas üle tänava oli peen pagariäri. Peremees pani vahel hommikul ukse taha kõrgesse korvi mõned ülearused eelmise päeva pikad saiad. Need olid tegelikult väga head, aga prantslane eelmise päeva saia ei söö, selle võis hommikune mööduja ilma maksmata kaasa haarata.

Jooksingi ühel hommikul lühikeste pükste ja sandaalide väel trepist alla vaatama, kas saia saan. Oli hommikune tipptund, tänav autodest paks. Jäin korraks ootama ja märkasin siis valget kinnast, mis mind lähemale viipas: see oli politseinik! Jõudsin ette kujutada, kuidas ma juba sama päeva õhtul Moskvas Ljubljanka keldris mädanen, kangestusin, aga liikusin siiski politseiniku võrdlemisi lahke kutse peale tema suunas.

"Te tahtsite üle tee minna, härra?" küsis politseinik ning peatas oma valge kindaga mõlema suuna autoread. Kogelesin midagi, naeratasin ja astusin kiirelt üle tee. Ka saia tõmbasin korvist veel endises olekus, aga siis läks äkki silme eest mustaks. Süda peksis, läksin seekord sada meetrit kaugemalt õigest kohast üle tee tagasi ja loivasin mõtlikult seitsmendale korrusele.

Üleval olid kõik aknad pärani lahti, hele päike paistis kusagilt Eiffeli poolt, õhk sädeles. Köögist tuli kohvilõhna. Tüdruk vedeles paljalt laial voodil. Võtsin ta sülle ja viisin vanni saia sööma...

*

laeruute klirises — neid katki lõikas

chopini platsilt kostev tremolo

itaallane ööst kasse koju hõikas

pill vaikis hetkeks — võttis uue loo

 

kuid taevas paistis läbi nagu vesi

purskkaevus viiuldaja kurakäel —

see pritsis lõkerdavaid linnukesi

ja valge kirik paistis kaugel mäel

 

ja tähed paistsid kõrgemal kui tuled

ja eks noil olnud jälle oma laul —

ah kallis kui sa kord pariisi tuled

siis näed mis õis on jumalema aul

 

et taevast sajab igaviku puru

see särab sätendab ja ütleb minge

te kõik kel hing on igatsusest puru —

sest ööst te saate hingamise hinge

 

üks kindel linn kus laevas paistab läbi

ja põhja poegadel kaob rinnust tusk

ja sajandite lein ja orjahäbi

ja lutheruse karemeelne usk

 

üks varjupaik on ilmas tõesti tallel

kui joome veini põhjataeva all —

au maarjal isal pojal — tema tallel —

ja kõigil linnukestel üleval