Banaalsete infektsioonide (HIV, SARS-CoV-1, NXVIM, EBOV, H1N2) ajastul on sobiv alustada banaalse kultuurifüüsikaga ja tuletada meelde juba üksjagu antikveerunud Ameerika kultuurikriitiku Fredric Jamesoni surematut kalambuuri: "Kergem on ette kujutada maailma lõppu kui kapitalismi lõppu".

QuotA11 on registreerinud selle kalambuuri esinemissageduse alates 1994. aastast ja leidnud, et peale järsku kukkumist nullindate alguses on Jamesoni maksiimi tsiteerimise sagedus stabiilsel tõusuteel praeguseni.

Mis ilmselt paneb masse veelgi fanaatilisemalt igatsema apokalüpsist või vähemalt viimset võitlust hea ja kurja vahel. Mõningad küsivad omakorda kapitalistliku maailma lõpu järele, loomulikult ilma igasuguse idiootliku "Viimse Võitluseta".

Ja siis on veel need, kelle lootused inimnäolise(ma) ja valgustatud kapitalismi järele paistavad täituvat, vähemalt Eestis, kus reptiilide, pedofiilide, feminatside ja homoseksuaalsete juudikommunistide vandenõu on toonud valitsusse taas nn head kapitalistid.

"Jumal tänatud, oligi juba kõrini halbadest kapitalistidest", ütleb rahvas. Tähelepanelik lugeja küsib aga kohe: "Mis vahe on headel ja halbadel kapitalistidel? Ühed inimsööjalikud kõrilõikajad mõlemad!".

Aga vahe on väga suur – Aleksandr Solženitsõn näiteks räägib halbadest ja headest NKVD uurijatest: halb uurija lömastab kirsasaapa kontsaga su munandid, aga vot hea uurija pakub suitsu ja palub jumalakeeli sinu abi uurimise lõpetamisel, st sinu korrektsel surmamõistmisel.

Või natuke kaasaegsem näide: paha võmm on see, kes pressib kogu oma keharaskusega põlvepidi su kõrisõlme peal – kuni sa korisedes ja emmet appi anudes lämbud. Hea võmm annab lihtsalt taseriga väikese sutsaka, ei midagi hullu, pärast lähed muidugi elektritoolile.

BadCop-1

Paha kapitalist on tavaliselt valge heteroseksuaalne seenior, võib-olla natuke seniilne, mees, "kes lauset alustades kunagi ei tea, kuidas ta selle lõpetab" (tsitaadi autor teadmata), ja on seepärast võimeline ainult säutsuma ja tikktokkima või snäpptšättima. Või on ta küüniline, aga ikkagi ülikarismaatiline stand-upper, tõeliselt cool resident DJ, kelle kohta vanarahvas ütleb tunnustavalt: "Meie härral on kuldsed lõuad, aga raudne süda".

Kuldseid lõugu tuleb loomulikult kompenseerida seninägematu ja seda muljetavaldavama laiamisega kõigi ja kõige suhtes. Välja arvatud – üllatus, üllatus! – muidugi Kapital. Kuna paha kapitalist ei raiska aega tühjale-tähjale, on ta just seetõttu võimeline lugema Kapitali soove tema silmist, et neid siis viivitamatult jooksujalu täitma tõtata.

Ja vahet pole, kas Kapital volksatab oma kelmika rebasepilgu õhu, vee, metsa, mulla, põlevkivi, nafta, gaasi, pagulaste, vaeste või mille iganes peale.

Paha kapitalist ei vaevu korrakski head nägu tegema, tal on jummala savi kõigist teistest, tema juba ei lipitse establishmenti, ajakirjanduse, pagulaste, töötute, venelaste, brikettide, pilukate, vaeste, paljulapseliste või pensionäride, üldse igasugu mõttetute luuserite ees, ei. Tema teenib ainult Tõde. Nagu luuletab Allen Ginsberg oma "Luukerede ballaadis": "Kotti kodutud / tehkem neist raguud".

Paha kapitalist on nagu pahempidi pööratud Robin Hood: ta võtab vaestelt ja jagab rikastele! Mille eest vaesed teda jumaldavad: milline kangelaslikkus, milline vaprus, milline julgus! Ja nagu toredasti täiendab Ginsbergi kõigi kapitalistide kaitsepühak Jordan Peterson: "If your life sucks, it´s your own fault" (kui su elu on halb, oled ise selles süüdi), mille peale neomarksist Slavoj Žižek omakorda irvitab: "Ütle seda Põhja-Korea inimestele"!

"Me ei tegele vabandamisega," ütleb paha kapitalist, millega kirjutab alla omaenese surmaotsusele. Sest rahvas on küll lõputult kannatlik ja sööb heinu, täpselt nii nagu vaja.

Aga lõpuks vajab ikkagi seesama rahvas peale kärkimise, parastamise ja ähvardamise ka natu-natuke õrnusi, vajab – ei, jumala pärast, mitte raha või pensionitõusu, kuigi ka need kuluksid ära –, aga vajab natuke tunnustust, vajab rahvuslikku väärikust, vajab vähemalt ainsatki väikest referendumit, vajab natukegi ärakuulamist või vähemalt aukirja.

Aga kus sa sellega, paha kapitalist on nii loll ja ahne, et ta ei täi mitte midagi käest ära anda, isegi mitte kõige närusemat ordenit või ametikohta, rääkimata nn kogukonna metsatukast, puurtornist või kruusaaugust.

GoodCop-1

Hea kapitalist on seevastu ebamäärases vanuses naine või "noorepoolne" moodne mees, aga igal juhul sarmikalt postmoderniseerunud, dereguleerunud, privatiseerunud, skisonalüseerunud ja depersonaliseerunud, igal juhul juba piisavalt über-resilient, st täiuslikult säilenõtke ja valgustunud. Valmis lahkelt ära kuulama, kaasama, uurima, arvestama, vabandama, oma viga tunnistama, tagasi astuma, kahetsema ja lõpuks isegi ülikonda või erakonda vahetama – kui see peaks osutuma möödapääsmatuks.

Ka tema võtab vaestelt ja jagab rikastele, aga teeb seda nii nummilt, et vaestel jääb üle ainult tunnustavalt õhku ahmida: jahh, rikkaid peabki aitama, sest neil on niigi kõige raskem. Seda enam, et muidu ei jõuaks rikaste lõputut vingumist keegi ära kuulata.

Hea kapitalist vabandab ette ja taha, ta on (uus)siiras, ta poetab isegi pisara – nagu Mark Zuckerberg igal järjekordsel monopolidevastasel kuulamisel. Ta loob kangelaslikult meile kõigile uut kodu Marsil, et me võiksime südamerahus selle Maa siin täis oksendada ja õhku lasta.

Tema Otsingumootor on absoluutselt aus ja objektiivne ning tema Suhtlusvõrgustik tekitab meis sügava tänutunde, et me saame lõpuks ometi kõiki olemasolevaid kassipilte vaadata. Ta patrab põlevate silmadega digipöördest ja rohepöördest ja vähemuste õiguste edasi-tagasi-pöördest.

Tema kliima/metsa/nafta/gaasi/kivisöe-poliitika arvestab ka ääremaade/tundrute/kõrbete kõige haavatavamate elanikkonna gruppidega. Jne jne. Ta jumaldab masse ja võimalust nn tavaliste inimestega silmast silma kohtuda ja rääkida, rääkida, rääkida: nende muresid kuulata ja lahendusi pakkuda.

Ta on empaatiline, sümpaatiline ja telepaatiline, muidugi mitte ainult masside suhtes, oo ei! Vaid veelgi enam Kapitali suhtes. Mis teebki tast Kapitali tõeliselt eduka kaitsja, apologeedi, märtri ja pühaku.

Loomulikult on need mõlemad puhtad ideaaltüübid, enamasti kohtame hea ja paha kapitalisti mingit segu – ja tõeliselt hea kapitalist on täpselt parajaks tembitud kokteil heast ja halvast kapitalistist. Mix well ehk sega hästi, ütleb Franco "Bifo" Berardi.

Nii et hea kapitalist peab asja huvides olema alati valmis olema natuke paha ja vastupidi. Või muidu ta lihtsalt nügitakse kõrvale, nagu just juhtuski pahade kapitalistidega Eestis. Ja ühes teises üliriigis ka, mille nimi mul praegu  küll meelde ei tule.

Järgmine peatus: "Süvariigi"

Aga võib-olla juhtus see hoopis Süvariigis. "Süvariik" kõlab eriti diibilt, nagu Intellectual Dark Web, deep throat või The Joe Rogan Experience. Või vähemalt nagu mingi järjekordne Arvo Pärdi 5-minutiline üliavangardne oopus. Või nagu Baudelaire´i või Mallarme habras ja sensuaalne värsikatke.

Aga on tegelikult nagu elevant magamistoas: ühed teevad näo, et "oh, pole hullu, kempsus on ju veel küllalt ruumi", teised otsivad samal ajal meeleheitlikult põrandapragudest reptiile, soroslasi, liberaste ja muid prussakaid.

Mis asi see siis on, mis on nagu elevant magamistoas? Muidugi, arvasite ära – see on ju digitaalne semiokapitalism ja teda toestav ja võimestav Kapitali metafüüsika: progress, töö, kasum, võitlus, tarbimine, efektiivsus ja kasv.

Ma pole üldse originaalne, defineerides kapitalismi nii: "Kapitalism on kasumi privatiseerimine ja kahjumi sotsialiseerimine". Täpselt nii, ja Kapitali 24/7 inkarnatsioon meie kultuuris on nn vaba turg. Miks "nõndanimetatud"? Turg pole ju vaba, iga lollgi saab sellest aru.

Ma võin ju minna Tallinna Metsakalmistule hauda kaevama – turg on ju vaba –, aga juba järgmisel päeval saan labidaga korraliku kolaka vastu pead ja kui see ei aita, leitakse kevadel mõnelt võssakasvanud hauaplatsilt katkised Gucci-prillid, peotäis juukseid ja mõned hambad.

Aga järjekordne banaalsus on see, et nn vabal turul "me oleme vennad ja õed". Ja veelgi banaalsem paistab olevat tõsiasi, et turg on küll jätkuvasti ohjeldamatu tarbimine, pangad, korporatsioonid, kogu nn Big Brother. Aga järjest enam ka nn Big Other – kes on kuidagi kahtlaselt Mark Zuckerbergi, Jack Dorsey, Jeff Bezose, Steve Jobsi, Bill Gatesi, Sergey Brini & Larry Page´i nägu.

Ja meie oleme sellel – nagu ka kõikidel muudel turgudel – usinamatest usinamad kaasalööjad ja töösipelgad, sõna otseses mõttes 24/7 tasustamata kaastöölised, fanaatilised vabatahtlikud, tootjad ja tarbijad: sisuloojad, fotograafid, operaatorid, valgustajad, koristajad, autojuhid, transamehed, laenajad, laenatavad, mudijad, muditavad, tviitijad, tšättijad, blogijad, postitajad, laikijad, järgijad, apgreidijad jne.

Nii et ei midagi uut päikese all: Süvariik, see oleme meie! Mis vastab täpipealt "Süvariigi" juriidiliselt korrektsele definitsioonile: "Struktuurid, mida ei ole demokraatlikult valitud, aga mis teostavad poliitilist võimu". Meid, st Rahvast polegi vaja demokraatlikult valida, sest me oleme nagunii kõrgema võimu kandja.

Lõpuks veel üks banaalsus, mis on kõigi banaalsuste ema, banaalsuste banaalsus: kunagi varem ohjeldas demokraatia kapitalismi, aga vaat nüüd ohjeldab kapitalism demokraatiat. Ja teeb seda tuhat korda efektiivsemalt ja odavamalt. Mis jääb siis meie osaks? Võite näiteks osaleda vähempakkumisega Itaalia koroonaohvrite kremeerimishankel või kohalike koroonahaigete ravimishankel või Jaak Joala monumendi lammutamishankel.

CiaO-1!