Peeter Espak: USA arengud kujutavad ohtu kogu maailmale

Segaste aegade taustal USA sisepoliitikas tuleks Eestis kiirelt asuda investeerima meie riigikaitse lünkade täitmisse, tegemaks meid ettearvamatus rahvusvahelises olukorras Venemaale võimalikult ebaatraktiivseks sihtmärgiks, kirjutab Peeter Espak.
Eri allikatele tuginedes on üldiselt teada, et vabariiklaste strateegia oli juba enne presidendivalimisi 3. novembril võimaliku valimiskaotuse korral "võidelda valimispettusega" kuni Donald Trumpi ametiaja viimase päevani.
Kuigi meedias esitatud arvamusküsitlused enne valimisi hakkasid näitama kahtlaselt suurt ja isegi võimatult suureks paisutatud toetust Joe Bidenile, oli siiski varasematel valimistel täpseid tulemusi teinud küsitlusfirmade ja oletatavasti ka parteide enda avalikkusele mitte avaldatud andmete põhjal nii vabariiklastele kui ka demokraatidele selge, et valimised tulevad vägagi tasavägised.
Nii ka läks ja lõpuks kaotas Trump valimised mõnes võtmeosariigis ülinapilt ning võib täiesti vabalt öelda, et nii Trumpi kaotus kui ka Bideni võit oli mõlemale eelkõige "juhus" või vastavalt vaatenurgale kas "õnn" või "õnnetus".
Ükskõik milline veidi soodsam asjaolu (näiteks soojem ilm valimispäeval) ja oletatavasti ka Trumpi pisut väärikam käitumine kasvõi esimese teledebati käigus oleks talle tõenäoliselt toonud ikkagi valimisvõidu ka segaduste, rahutuste ja viiruse ajal.
Enne viirust oleks Trump USA ajaloo kõige tugevama majanduse, sisuliselt täistööhõive ning lisaks veel hiilgava välispoliitika olukorras võitnud nagunii ning demokraatide kandidaadid eelvalimistel näisidki pigem etendavat nn põhimõttelist vastuhakku oma poliitilisele nimele avalikkuses tuntuse kogumiseks ilma väga suure lootuseta päriselt võita.
Viirus ning sealt edasi ka demokraatide kas vaikival nõusolekul või ka tagantõhutamisel toimunud vägivaldsed rohkete inimohvritega rahutused lõid aga demokraatidele ka päris võimaluse võiduks ning seda teadsid loomulikult ka president Trump ja tema meeskond vägagi hästi.
Täpselt nagu oli ka demokraatidele ilmselge – sõltumata arvamusküsitluste paiguti täiesti ulmelistest tulemustest, mis võisid tekkida nii kehva küsitlusmeetodi, selge manipuleerimise või ka mõlema kombinatsioonina –, et valimised tulevad väga tasavägised.
Oma strateegias asusid demokraadid juba ette arvestama võimaliku kaotusega ning sellele järgneva kauakestva häältelugemise, korduslugemiste ning edasiste kohtuprotsessidega. Võeti ka avalikkuses rohkem või vähem manifesteeritud seisukoht, et kaotuse korral alla ei anta ja võideldakse kõigi meetoditega lõpuni.
Kõige kujukamalt tegi "viimse päevani võitlemise" ideele kampaaniat eelmised valimised kaotanud Hillary Clinton, kes kutsus Bidenit mitte mingil tingimusel alla andma ja kõigi meetoditega lõpuni võitlema, andes ühtlasi ka mõista, et demokraatidel on selleks võitluseks juba ettevalmistamisel massiivne juriidiline operatsioon.1
Täpselt sama strateegia valisid aga võimaliku kaotuse tarbeks ka Trump ja vabariiklased, mida avalikkuse eest ka väga ei varjatud.
Kumb partei kumba oma strateegias "peegeldas" ei olegi siinkohal väga oluline, sest pikalt ülesköetud vaenuõhkkonnas oleks "teineteisemõistmine" või isegi teeseldud respekt vastase suhtes olnud mõlemalt poolelt nagunii välistatud.
Erinevalt Eestist, kus siiski erinevad maailmavaated ja ka nende poliitikud endiselt teevad rõdul koos suitsu ja vahel isegi leiavad omavahelise ühisosa, on USA jagunenud maailmavaateliselt niivõrd vihaselt kaheks, et mingit leppimist pole oodata ka lähiaastatel.
Ühel territooriumil elavad koos kaks Ameerikat – progressiivne-globalistlik "uuseliitlik" kosmopoliit vastandub täielikult traditsioonilisele, kristlikule ja kindlasti just ka "libertaarsele" riigi ülereguleerimist ja ideologiseerimist vastustavale isemõtlevale Ameerikale.
Vastuolude süvenedes läheb ka meil samamoodi, kuid hetkel on endiselt siiski aega atra seada ja asja pigem veel huumoriga võtta. Ehk mitte üle kanda vastumeelsust ja vastikustunnet ideede ja ideoloogiate vastu ka neid kandvatele kaasinimestele kui kurjuse kehastustele.
Võimalik, et USA-s võiks tuua absoluutsele maa kaheksjagunemisele lahenduse kahe suure partei jaotumine omakorda osadeks, mis tooks kaasa ka binaarse hea ja kurja mütoloogilise vastandumisvõimaluse lõppemise.
Kui demokraadid jaguneksid sotsialistideks ja globalistlikeks liberaalideks ning vabariiklased mõõdukateks paremkonservatiivideks ja käredamaloomuliseks populistlikuks konservatiivseks parteiks, oleks rahval kahe asemel neli liidrit, kellega samastuda ja selle taustal ka hea-kuri vastandumine ähmastuks. Kuid kas selline jaotumine ka päriselus aset leiab, on ettearvamatu ning võimalik, et USA sisevastuolude lahenemiseks tuleb lihtsalt oodata uue põlvkonna pealekasvamist, kelle jaoks esiisade tüli ei ole enam relevantne.
Ka viimased arengud sotsiaalmeediaplatvormide poolt oma ideoloogiliste vastaste kontode sulgemisel võivad hoopiski viia selleni, et Ameerika ja temaga koos ka kogu läänemaailm koondub hoopiski edaspidi erinevatesse sotsiaalmeediaruumidesse.
On ebatõenäoline, et laialdaselt respekteeritud paremliidrite blokeerimine ei too kaasa hoopiski uute paremsotsiaalmeedia süsteemide teket, mis süvendaks polariseerumist veelgi. Siis ei toimuks polariseerumine enam mitte samas infoväljas, vaid kapseldutakse vastandudes veel lisaks ka täiesti erinevatesse sotsiaalmeediaruumidesse.
Valimised on valimised
Erinevalt väga tihti kõikjal meedias üpriski jaburalt väidetust, et Trump keelduvat kaotuse korral Valgest Majast lahkumast ja proovivat võimule jääda diktaatorina, ütles Trump intervjuude käigus ise pidevalt, et ei kavatse küll mitte mingil juhul kaotust tunnistada ja võitleb kõikide vahenditega lõpuni.
Seda tegi ta aga korduvalt mainides, et kui vahendid võitluseks on lõppenud, siis valimised on valimised ja ta peab pärast ametiaja lõppu tegema midagi muud. Muuhulgas korra ka mainides, et kaotuse korral läheb pärast Šotimaale golfi mängima.2
Mitte mingit ohtu selleks, et Trump jääks vägisi Valgesse Majja edasi ja prooviks sõjaväelist riigipööret, millega demokraadid ja ka demokraatlik meedia rahvast väga tihti ähvardasid, pole kunagi olemas olnud. Selline stsenaarium poleks USA-s lihtsalt võimalik ning selle rakendudes - olgu ametiajal või ka vahetult pärast selle lõppu - eskorditaks säärane president tõenäoliselt mõnda sõjaväehaiglasse sundravile kuni paranemiseni.
Seega tuleb mõlema partei ja ka mõlema kandidaadi ähvardusi ning avalikke säutse antud teemal võtta eelkõige valimispropaganda osana, mis ei ole mõeldud ratsionaalsete teadaandmistena selle kohta, mida päriselt mõeldakse, vaid need on suunatud otse ja täielikult elektoraadi tunnete mõjutamiseks ja üleskütmiseks.
President Trumpi eelmine kampaaniapealik, kes peaks olema siiani nii Trumpi kui tema siseringi plaanidest üpriski hästi informeeritud, ütles juba enne valimisi otse välja, et kui Trump kaotab, siis võitleb ta lõpuni kuni jaanuaris toimuvate valimistulemuste kinnitamiseni kongressis ning kaotuse korral kandideerib aastal 2024 uuesti.3
See Steve Bannoni poolt intervjuudes juba enne valimisi esitatud stsenaarium kirjeldas tõenäoliselt vabariiklaste ja Trumpi strateegiat võimaliku kaotuse puhul täiesti täpselt ning sama kinnitasid tihtipeale väga mitmed teised allikad. Erinevalt meile meedia poolt valdavalt esitatud kuvandist kui meeleheitlikust lõpuni võitlevast ja aru kaotanud Trumpist – me olime tegelikult hoopis tunnistajaks ühe kogu maailma ajaloo kõige kavalama propagandisti ja ka "populisti" järjekordse uue kampaania algusele.
Trump teadis tõenäoliselt ise väga hästi juba novembris, et edu saavutamine kohtus on suhteliselt võimatu. Kuid kuna igal kandidaadil on õigus ükskõik milliseid seaduslikke meetodeid kasutades tulemusi vaidlustada, ei teinud ta ka seaduse mõttes mitte midagi valesti.
Ta kasutas igale USA kodanikule antud õigust kaitsta oma huve nii kohtus kui ka hiljem parlamendis. Ning kogu avalikkusele tehtud näitemängu eesmärgiks oli ja on praeguseni eelkõige juba enne valimisi ettekavandatud "Trump 2024" presidendivalimiste kampaaniaks "varastatud valimiste" narratiivi ettevalmistamine.
Kuivõrd Trump jäi kohtuvõitluste käigus mingil hetkel ka ise uskuma, et tal ongi veel mingi reaalne võimalus päriselt presidendiks jääda, on üpriski kaheldav ning võimalik ainult sel juhul, kui tema psüühikas ongi viimasel ajal toimunud mingi muutus patoloogilises suunas.
Mõningad ebaratsionaalsed käigud ja absurdsed sammud viimasel ajal ei luba välistada, et osava ja geniaalse propagandisti peas ei pruugi kõik korras olla, kuid pigem peaks kõikide käikude tagant endiselt siiski otsima just propagandistlikke motiive.
Trumpi populaarsus oli enne ja on ka pärast parlamendis toimunud rüüstamist fenomenaalselt suur ning tema valijaskonna baas on endiselt truu. Kui Trump seda soovib, ei tohiks tal olla probleemi saada vabariiklaste eelvalimiste võit ka aastal 2024. Ning taaskord – kui demokraadid ebaõnnestuvad oma kandidaadi valikus, siis on Trumpil jälle tekkinud reaalne võimalus ka võita.
"Vene pettus" ja Hunter Biden
Trumpi teatritegemist viimase kahe kuu jooksul ei saa aga isegi väga pahaks panna, sest ka 2016. aasta valimiste eelselt ja järgselt Trumpi vastu koostöös demokraatliku meediaga läbi viidud väärinfokampaania ning ka 2020. aasta valimiste eelselt koostöös Twitteri ja Facebookiga sisseseatud info tsenseerimine ja võltsuudistekampaaniad andsid Trumpile moraalses plaanis täiesti legitiimse argumendi vastata valemängijast vastasele täpselt samaga.
Ehk olukorras, kus vastane oli täiesti teadlikult valetades loonud mitmeid rahva petmiseks mõeldud propagandistlikke stsenaariume 2016. aasta "varastatud valimistest" ning ilma igasuguste tõenditeta aastaid süüdistanud Trumpi Kremli mõjuväljas olemises ning koostöös Venemaaga valimiste võitmises, oli Trumpi narratiiv 2020. aasta "varastatud valimistest" teatud määral õigustatud just "sulile suli enda meetoditega tagasitegemisega".
"Lavastatud Vene-pettuseks" (Russia Hoax) nimetatud afääri,4 mida Eestis endiselt oletatavasti demokraatide sõpradest avaliku arvamuse mõjutajate poolt ka tõesena üritatakse maha müüa, ei usu maailmas aga tõepoolest enam mitte ükski mõistlik inimene.
Võib-olla kunagi tulevad tõesti välja mingid uued asjaolud, mis paneksid ka siinkirjutajat oma sõnu või mütsi sööma, aga vähemalt siiani mitte ühtegi vähekenegi tõsiseltvõetavat tõendit ei ole avalikkuses olemas.
Ometi takistati uue presidendi ükskõik millist normaalses õhkkonnas töö tegemist selle argumendiga aastaid, muuhulgas paralleelselt levitades võltsnarratiivi Trumpi soovist kas NATO-st välja astuda või NATO-t nõrgestada, mis on kõikide kättesaadavate tõsiste allikate kohaselt täielik väljamõeldis, mis võeti kasutusele Hillary Clintoni valimiskampaanias 2016. aastal oponendi sõnu vääralt tsiteerides või välja mõeldes.5
Kui aga Vene pettus läbi kukkus, võttis sama propagandistidest demokraatide seltskond käiku uue narratiivi Ukraina sidemetest, mis taaskord ühegi tõsiseltvõetava tõendita päädis presidendi ebaõnnestunud umbusaldamisega kongressis.
Kõik see toimus aga uudiste taustal, millest hakkas üha rohkem avalikusesse tilkuma infot presidendikandidaat Bideni võimalikust seotusest oma poja Hunter Bideni kaudu erinevate rahvusvaheliste afääridega ja võimalikust korruptsioonist.
Skandaali tõsidust tunnistas konservatiivne meedia ja USA ühes suurimas ajalehes the New York Post avaldatud allikad tunnistasid info kohe alguses suure tõenäosusega autentseks. Kogu skandaali nimetas väga tõsiseks ka üks USA erapooletumaid kuid väga selgelt Trumpi vastu olev kriitilisi meediaväljaandeid the Hill (vt Saagar Enjeti ja Krystal Balli rohkeid käsitlusi saates "The Rising").6 Skandaal vaikiti aga USA demokraatlikus meedias nagu CNN, MSNBC ja paljud teised täielikult maha.
Nagu ka eelnevatel kordadel – otsima hakati propagandistlikke võltssüüdistusi, mille kohaselt olevat skandaali näol tegemist hoopiski Vene infooperatsiooniga. Täiesti hämmastav oli aga USA suurte sotsiaalmeediaplatvormide Twitter ja Facebook avalik ja varjamatu tsensuur antud uudistele ilma ühegi põhjenduseta.
Toimuv oli kogu vaba maailma ajaloos pretsedenditu meedia- ja sõnavabaduse allasurumine, mis jätkus samade sotsiaalmeediaplatvormide poolt terve valimiste aja ning jätkub praeguseni.
Tõendid erinevate afääride ja kasvõi selgelt korruptsioonile viitavatele tegevustele Ukrainas ja mujal maailmas, sealhulgas Hunter Bideni tegevus Burismas ja selle võimalik seotus (mida ei ole loomulikult kuskil seaduse silmis tõestatud, mistõttu ei saa ka otse kedagi süüdistada, vaid ainult viidata avalikult kättesaadavale infole) tema tollal asepresidendist isaga, on olemas ja avalikkus oleks pidanud neist teadlik7 olema oma otsuse langetamisel ka enne valimisi.
Täiesti ilmselge võimalike korruptsioonijuhtumite jadade täielik või osaline tsenseerimine maailma avalikkusest on pretsedent, mis lõi uueks kogu maailma edasise poliitilise ja avaliku debati tuleviku. See andiski vabariiklastele ja Trumpile kätte ühe tõenäoliselt edaspidi rohkelt kasutatava legitiimse argumendi "varastatud valimistest" üleüldiselt – teadupärast tsensuuri oludes toimunud valimisi ei peetagi Läänemaailmas "ausateks".
Eelkõige on toimunu tekitanud olukorra, et teoorias ei ole enam mitte ükski riik ega ühiskond kaitstud suurte meediaplatvormide poolt korraldatud infooperatsioonide, informatsiooni tsenseerimise, moonutatud esitamise või ka täieliku valetamise eest.
Kui USA-s võivad suured sotsiaalmeedia platvormid teha vastavalt oma äranägemisele selgelt valimisi mõjutavaid otsuseid ja sekkuda seeläbi ilma mingi kahtluseta ebaeetiliselt valimistesse, siis on tekkinud olukord, kus valimisi saabki nimetada "varastatuks" või isegi "kellegi poolt äravõetuteks".
Nimelt me ei tea, milliseks oleks kujunenud valimistulemus siis, kui väga tõsine ja selgelt üleriigilist uurimist või vähemalt läbiarutamist vajav info Bidenite perekonna tegudest oleks jõudnud ühtviisi vaba sõna varasema leviku reeglite kohaselt kõikide kodanikeni.
Võimalik, et paaris kaotatud osariigis olekski paarkümmend tuhat inimest vähem Bidenit valinud ja Trump oleks võitnud. Võimalik on aga seegi, et pärast materjali läbiarutamist ja avalikkuses analüüsimist oleks Biden ikkagi võitnud, sest avalikud ja ka "erapooletud" analüüsid oleksid viinud tõdemuseni, et hetkel on lihtsalt vara esitada süüdistusi ja asja peab selgitama edasine uurimine.
Sellist normaalset vaba sõna ja meediavabadust – lisaks ajalehte the New York Post – aga tsenseeriti avalikult ja poliitiliselt kallutatult. Samasugune tsenseerimine "ebameeldivale" infole ja isikutele aga kestab.
Vaba sõna piiramisest
Kui Eestis on mistahes parteil toimunu taustal veidi kainet aruteluvõimet, peaks toimunu andma kätte täiesti selge edasise tegutsemisstsenaariumi.
Kui me soovime edaspidi vältida olukorda, kus sotsiaalmeediaplatvormid võiksid info tsenseerimises või kallutatud esitamises kokku leppida ja kokku mängida mingi "õige" poliitilise jõuga ning omakorda selle jõudude poolt olevate meediakanalitega, samal ajal tsenseerides "valede" jõudude ja "sobimatu" meedia infot ja pidurdades nende uudiste levikut, siis tuleb tegutseda nüüd ja kohe.
Peame kehtestama reeglid, mil moel on Eestis keelatud ükskõik millise vaba sõna leviku piiramine ning ühtlasi tuleb määrata sanktsioonid platvormidele, mis valimistesse sekkumiseks või muul otstarbel seadusliku "vaba sõna" piiramise või tsenseerimisega tegelevad.
Kui seda ei tehta, võib tekkida (mis muidugi ei tähenda, et peab tekkima) olukord, et kaotame väikeriigina täielikult kontrolli oma infovälja üle ning meid võib hakata juhtima ükskõik milline äriline või poliitiline jõud välismaalt.
Kui ka USA-d kui meie liitlast ega ühtegi sealset parteid pole meil mingit põhjust otse peljata – ükskõik, kas kellelegi meeldib personaalselt rohkem Biden või Trump, liitlas- ja sõprussidemeid tuleb hoida ja ka on hoitud kõigiga –, on sotsiaalmeediaplatvormid riigiülesed, kodakondsusetud ning lähtuvad oma tegevuses eelkõige mitte ühegi riigi kodanikkonna, vaid oma juhtkonna isiklikest huvidest.
Mingil hetkel võivad selle otsustajaskonna huvid hakata kattuma nii Hiina kui ka Venemaa omadega, kui selline areng omakorda kellelegi kasulikuks peaks muutuma. Seepärast tulebki jätkuva sõnavabaduse garanteerimiseks tegutseda kohe, nüüd ja praegu. Pärast võib olla juba hilja.
Pühaduse ründamine
Mõni päev tagasi toimunud ülesköetud rahva sissemurdmine USA parlamendi hoonesse pärast president Trumpi peetud kampaaniaüritust ja tema täiesti kohatut kõnet rahvale on kahtlemata sündmus, mis on erakordne eelkõige seetõttu, et viimase kahesaja aasta jooksul ei ole kongressi majja ükski sissetungija pääsenud.
