Peeter Olesk: Hamleti sõnad

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Peeter Olesk Autor/allikas: Lauri Kulpsoo

Vabade kätega erakondi pole Eestis näha ühestki otsast, nii et ma vahest ei eksi väga palju, kui arvan, et kõigil erakondadel tuleb seesmiselt ümber rivistuda, kirjutab Peeter Olesk.

Silmakirjalik õukondlane Polonius küsis prints Hamletilt, mida see loeb. "Sõnu, sõnu, sõnu," vastas Shakespeare`i kangelane. See aforistlik vastus võib tähendada paljaid sõnu, kuid võib tähendada ka tühje sõnu või siis sõnu, mille taga ja ees pole ainsatki tegu.

Vabariigilt, milles on valitsusaparaat nii era- kui ka ametkondlikult veel lõpuni kokku panematagi, ma päevapealseid suuri tegusid ka ei ootaks. Ühest küljest vajaksid need algupäraseid eelnõusid ja teiselt poolt, kui mitte rohkemat, siis vähemalt üldarusaadavat pilti riigieelarvest.

Seda on isegi kummastav üle korrata, aga riik arveldab iga päev, olgu koalitsioonisisesed läbirääkimised riigieelarve strateegia üle kas vaevalt alanud või jõudnud lõpu poole. Riigieelarve ei vaja suuri sõnu, see vajab täpsust.

Sama vajavad ka paljud puhtpoliitilised oskussõnad nagu näiteks "süvariik". Tunnistan otsekoheselt, et pidin selle sõna ajaloolise tähenduse otsimisel nägema vaeva kümnekonna teatmeteose lehitsemiseks.

"Süvariik" ei ole sõimusõna, kuid ei tähenda ka "riiki riigis" kui väikest türanniat suure türannia sees. Vanas-Kreekas oli riigiks kas linn kui kants koos all-linnaga tema ümber või impeerium ehk väiksemate ja sõjaliselt nõrgemate linnade ning kolooniate alluvussuhe võimukama linnriigi suhtes. Tavaliselt avaldus niisugune suhe mitmesuguste andamitena, aga ta võis seisneda ka õiguskorra üldisuses maakondlikes piirides.

Riik riigis oli seega linnriigi autonoomia impeeriumis ehk impeeriumi ülimuslikkust tunnistavale linnale antud vabadus jätta näiteks osa maksutuludest enesele. Kuidas see täpselt käis, selles polnud mingit erilist saladust, vastupidi, vabade linnakodanike jaoks oli see avalik asi.

Olukord muutus kinniseks siis, kui valitseja ja muu rahva vahele tekkisid eriti metropolist seitsme maa ja mere taga asehaldurid, kes nimeliselt esindasid küll kaugel eemal asuvaid valitsejaid, aga faktiliselt otsustasid paljusid asju omatahtsi.

Veelgi kinnisemaks tõmbus poliitiline võim paavstiriigi sündides ehk varase keskaja künnisel. Jumalik võim – ehkki paavst võib sekkuda ka ilmalikes probleemides – on imaginaarne juba loomuldasa. See kandub üle ka eksarhidele ehk asehalduritele, legaatidele ehk saadikutele, aga isegi ordu- ja kloostriülematele või teisisõnu kõikidele vaimulikele, kellel oli/on ka maiseid privileege (näiteks maaomandi, muu kinnisvara ja põllumajandussaaduste näol).

Säärases duaalsuses polnud midagi ennekuulmatut, sest see oli paratamatu. Kes kasutab oskussõna "süvariik" sõimamiseks, arutleb järelikult nagu leninlane ning kes arvab, et süvariigiga sõimlemise kaudu astub ta välja demokraatia kaitseks, tegutseb tõeliselt nagu variser.

Hoopis teistsuguse tähenduse sai "süvariik" Türgi Vabariigi rajamisel kahe maailmasõja vahel, mil Väike-Aasia poolsaarel ja selle lähiümbruses lahutati üksteisest ilmalik, islamlik ning sõjaväeline võim ehk nad sekulariseeriti.

Võrreldes Osmanite impeeriumiga oli see väga suur, kuigi ühtlasi ka verine, samm demokraatia poole. Märksa piiratumas ulatuses sekulariseeris poliitilise ja sõjaväelise võimu Hispaania Kuningriigi kuningas Juan Carlos I, kes 1970. aastate keskel hoidis ära sõjajõudude sekkumise poliitilisse maajagamisse.

Islamiusulises maailmas on võimude lahususe praktilisus ja tinglikkus igapäevasteks probleemideks, olukord kõrgõõzide ning uiguuride mail on lihtsalt kõige värskemad näited. Sealsete rahvaste juures tekkis "süvariiklik" konflikt nõukogude korra invasiooni, paikkondlike elanike autonoomia ja tänapäevase võõrkapitali surve põhjal, mille seas on Rooma riigi senatidemokraatia võrdlemisi käsitamatu võimukorraldus.

Küllap altai rahvaste loomaarstid ladina keelt ikka tunnevad, ent lubatagu kahelda selles, kas sealsed poliitilised ametnikud tunnevad põhjalikult ka õigusalast ladina keelt.

Toomata siinkohal veelgi näiteid, tahaksin omalt poolt hoiatada värske peaministri Kaja Kallase valitsusega heidutamise eest lahus konkreetsetest üksikasjadest. Vastne valitsus ei kesta kauem kui märtsini 2023 ja kui võtta sellest maha umbes neli kuud ettevalmistusi parlamendi valimisteks, jääb järele vähem kui kaks aastat. Lisagem presidendi- ja kohaliku omavalitsuse valimised ja riigikogu jõulupuhkused ning tuleb välja, et koalitsioonile jätkub "töörahu" hädavaevalt poolteist aastat.

Ühiskonnale tervikuna pole seda rahuaega niigi palju, sest võitlus Covid-19 vastu on ajaliselt ettearvamatu ka pärast inimeste vaktsineerimist. Nii lühikese aja kestel ei ole nulltolerants korruptsioonile realistlik. Samuti ei ole selle aja jooksul võimalik ehitada välja raudteeliini Turba-Rohuküla või jätkata raudtee elektrifitseerimist Aegviidust Tapani.

Mida peab tegema, see on riigieelarve järkjärguline pööramine tasakaalu suunas ja mitmes seaduste kaudu sätestatud kassas tekkinud tühikute sihikindel täitmine. Kuna see kohustus ei ole üheski lõikes kalendaarse lõpuga, siis seob selle täitmine Kaja Kallase valitsuse käed algusest kuni lõpuni ning isegi kui tema valitsuse asemel toimiks mõni teine, oleksid ka selle käed kinni.

Vabade kätega erakondi pole Eestis näha ühestki otsast, nii et ma vahest ei eksi väga palju, kui arvan, et kõigil erakondadel tuleb seesmiselt ümber rivistuda, mitte ainult erakonnal Isamaa.

Põlvkondade vahetus oleks valus protsess ka üksnes Vargamäel, aga Euroopas Albust kaugemal on see mitmekordselt valulisem, sest majandus pole kuskil üleüldine ja ühetaoline struktuur. Õige, see ei tohigi seda olla, vastasel korral me saaksime tulemuseks monofunktsionaalse iseseisvuse ja säärane on väga kergesti halvatav.

Kahjuks me kaldume seda tegema iga kord, kui me ei erista majanduses töötlevat tööstust ning käsitame nn klienditeenindust summaarselt, mitte aga näiteks selle järgi, kui suur võib töötlevas tööstuses olla ühekordne, koguni unikaalne tellimus.

Täiesti võimalik, et niisugune tellimus ongi koguseliselt ikka väga väike ja maksumuselt madala marginaaliga. Nii-öelda sepa taotud seinakonks käteräti riputamiseks, mitte tsingitud plekist vihmaveetorustik maja välisseinte nurkadesse koos paigaldamisega ning sedaviisi mitte ühe korterelamu, vaid terve elamukvartali ulatuses.

Olgu. Kuid küsimus tööstuse struktuurist ei kao sellest erinevusest ju mitte kuskile, eriti kui me lisame materjali- ja konstruktsioonihinnale veel ka kutsehariduse maksumuse. Kogu oma väiksuse juures on Eesti majanduslik elukorraldus absurdselt jäik nagu hüpermõõtmetega monoliit.

Koalitsioonilepingu lõtkudega seda jäikust ei kõrvalda. Mitte üheski lõigus.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: