Harri Tiido: kuuldused liberalismi surmast on ennatlikud ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Priit Mürk/ERR

Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord vaatluse all liberalism ja John Ikenberry vaated sellele. Ikenberry on analüütik, keda Joe Bideni välispoliitiline meeskond hoolikalt jälgib ning kellelt nad uue administratsiooni poliitika jaoks juhiseid võtavad, märgib Tiido.

Viimase aasta või paari jooksul on ilmunud sedavõrd palju liberalismi ja kõigi selle avaldumisvormide vältimatut hääbumist ning surma kuulutavaid raamatuid ja artikleid, et briti analüütik Timothy Garton Ash oli sunnitud tõdema: "Ilmselt on liberalism veel vägagi elus". Muidu ju tema lahkumisest nii palju ei räägitaks.

Sel puhul võtsin riiulist mullu suvel ilmunud John Ikenberry raamatu "A World Safe for Democracy" ehk eesti keeles "Demokraatia jaoks turvaline maailm", alapealkirjaga "Liberaalne internatsionalism ja maailmakorra kriis".

Selleks valikuks oli paar põhjust. Esiteks, tegemist on Ikenberry triloogia viimase raamatuga. Eelmist kahte ma oma riiulilt kiirotsinguga ei leidnud ja seega neist ei räägi. Kuid huvilistele leidub lugemisviidetes Eesti Helsingi-saatkonna hea tuttava Kari Möttölä kirjutis netiväljaandest Politiikasta.fi, mis annab lühikese ülevaate ka kahest eelmisest raamatust. See on küll soome keeles, aga ehk leidub veel selle keele valdajaid.

Teiseks, ja põhiliselt, on Ikenberry näol tegemist analüütikuga, keda vastselt USA presidendiks valitud Joe Bideni välispoliitiline meeskond hoolikalt jälgib ning kellelt nad uue administratsiooni poliitika jaoks juhiseid võtavad.

Liberaalne internatsionalism

Ikenberry raamat keskendub liberaalsele internatsionalismile ja väidab, et see nähtus ei ole kuhugi kadunud, seda on vaja vaid pisut ümber sõnastada. Liberaalne internatsionalism on tema sõnul nägemus liberaal-demokraatlikust maailmast ilma kinnistunud ideedeta, elik see on pidevalt arenev nähtus. Natsionalism, imperialism, kapitalism ja anglo-ameerika hegemoonia on kõik osa maastikust, millel liberaalne internatsionalism arenes ja muutus.

Liberalismi vastastele on ehk kasulik teada, et liberaalne internatsionalism, nagu ka selle aluseks olev liberaalne demokraatia, on tegelikult seotud rahvusriikide sünniga. Impeeriumites ei olnud liberaalsele maailmavaatele lihtsalt kohta.

Kui aga tekkisid rahvusriigid, tekkis ka huvi nendevaheliste suhete kujundamise vastu. Kuigi Ikenberry sõnul ei ole liberaalne internatsionalism midagi lõplikku, see on arenevate ideede, doktriinide, projektide ja liikumiste kogum, jätkuv arenguprotsess.

John Ikenberry pakub välja viis ideed, mis on liberaalset maailmavaadet kujundanud.

Esiteks, avatus ja kaubavahetus. Teiseks, reeglid ja institutsioonid omandiõiguste kaitseks ning kaasaegse rahvusvahelise korra infrastruktuuriks. Kolmandaks, liberaal-demokraatlik solidaarsus elik samalaadsete riikide ühtsus. Neljandaks, kollektiivne julgeolek ja viiendaks, edumeelsed sotsiaalsed eesmärgid, mille saavutamist saab mõõta elutaseme tõusu, parema tervise, suurema turvalisuse, suuremate õiguste ja kasvava sotsiaalse õiglusega.

Suurim oht liberaalsele demokraatiale

Ikenberry raamatu kõige kaalukam osa on ilmselt viimane peatükk, milles ta jagab mõtteid selle kohta, mida edasi teha. Just seda osa uurisid Joe Bideni nõunikud ilmselt kõige põhjalikumalt.

Siin teeb Ikenberry vahet kahe liberalismi haru vahel – kaitsev liberalism tähistab vanemat versiooni , mis tugineb enesemääramisel, õigusel lähtudes oma institutsioonidest ja põhimõtetest. Teiseks aga niinimetatud ründav liberalism, mis tähendab teiste ühiskondade ümberkorraldamist. Ikenberry soovitab tõmbuda tagasi kaitsva liberalismi kaevikutesse, sest ründav variant võib tuua pigem vaenlasi kui liitlasi.

Liberaalne internatsionalism peaks tema arvates minema tagasi oma juurte juurde ja määratlema end kui globaalset liikumist ideaalse ühiskonna poole, kuid rohkem pragmaatilise, reformidele orienteeritud lähenemisena liberaalse demokraatia toetuseks.

Selle poliitika aluseks peaks endiselt jääma avatud kaubanduse toetamine. Ja muide, liberaalse internatsionalismi eesmärk ei ole kunagi olnud rahvusriigi õõnestamine, vaid pigem selle edumeelsete sihtide saavutamisele kaasa aitamine. Liberaalne internatsionalism on Ikenberry sõnul olnud alati seotud rahvusluse ja rahvusriigiga.

Ikenberry tõdeb, et liberaalsed demokraatiad suudavad tagada endi turvalisust vaid üheskoos, üksinda see neil ei õnnestuks. Liberaalsed demokraatiad on maailma enim arenenud ühiskonnad, kuid nad on ka enim haavatavad tulenevalt nende avatusest.

Nüüd tasub neil olla tagasihoidlikum ja koondada siseriiklikult koalitsioone ühiste sotsiaalsete eesmärkide saavutamiseks. Liberaalne demokraatia vajab nimelt koalitsioone, kuna üheparteiline valitsus oleks sisuliselt vastuolus selle olemusega.

Ja lõpuks suurim oht liberaalsele demokraatiale ja sellest tulenevatele poliitikatele – see on Hiina. Kui Hiina projekt kaasaegseks kapitalismiks ilma liberalismi või demokraatiata osutub Lääne projektidest edukamaks, siis saavad selle mõjud liberalismile olema tohutud. Ikenberry ennustab, et sellisel juhul hajuks globaalne konsensus liberaalse ideaali ümbert.


Viited lugemishuvilistele

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: