Euroopa Komisjon on algatanud avaliku konsultatsiooni Euroopa Liidu kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikute kauplemise süsteemi Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/87/EÜ muutmiseks.

Selle võrdlemisi kuiva lause taga peidab ennast tegelikult moraalne lahing selle üle, kuidas hakkab Euroopa kliimapoliitika edaspidi mõjutama Eesti elu kolme juriidilisest mõttes erinevat valdkonda: suurtööstusi, eratarbimist ning maa- ja metsandussektorit.

Kuigi iga sektori esindajate käest küsides on selge, et nemad enda puhul küll mingisugust kasvuhoonegaaside vähenemist kindlasti mõeldavaks ei pea, on tegemist siiski nn nullsummamänguga - Eestile määratud lubatud saastekvoote kusagilt juurde ei teki, seega peab keegi järele andma. Suurimaks ohvriks võib seejuures kujuneda niigi tagasihoidliku jalajäljega eratarbija, kelle heaolu jääb energia- ja puidutööstuste tugeva lobitöö risttule alla.

Kliimakangelased?

Üha ambitsioonikamaks muutuvast Euroopa Liidu keskkonnapoliitikast võib lugeda iganädalaselt. Samas tempos valjeneb selgelt ka põlevkiviõli tootjate hädakisa, olgu see siis meedia vahendusel või erinevates töögruppides.

Esiteks väidetakse, et õlitööstus toob riigile suurt majanduslikku tulu. Ära unustatakse, et tegelikult hoiavad sektorit pinnal riigi otsesed ja kaudsed toetused ning EL-i seaduseauk, mis võimaldab suurel määral mööda hiilida õhureostuse maksudest.

Viimane käib läbi tasuta jagatavate saastekvootide, mille määr siiski vaikses tempos väheneb. Arutuse all olevate muudatuste kohaselt kiireneb see protsess aga mitmekordselt, mis surub õlitehased turukonkurentsist välja isegi varem, kui tööstuse enda poolt koostatud kõige pessimistlikum prognoos, mis arvutas lõpp-aastaks 2028.

Seega on selge, miks sektor üritab kaaperdada Eesti põhiseaduses eksklusiivselt loodusvarade ja loodusressursside kohta kasutatavat terminit "rahvuslik rikkus", et õigustada oma erainvestoritele kiire kasumi teenimist ühiskonna ühisvarade arvelt.

Teiseks väidab põlevkivisektor tervikuna, et just nemad on suured kliimakangelased, olles "vähendanud" oma süsinikuheitmeid viimaste aastate vältel umbkaudu 50 protsenti.

Kuigi saastekogused on tõesti vähenenud, ei ole tegu sihiliku vähendamisega, vaid käpardliku juhtimisega, mis tegemata otsuste tõttu on viinud olukorda, kus Narva elektrijaamad seisavad jõude ning tuhatkond tublit töövõimelist energeetikut veedavad enamuse ajast kodus palgalist puhkust, saades selleks riigihalduse ministri Jaak Aabi sõnade kohaselt aastas riigieelarvest kumulatiivselt umbkaudu 20 miljonit eurot.

Igasugune kliimaambitsioon ununeb Eesti Energial kohe, kui turg võimaldab saastavad põlevkivikatlad uuesti korraks tööle panna, nagu on paaril erandlikul juhul ette tulnud käesoleval talvel.

Kuigi sektor üritab oma saamatust raamistada töövõiduna ning püüab täiendavaid keskkonnapiiranguid veeretada oma õlult teistele valdkondadele, peaks enne selliseid sõnavõtte vaatama, milline on olnud põlevkivisektori kumulatiivne panus Eesti ajaloolisse süsinikujalajälge.

Vahemikus 1990-2019 on Eesti energeetikatööstus heitnud atmosfääri ligi 430 miljonit tonni süsihappegaasi, moodustades sellega umbes 78 protsenti Eesti kasvuhoonegaaside koguheitmest. Suuruselt järgmine panustaja läbi ajaloo on olnud transpordisektor, millest pärineb pea 62 miljonit tonni heitmeid. See on ligi seitsmekordne vahe.

Ometi on põlevkiviõlitööstuse esindajad heitkogustega kauplemise süsteemi kaasamisüritustel viidanud, et just tavainimeste kütusekulud peaks märkimisväärselt tõusma, et rohepööret ellu viia. Kas saab olla veel küünilisem?

