Holger Mölder: USA sündmused näitavad, et demokraatia kandepind on habras ({{contentCtrl.commentsTotal}})

USA Rahvuskaart Kapitooliumi juures.
USA Rahvuskaart Kapitooliumi juures. Autor/allikas: SCANPIX / NICHOLAS KAMM / AFP

Tõejärgse ajastu draamast 6. jaanuaril 2021 Washingtonis Kapitooliumi künkal ja selle õppetundidest kirjutab Holger Mölder.

Kolmapäeval, kui Ameerika Ühendriikide Kongress kogunes kinnitama presidendivalimiste tulemusi, saabus kongressi hoone ette Washingtonis Kapitooliumi künkal ka vihane rahvamass.

Need Donald J. Trumpi toetajad olid tõejärgse ajastu sünnitis, kes olid loonud endale maailma, mille kokkukukkumist nad eitasid, suutmata sellest endakehtestatud maailmast leida enam väljapääsu ning kinnitades ustavust juhile, keda nad pimesi uskusid, vastasid nad niiviisi presidendi keeldumisele tunnistada valimiste tulemusi.

Siinjuures polnud olulised enam valimispettust kinnitavad tõendid, mida ei suutnud leida ükski Ühendriikide kohus, hoolimata Trumpi juristide poolt esitatud ja tagasi lükatud 60 kohtuasjast, vaid mässajate usk presidendi tahte ülimuslikkusesse. Selline on autoritaarse võimukorralduse loogika.

Sündmus näitab veelkord, et demokraatia kandepind on habras ja isegi kõige tugevamate traditsioonidega demokraatiad võivad sattuda kriisi äärele. Samal ajal, kui vihane pööbel ründas kongressi hoonet Kapitooliumi künkal, päästsid kongressi ametnikud pidulikes nahaga vooderdatud mahagonkastides valimiskogu hääli, mis kinnitasid Joe Bideni võitu presidendivalimistel.

Arvamuste paljusus on demokraatliku ühiskonnakorralduse põhiprintsiipe. Väga paljud diktaatorid on läbi ajaloo valitsenud viidates rahva tahtele, kes, lastes end petta võimuesindajate populistlikest loosungitest, samastavad end valitseva klassiga.

Miljonid toetasid Saksamaa Natsionaalsotsialistlikku parteid riigipäeva valimistel 1933. aasta mais. Miljonid toetasid bolševikke Venemaa Asutava Kogu valimistel 1917. aasta novembris. Ameerika Ühendriikide valitsemissüsteemi on läbi sajandite iseloomustanud parteideülesus (bipartisanship), aga samuti võimude (täidesaatva, seadusandliku ja kohtuvõimu) tasakaalu printsiip, mida president Trumpil õnnestus edukalt lõhkuda.

Sündmused Washingtonis näitasid kogu maailmale, et riigi toimimine eeldab tema valitsejatelt vastutustunnet ühiskonna ees ja riiki ei saa juhtida gängiliidri kombel, kus rahva tahtega manipuleeritakse isiklike ambitsioonide nimel.

Presidendi kodupartei, ajalooliste traditsioonidega Vabariiklik partei, mille ridadesse kuulusid väljapaistvad presidendid nagu Abraham Lincoln, Theodore Roosevelt ja Ronald Reagan, oli muutumas presidendile kuulekaks kummitempliks ning kasutades ära Trumpi populaarsust tema toetajate hulgas, mängis ohtlikult tulega, tolereerides Trumpi autokraatlikke ambitsioone ning kandes kaasvastutust selle eest, mis kulmineerus 6. jaanuaril.

Endine Arizona vabariiklik senaator Jeff Flake kirjutas 6. jaanuari New York Times'is:

"Kahjuks keeldub president Trump aktsepteerimast oma olulist kaotust ja on seega otsustanud luua alternatiivse tegelikkuse, milles ta võitis [valimised]. Ületades [tegelikkuse ja kujuteldava vahelist] Rubico jõge, on hr Trump inspireerinud minu parteist paljusid, kes näivad olevat õppinud sellest anomaalsest presidendiametist valesid õppetunde. George Orwell [kirjutades 1984] mõtles, et tema töö toimiks hoiatusena, mitte tegevusmallina."

Populistlike liikumiste tõusulainega 21. sajandi teisel kümnendil sattus Lääne demokraatia rünnaku alla. Ehitades tõejärgse ajastu suletud maailmu elame permanentse infosõja tingimustes, millega tõde muutub demagoogiliste poliitikute poolt manipuleeritavaks ning 6. jaanuari Washingtonile sarnased stsenaariumid võivad korduda mujalgi.

Donald Trump kogus novembris toimunud presidendivalimistel tõepoolest palju hääli, kuid tema vastu anti samuti hääli rohkem kui kunagi varem. Selline on ideoloogiliselt lõhestatud ühiskonna traagika.

Demokraatlikus ühiskonnas võidab valimised aga see, kes kogub kõige rohkem hääli ning Donald Trump kaotas mitte ainult hääletuse valimiskogus (232 häält Bideni 306 vastu), vaid ka rahvahääletuse, kus Joe Biden kogus temast koguni seitse miljonit häält rohkem (81 281 888 häält Trumpi 74 223 251 hääle vastu).

Seega puudus Trumpi kampaanias ulatuslikest valimispettustest vähimgi legitiimne alus ning tema arusaam demokraatiast tugines rohkem varakeskaegsele Novgorodi veetšele, kus õiguse sai see, kes kõvemini karjus.

Presidendi seotus vägivalla esilekutsumisega, millele on järgnenud lahkumisavalduste laine Trumpi administratsioonis, võib vastavalt USA Põhiseaduse 25. muudatusele viia isegi tema teovõimetuks kuulutamisele ja enneaegsele ametist kõrvaldamisele vaid loetud nädalad enne võimu üleminekut Bideni administratsioonile. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: