Kui ma ei taipaks luulest mitte midagi, kui mu meeled oleksid luulele lukus, tahaksin ma ikkagi kuulda, et eesti luulega on kõik korras. Et eesti keeles väljendatakse tundeid, mille väljendamine nõuab rohkem kui igapäevakeelt, see tähendab, et on neid, kes pühendavad ennast sellise keele ja selliste tunnete arendamisele ja hoidmisele, millest ei ole igapäevaelus suuremat tolku, ent mis hoiavad korras nii meie tundemaailma kui mõtlemise.

Luule kohta on öeldud "see ilus haigus", isegi üks meie kakskümmend aastat tagasi ilmunud uuema luule antoloogia kannab nime "Sajandi ilus haigus". Minu jaoks on maailm, mida esindab ja vahendab luule, just tervis!

Haigus on see, kuhu meid on viinud luulest ja igasugusest tundmisest eemalduv igapäevaelu. Oleme järjest kaotanud võimet tunda, võimet armastada, võimet tundmist ja armastust väljendada. Südameharidus on haridusest välja jäetud ("Kui me harime vaimu ilma südant harimata, pole see mingi haridus," ütles Aristoteles). Keelgi ei arene enam mitte tundlikkuse vaid kalkuse suunas.

1913. aastal ilmus Villem Grünthal-Ridala tõlkes d'Annunzio "Süütu", üks kõige peenema tundetajuga kirjandusteoseid maailmakirjanduses üldse. Eesti keel ei olnud selle tõlkimiseks veel valmis. Kui on juttu tunnetuse täpsusest, peab tõlkija kasutama väljendit "äratundmise karvapäälsus".

Aga tahe täpselt tunda või tunnetada ning täpselt tunnet väljendada juba on!

*

Nüüd on meil keel, milles oleks ju võimalik keerulisi tundeid väljendada, aga pole enam tundeid. Inimeste - ja ka luuletajate - tundemaailm on tuimestunud sellise määrani, et nad ei ole enam isegi võimelised head luulet ära tundma. Luule aetakse segi pealiskaudse tundetu vaimutsemisega, üheplaanilise igapäevaelulise mulinaga.

Religioosne tunne on juba midagi haruldast, sellest rääkimine midagi tänapäevainimesele liiga keerulist või ka piinlikku, kuna ei saa enam kindel olla kuulaja võimes kuuldut mõista. Sama on ka armastusega, sellest räägitakse küll palju, aga mõeldakse seejuures peamiselt seksi või paremal juhul enesekaotust.

Tristani ja Isolde armastus, vaikne igatsus, truudus, religioosse tundega piirnev liikumine armastatu täieliku mõistmise poole tundub tänapäeva luulele ülearune, liiga keeruline ja mõttetu.

Kolmanda traditsiooniliselt suure luuleteemaga on umbes samuti. Isamaaluulet meil enam ei ole, nii nagu ei ole koduluulet, koduigatsusest kantud luulet... Enno Nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad või Visnapuu "Kodumaakuu"... Miks ei ole? Mina ei tea.

Võib-olla sellepärast, et ei ole enam kodu, ei ole talusid, ning isamaa-armastusest rääkimine tundub nende uute "euroopalike väärtuste" taustal isegi kuidagi kohatu. Või siis võitluslik... Nii nagu ka loodusest rääkimine võtab paratamatult külge valusa poliitiliselt võitleva hoiaku, lihtsustab selle päevakajaliseks ka siis, kui see on mõeldud ajatu kirjelduse või sissetundmisena.

Aga noh, ütleme, et asi pole veel väga hull, ütleme, et luule on meil siiski olemas, ütleme, et see, mida me üldiselt luuleks peame, siiski mingil määral veel ongi luule. Ütleme, et suurest luuletajate hulgast (tegelikult peamiselt feministidest, kultuurimarksistidest ja teistest sellistest) võime siiski nimetada mõne, kellel on luulega veel mingi seos, kes vähemalt aitab hoida mälestust luulest. Siis ei ole ju asi veel väga hull, kas pole?