Ameeriklaste traditsioonilisemat mõttevoolu evivad kodanikudki peavad oma maailmas siiski ühtesid vanimaid demokraatlikke institutsioone peaaegu pühadusteks ning nende teotamist loomulikult millekski väga räpaseks. Kuid täpselt samasuguseks pühaduseks on traditsioonilise ameerikaliku elukäsitluse kohaselt ka isikuvabadused, indiviidi õigus olla vaba ja mitte elada valitsuse surve või diktaadi all ja ka osariikide vabadus keskvõimu ees.
Kogu USA süsteem ongi üles ehitatud elunägemuse kohaselt, mis sätestab, et mitte ükski riigivõimu haru ei tohiks omada liialt palju võimu ja et võim oleks ära jaotatud väga erinevate harude ja meetmete vahel, tagamaks, et kunagi ei suudaks üks isik või üks institutsioon haarata enda kätte kogu võimutäiust ja seeläbi diktatuuri kehtestada.
Sellesse elunägemusse kuulub aga kõige olulisema ja aluseks oleva põhimõttena indiviidi sõnavabadus ja loomulikult ka ajakirjandusvabadus.
Sõltumata sellest, et president Trump käitus 6. jaanuaril, kui kaotuse oli kindel ja kõik kohtuprotsessid kaotatud, rahvast mõttetult ja hiljem ka traagiliste tagajärgedega üles küttes täiesti ebaeetiliselt ja seadis sellega ohtu ka oma potentsiaalse 2024. aasta presidendikampaania edukuse, on USA suure osa meedia muutumine parteiliseks meediaks ning kogu maailma avalikkust mõjutavate sotsiaalmeediaplatvormide liitumine ühe poliitilise poole meediakampaaniaga fakt, mida me ei saa eitada.
Olukorras, kus suur osa meediast esitab vasakult poolt õhutatud vägivalda ja rüüstamisi "rahu ja õigluse eest läbiviidava rahumeelse võitlemisena" ning ükskõik millist endale sobimatut maailmavaadet "pealetungiva kurjuse ja pimedusena" – seda situatsioonis, kus kõik ise näevad, mis tegelikult toimub –, ei saagi eeldada suure osa rahva usaldust oma valimissüsteemi vastu.
Kui meedia ja poliitikud on aastast aastasse esitanud ebausutavaid ja reaalsusest täiesti lahknevaid narratiive ja fakte tõe pähe, ei saagi nn tavaline inimene enam olla kindel, et tema valimissüsteem, kohtuvõim ja poliitiline establishment ei ole võltsid ja kuritegelikud.
Viimasel kümnendil, kuid eriti viiel aastal süstemaatiliselt toimunud võltsnarratiivide loomine demokraatide ja nendega seotud meedia poolt on viinud vabariiklaste ja ka sõltumatute ning isegi paljude demokraatide endi usalduse poliitilise protsessi aususesse ja läbipaistvusse absoluutsesse madalseisu.
Sellises olukorras on osavate populistide esilekerkimine mitte erand, vaid reegel. Võltsmeedia, valeuudiste vabrikuks ümberkehastunud ajakirjandus ning tõe esitamine valena ja vale esitamine tõena nii USA-s, Euroopas kui ka meil Eestis juba väga pikka aega ongi peamine põhjus, miks räägime kõikjal Läänes "populistidest" nii parlamentides kui ka presidendiametis.
Need "populistid" mängivad alati ebaausa meedia ja ajakirjanduse (või kuidas iganes me ei nimeta avalikku inforuumi süstemaatiliselt kujundavaid institutsioone kaasajal) nende valemängus lihtsalt üle ja jäävad seda tegema ka edaspidi.
Võltsuudiste meediale ja sellega sümbioosis olevatele globalistlik-liberaalsetel jõududele, mis süstemaatiliselt propagandistlikke võltsnarratiive loovad, ongi saatuslikuks saanud just nende endi "võltslikkuse" selge läbinägemine ja ka tunnetamine lihtsalt täiesti tavalise talupojamõistuse poolt.
Ajupesul ja võltsnarratiividel on teatav piir, mida ületades kaotavad avalikkuse silmis täielikult oma usutavuse ning mille järel ei looda võltsuudiseid ja võltsnarratiive enam mitte päris publiku mõjutamiseks, vaid juba niigi usklike, narratiivide loojate ning nende ülemuste endi usu kinnituseks.
Sellise kokkujooksnud ja andetu propagandasüsteemi mängib iga osav populist üle, sest esindades siiski ka osale või suurele osale rahvale tõeliselt olulisi väärtusi ja vastandudes rahva poolt jagatud hirmudele, on see populist lihtsalt kordades tõesema ja ausama kuvandiga, kui ükskõik milline institutsionaalne juba olemuslikult ebaaus võltsuudiste vabrik kunagi olla saab.
Kui Eestis peaks minema samamoodi ja igasugune usaldus asju kainelt arutava ja ka uudiseid ligikaudu "neutraalselt" esitava vaba ajakirjanduse vastu kaob ning see muutub mingi propagandamehhanismi või parteikontori harukontoriks, siis satub ohtu kõik, mida oleme viimase 30 aasta jooksul üles ehitanud ja ka pühaks pidanud.
Õnneks on meil infovälja turvalisuse tagamiseks olemas riigivõimust sõltumatu avalik-õiguslik meedia, mida loomulikult peab hoidma hügieenilise ja puhtana ükskõik milliste praeguste või tulevaste erakondade või ka selgepiiriliste võitlevate ideoloogiate propagandamehhanismidest.
Kuid sellest ei piisa, kui ka võimalikult parteiülene uudisloome satub ühel hetkel sotsiaalmeediaplatvormide manipulatsioonide ohvriks.
Olukord, kus sotsiaalmeediaplatvormid sulgevad pärast pikalt kestnud ebaeetilist ja teatud tingimustel isegi ebaseaduslikku tsensuuri täielikult maailmavaatelise selektsiooni alusel nende ideoloogiale või huvidele mittesobivate mitte ühtegi seadust rikkunud teisitimõtlejate kontosid, on meile kohale jõudnud ning sõnavabaduse piiramine käib täiel tuuridel diktatuurirežiimide eeskujul8 ja sealjuures päris diktatuuririikide liidrite ja propagandistide kontosid olgu Iraanis või Hiinas mitte puutudes.9
See on selgelt olukord, millele peab ka Eesti riigina reageerima ja ettevaatusabinõusid rakendama, sest toimuv on eemaldumine ükskõik millisest Lääne vabast ühiskonnast kõige karmimate meetoditega kogu selle vaba ühiskonna viimase aja ajaloo jooksul.
Eesti valik
Üldiselt võiksid kõik meie erakonnad jätkuvate ja veel kindlasti süvenevate segaste aegade taustal USA sisepoliitikas muude tähtsate riigielu küsimuste kõrval - mille hulka kuulub ka parlamentaarne arutelu meie parlamendisaadikute poolt esitatud küsimuse "Kas Eesti Vabariigis oleks parem elada, kui Eesti Vabariik kuuluks Venemaa koosseisu?" teemal - kiirelt asuda investeerima meie riigikaitse lünkade täitmisse, olgu selleks siis spetsialistide nõuandel õhutõrje või ka tankid, tegemaks meid ettearvamatus rahvusvahelises olukorras Venemaale võimalikult ebaatraktiivseks sihtmärgiks, mille kallal potentsiaalselt oma uusi ja juhtide siseriikliku tõsiseltvõetavuse säilitamiseks mõeldud agressioone alustada.
USA-s ja mitmetes Lääne-Euroopa riikides toimuv sisepoliitiline kaos ei tõota lähitulevikus mitte midagi head ja meenutab üha rohkem mitte 1968. aasta ülestõuse ja mässe, vaid 1920. aastate poliitilisi kriise, kus põhimõtteliselt kõik stsenaariumid on võimalikud.
Kui lünki riigikaitses peatselt ei täideta, võime ennast kogemata leida olukorrast, kus ühiskondlikult ülioluline arutelu uue postkapitalistliku jagamismajanduse, patriarhaadi kurjuse, 79 uue seksuaalse orientatsiooni või hoopis nende puudumise, peapiiskop Urmas Viilma kurjuse ja sooneutraalsuse üle muutub meie territooriumi füüsilise okupeerituse tõttu raskendatuks.
Toimetaja: Kaupo Meiel