Õiglasem olukord 

Uus valitsuskoalitsioon saab muuta olukorda õiglasemaks. Võimaluse ja vajaduse selleks annavad lisaks koalitsioonikõnelustel kuuldud ambikatsioonikatele väljaütlemistele ka fakt, et EL-i tasandil on vastu võetud otsused saavutada kliimaneutraalsus hiljemalt aastaks 2050 ning ka vahe-eesmärke kasvuhoonegaaside vähendamisel aastaks 2030 on tõstetud varasema -40 protsendi pealt -55 protsendi juurde.

Eestis tähendab see eelkõige kahe dokumendi avamist: energiamajanduse arengukava (ENMAK) 2030 ning kliimapoliitika põhialused (KPP) 2050. ENMAK sätestab hetkel, et Eesti rohepööre kujutab endast põlevkivielektri osakaalu vähendamist ning fossiilse põlevkiviõli tootmise suurendamist.

Kuna ENMAK-i alusuuringud pärinevad Pariisi kliimaleppe eelsest ajast, on selline positsioon arusaadav, kuid praeguste teadmiste juures selgelt aegunud ja vastuvoolu minev. Teatavasti panustab ka põlevkiviõli elutsükkel kliimasoojenemise probleemi süvendamisse globaalselt pea samal määral, kui põlevkivist elektri tootmine.

Aastal 2017 vastu võetud KPP tekstis seisab eesmärk vähendada Eesti kasvuhoonegaaside heidet aastaks 2050 -80 protsenti võrreldes 1990. aastaga. Eesti hilisemate seisukohtade valguses on aga vajalik sätestada eesmärgiks -100 protsenti ja ideaalis ka oluliselt varem aasta, näiteks 2035.

Juba 2019. aastal andsid keskkonnaühendused tollasele peaministrile Jüri Ratasele üle enam kui 3000 allkirjaga rahvaalgatuse "Kliimaneutraalne Eesti 2035", rõhutades, et võime üksikisikutena oma süsinikujalajälge küll teatud piirini vähendada, kuid riiklikud otsused määravad, kuhu liigume kõik koos.

Vahepealse ajaga on see eesmärk saanud täiendavat tuge mitmelt rindelt. Hiljuti valminud riiklik katusstrateegia "Eesti 2035" märgib, et selleks ajaks on sihiks vähemalt kliimaneutraalne energiatootmine.

Ka keskkonnakomisjoni esimees Erki Savisaar on avalikult maininud, et energeetikas võib üleminek süsinikuneutraalsusele toimuda isegi varem, aastal 2025. Eesti Keemiatööstuse Liidu hiljutine analüüs näitab, et põlevkiviõli tootmine võib lõppeda juba hiljemalt 2028. Valminud on ka riigikantselei tellitud analüüs, mis näitas kliimaneutraalsuse võimalikkust aastaks 2050. See SEI Tallinna poolt koostatud analüüs annab aimu, et kogu üleminekut saaks tõsta ka varasemaks, tuues ainsa keeruka kohana välja transpordisektori.

Eelmisel aastal valmis ka Praxise kaks uuringut Ida-Virumaa õiglase ülemineku võimaluste ja mõjude kohta. Esiteks, välismaa praktikatele toetudes rõhutati, et selge ajakava kinnitamine on esimene oluline samm, et vajalikud protsessid toimuma hakkaksid. Teiseks, aasta lõpus riigi tellimusel koostatud analüüs näitas, et Ida-Virumaa tulevik on võimalik ja isegi positiivne ka ilma põlevkivitööstuseta.

Ambitsioonikuse tõstmise juures peab hoiduma valelahendustest ja ebaõiglastest valikutest. Seega peab uuel koalitsioonil olema tarkust, et läbi näha ka jätkusuutmatu suuremahulise puidupõletuse selged ohud elukeskkonnale, tuumareostuse maaletoojate osavad lobikõned ja fosforiidikaevurite hõlptulu lubadused.

Rohepöörde tõelisteks valikuteks on energia raiskamise vähendamine läbi tarbimise juhtimise ning renoveerimislaine, hajutatud taastuvenergia tootmine ja selle salvestamine läbi kogukondlike lahenduste.

Ja kõige suurema arve peaks tasuma see, kes kõige rohkem saastab ja laastab. Riigikogu keskkonnakomisjoni ametlik vastus rahvaalgatusele võtab aga kogu teema hästi kokku: "Mida kaugemale lükata strateegiliselt olulised otsused ning meetmete rakendamisega alustamine, seda keerukamaks ja kallimaks kliimaneutraalsuse suunas liikumine läheb."

Madis Vasser on Tartu Ülikooli loodus- ja täppisteaduste valdkonna doktor ja Eesti Rohelise Liikumise huvikaitse ekspert.