Ning vahel tuleb veel kusagilt Võrumaa metsade vahelt elumärke ka pärisluulest, keegi on kaduvasse kodu teinud (viitan siin Lauri Sommeri 2019. aastal ilmunud luuleraamatule "Kodu kaduvas"), hoiab vaikselt ja tagasihoidlikult alal seda, mida lärmav ja ülbitsev kaasaeg ei oska enam luuleks pidadagi. On aga oma ajast mahajäänud tundepeenuses nii veenev, et tõmbab poolkogemata mõne poolluuletajagi pärisluule radadele tagasi.

*

Rääkisin kunagi koos Vello Saloga psalmide tõlkimisest, see oli ETV saates "Ajalik ja ajatu" (2013). Ütlesin nii:

"Taaveti laulud ehk psalmid on kahtlemata luule, aga me ei saa talle ka vanema luule analüüsireeglitega ligi.[…] Aristoteles võiks seal ehk maksta: Aristoteles ütleb oma "Poeetikas", et sõnastuse suurim väärtus on täpsus ja selgus… ja siis on üks ilus koht veel, kus ta ütleb, et kui vahetada keerulisemad sõnad lihtsamate vastu välja, siis saab kohe selgeks, kas jutt ikka on tõde. Neid lihtsamaid sõnu ta iseloomustab ka, ütleb, et need on need, mida me kasutame kõneldes iga päev. Ma olen sellest natukene lähtunud, ma kasutan psalme tõlkides lihtsamat keelt – väldin seda, mida kasutas Under või mida soovitas Aavik. Teiseks. Moodsa luule analüüsile ta allub… ja mulle tuli pähe, et Mallarme on öelnud, et luule peab voogama, põlema ja hingama. Niisugune jõuline ja täpne väljendus! Ja seda need psalmid kindlasti teevad. Nii et selles mõttes on nad moodsa luule nõksuga omaks võetud ja tõlgitud."

*

Aga läheks nüüd veel korraks sajanditagusesse aega tagasi? Vaataks asja hoopis teise nurga alt, teise silmaga... Juhan Liivi Noor-Eesti kirjastuse poolt välja antud luulekogu ilmus aastal 1909. Mis keel meil siis oli? Aaviku-eelne keel, eks ole, lihtne ja terviklik, kasvanud rahulikult ja kaua nagu suur puu.

Selles andis luuletada küll, kindlasti paremini kui praeguse uue põlvkonna iseendast võõrdunud ja anglitsismidest solgitud arvutiaja-keeles. Kõigis Juhan Liivi luuletustes on MAAGILINE RUUM, võlumets, mis on suure luule tunnus, ruum, milles sõnad kõlama või särama hakkavad. Kuidas ta seda teeb? Mina ei tea... vist lihtsalt anne, vist lihtsalt geniaalsus.

Mina olen kunagi sellise (maagilise) ruumi tekitamiseks endale tööriista meisterdanud, kolmeharulise riistapuu, mille kolm jalga õhku kolmes suunas vektoreid veavad ja nii kolmemõõtmelisuse tekitavad.

Need kolm jalga on kolm klassikalist luuleteemat, mis inimesele paar-kolm tuhat aastat on kõige sügavamalt korda läinud: armastus, surm ja kodu. Armastust on mitut laadi, eks ole, piisab ka lihtsalt kaasatundvast hoiakust, surmateema saab asendada igavikutunnetuse või vihjega ilmaruumile, ka külma kuuvalgusega, kodu on sama mis lapsepõlv, ema-isa või siis lihtsalt soe valgus puude vahelt...

Noh, ega ma kirjutades ju sellele ei mõtle, see mõte on juba nelikümmend aastat tagasi läbi mõeldud, aga usun, et minu primitiivne riistapuu, minu kolmjalg on mind aidanud küll, mu luuletustesse seda salapärast ruumi tekitanud, milles langev lumi seisma jääb.

*

Lumi langeb tasa

märja mulla peale,

lumi langeb tasa

sinu juuste peale.

 

Olen üsna tasa,

kuulan lumevaikust,

ülal väga kõrgel

hüüab vaikus vaikust.

 

Panen oma põse

vastu sinu palge,

sinu sall on lumest

juba lumivalge.

 

Ole üsna tasa,

hoia minu põue,

kisajad ei tule

täna enam õue.

 

Lumi langeb tasa

sinu juuste peale,

lumi langeb tasa

lapsepõlve peale.