Indrek Hirv: öine meresõit Piiteri tuisus. Viienda luuletuse lugu ({{contentCtrl.commentsTotal}})

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Indrek Hirv Autor/allikas: Erakogu

Indrek Hirv kirjutab vanast laulust, merest, saabastest ja ühe luuletuse sünnist.

Peterburi, 1914, vahetult enne ilmasõda. Kaks Tartumaalt pärit noorhärrat teevad Nevski prospektil "kõrtsujooksu" - igas kõrtsis pits viina, siis väljas ootavasse voorimehekalessi tagasi ja järgmisse kõrtsi. Mõlemal on mundrid seljas, ühel (minu vanaisal) kui relvatööstuse inseneril must sõjaväeametniku oma, teisel (minu vanaonul) kui värskel lipnikul tuhmroheline uhiuus ohvitserimunder.

Need olid vennad Hirschid, minu vanaisa Johannes (hilisem metallitööstur, 1928-1932 ka linnavolinik Tartus) ja tema aasta noorem vend Voldemar, hilisem kaitseliidu ohvitser Voldemar Irs (Kotkaristi kuldrist 1938, hukatud NKVD poolt 1945).

Tookord olid nad 23-24-aastased. Mina olin sama vana, kui seda järgi teha proovisin, küll mitte nii metoodiliselt - selleks polnud mul kalduvust - ja viina ma ka ei joonud, see ju ei kõlvanudki nõukogude ajal enam juua. Tavaliselt jõin Krimmi veini.

*

Täpselt nelikümmend aastat tagasi, veebruaris ja märtsis 1981 hulkusin ma niisiis öösiti mööda Piiteri südalinna tänavaid ja laulsin endamisi: "unter mir Meer und über mir Nacht und Sterne". See oli kuulus laul, Hans Albers laulis seda 1943. aastal linastunud filmis "Suur vabadus": all meri ja lained ning ülal on tähed ja öö. Meil oli see plaat olnud, ma ei tea, kuhu see hiljem saanud oli (need vanad plaadid olid haprad ka), aga olin seda umbes kümneaastasena palju kordi kuulanud ja kaasa laulnud.

Kuidas ma sinna sain? Ega see kerge ei olnud. Pidin Tallinnas palju kordi seletama, et olen portselani ära armunud, et tahan oma diplomitöö tingimata vanas Keiserlikus portselanimanufaktuuris, ehk nüüd siis Lomonossovi nimelises portselanivabrikus teha.

Tegelikult tahtsin peamiselt lihtsalt Tallinnast ära saada, kurikuulsa kommunisti, professor Helene Kuma käeulatusest eemale. Ta oli mind nimelt hakanud oma lemmikõpilaseks pidama... ja see oli nii kuradi piinlik ja tüütu!

Mu Kanada-vanaonu Richard, kes mind pärast vanemate surma aidata püüdis, oli küsinud, mida mul tarvis läheks. Ütlesin, et kõigepealt saapaid, mis oleksid küllalt viisakad, et nendega mööda Nevski prospekti kõndida ja küllalt tugevad, et nendega vabrikus suurde portselaniahju ronida.

Richard vastas, et oodaku ma natuke, ta laseb sõbral Saksamaalt õiged saapad saata, millega Venemaale minna. Need olidki väga õiged, tugevad ja ilusad, aga peale selle olid need saksa sõduri saapad (küll Bundeswehri, mitte Wehrmachti omad) ja see andis mu marssimistele toreda mündi juurde.

Mina võtsin seda siiski kui Richardi, mitte enda nalja, minule Piiteris täitsa meeldis, venelased meeldisid ka. Alustasin õhtut tavaliselt kas Kapellas mõne ilusa kammerkontserdiga või siis Literaturnoe kafes Nevski prospektil. Kuulasin, kuidas Bloki või Ahmatova luulet loeti ja katsusin vene luulega kontakti saada. Pärast läksin mõnega vene luuletajatest Saigonini kaasa, odava püstijalakohvikuni, kus käis elav vestlus kirjanduse asjatundjate vahel, nii elav, et ma ei saanud enam mitte tuhkagi aru.

Läksin siis kellelegi midagi ütlemata üle tänava Zastolnõisse edasi, see oli väike keldrirestoran, kus käisid valged linad laual. Seal mulle meeldis, kujutasin ette, et tsaariajal võis see umbes samasugune välja näha.

Ah jah, seda Hans Albersi laulu laulsin ükskord hiljem merel. Aasta oli 2017. Sõitsime Julia ja Asko Künnapi katamaraaniga Riiast Vilsandile. Selge ja tuuline öö, mina roolis, teised all magamas.

Olime Sõrve säärest juba tükk aega möödas, lagedal Läänemerel. Lained käisid üle parda, mõni suurem laine viskas, kui vööriga lainepõhjas ära käisin, tubli sahmaka vett varikatusele mu pea kohal, kust see siis pahinal mulle kraevahele voolas. Aga taevas oli selge. Kui kompassi põrnitsemisest ära tüdinesin, sõitsin tähtede järgi. Ja laulsin kõvasti tuulde ja lainemühinasse: "unter mir Meer und über mir Nacht und Sterne".

*

Siin oleks nüüd õige aeg jutt ära lõpetada, luuletuse kujundid on kõik ilusti kaetud. Aga sellel öisel meresõidul oli mul kuklas veel üks tugev painav mälestus.

Olin 2015. aasta veebruaris Washingtonis koos oma võõrustaja Anu Grabbiga ooperis käinud, Kennedy keskuses Wagneri "Lendavat hollandlast" kuulamas. Ain Anger laulis Dalandit: võimas bass, rahulik, ent samas sügavalt melanhoolne hääl.

Ooper lõpeb nii, et Daland, olles naiste truudusetusest tüdinud, ei suuda enam uskuda uude armastusse ning juhib laeva koos meeskonnaga pimedasse meresügavikku. Selle ooperi mõte sündis Wagneri peas, kui ta oli üle tormise mere teel Riiast Londonisse.

Aga mina kirjutasin oma soneti siiski 1981.aastal Peterburis.

*

Sonett
Ju meeltepudeleil on kaelad valla, 
öö pakub end kui purjus lõbuneid. 
Tuisk kerib vaimustunud tireleid 
ning peletab meid hetkeks ulualla.
 
Siis pole jälle muud, kui "kõrtsmik, kalla!"
On sadam jäetud, peagi hajub reid...
me kaome tundmatumaid mereteid
öö, tähtede ja kõrge taeva alla.
 
Või jääda randa, hoida tuulevarju?
me sõidusiht... me olemuse tuum?
Kes hoiab kursil joobnud inimkarju? —
 
öö vaikib, vastamata hüüust kuum. 
Me all on meri, rüüpav laineharju 
ja üleval suur tummuv ilmaruum.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: