Filosoof Luciano Floridi kirjutas 2014. aastal, et IKT-del on neli omadust, mis soodustavad poliitilist apoptoosi ehk rahvusriikide järkjärgulist taandumist mitteriiklike poliitiliste agentide ees, nagu MTÜ-d, riikideülesed organisatsioonid ja vabaühendused.

Esimene neist on võimu demokratiseerumine. Kuna IKT-d võimaldavad andmete kogumist erinevatest allikatest ja nende säilitamist erinevates paikades, siis kaotavad riigid oma monopoli informatsioonilise võimu üle. Teine omadus on inimkogemuse lahutamine konkreetsest territooriumist. IKT-d muudavad riikide piirid poorseks, sest loovad riikidest sõltumatuid virtuaalseid keskkondi, milles üha suurem hulk inimesi oma aega veedab. Kolmas omandus on organisatsioonide haldamise paindlikumaks muutmine. IKT-d võimaldavad huvigruppide ajutist mobiliseerimist mingisuguse eesmärgi nimel, mille saavutamisel grupp sageli laguneb.

Neljandaks omaduseks on demokraatlikkus, sest IKT-d justkui toovad otsedemokraatia kättesaadavasse kaugusse, kuna muudavad tehniliselt võimalikuks kodanikkonna aktiivse ja pideva osalemise poliitilises elus. Floridi väitis, et need neli IKT-de omadust õõnestavad rahvusriikide informatsioonilist ja poliitilist võimu nii siseriiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil, sest annavad mitteriiklikele ühendustele piisavalt andmeid ja võimu, et riikide poliitikat mõjutada. Selle näiteks toob ta tõiga, et 2009. aasta majanduskriisi ajal pidi Kreeka samaaegselt arvestama oma kodanike, IMF-i, Euroopa Liidu ja finantsturgudega, mis kõik mõjutasid riigi poliitikat.

Viimase kümne aasta jooksul on üha selgemalt esile kerkima hakanud vastupidine trend – riikide katsed kehtestada kontroll interneti ja selles ligipääsetava sisu üle oma territooriumil. Bruce Schneier nimetab seda kübersuveräänsuseks. Kui siiani on internetiga seotud tehnoloogiliste standardite väljatöötamine olnud valdavalt mitteriiklike organisatsioonide ja eraettevõtete käes, siis viimasel ajal on sagenenud katsed allutada see protsess riikide kontrollile.

Näiteks 2012. aastal korraldas ÜRO juurde kuuluv Rahvusvaheline Telekommunikatsiooni Liit eraettevõtetele ja teistele mitteriiklikele osapooltele suletud konverentsi uute tehniliste standardite väljatöötamiseks. Avalikuks tulnud ettepanekutest selgus, et kavas oli anda internetiaadresside jagamise õigus ÜRO alla kuuluvale agentuurile, anda liikmesriikidele õigus piirata või blokeerida juurdepääsu internetis leiduvale sisule oma piirides ja vajadusel ka internetiliiklus sulgeda.

Teiste seas esitas sellise sisuga ettepanekuid Venemaa ning neid toetasid Hiina ja India. Vastu olid Euroopa Liit, USA, Electronic Frontier Foundation, mitmed akadeemikud ja Google.

Tõenäoliselt ei ole üllatav, et regulatsioone toetavate riikide nimekirjas olnutest kaks, Hiina ja Venemaa, on nüüdseks ühed silmapaistvamad kübersuveräänsuse praktiseerijad. Venemaa on alates 2012. aastast järk-järgult tugevdanud kontrolli interneti üle oma territooriumil: blokeeritakse nii illegaalse kui ka võimudele sobimatu sisuga veebilehti, interneti teenusepakkujatel on kohustus Venemaal paiknevates serverites talletada koopiad kasutajate teadetest koos metaandmetega, suhtlusrakendusi pakkuvad ettevõtted ei tohi oma platvormidele lubada anonüümseid kasutajaid, anonüümsust ja privaatsust võimaldavad rakendused on kas keelatud või rangelt reguleeritud ning interneti teenusepakkujatel on kohustus installeerida jälgimist võimaldavad seadmed, mille abil kogutud andmed tuleb vajadusel FSB-le üle anda.

Hiina "suur tulemüür" on tõenäoliselt kõige laiaulatuslikum interneti tsenseerimise infrastruktuur maailmas, mis koosneb riistvarast, tarkvarast, seadusandlusest, diplomaatiast ja inimtööjõust. Riist- ja tarkvara tasandil jälgitakse näiteks katseid keelatud veebilehtedele ligi pääseda (erinevatel aegadel on teiste seas blokeeritud või tsenseeritud olnud Google, Facebook, Twitter ja Wikipedia).

Seaduandlikul tasandil peetakse interneti teenusepakkujaid kasutajate poolt postitatud sisu eest juriidiliselt vastutavaks, mistõttu tsenseerivad viimased blogi- ja sotsiaalmeedia postitusi. Valitsuse silmis sobimatute postituste autoreid karistatakse kriminaalkorras. Diplomaatilisel tasandil ekspordib Hiina erafirmade poolt pakutud tehnoloogiliste jälgimislahenduste, konverentside ja koolituste kaudu enda lähenemist kübersuveräänsusele ka teistesse riikidesse. Kuigi vajadust selle järele põhjendatakse sageli sisejulgeolekule apelleerimisega, siis praktikas on kübersuveräänsus siiani viinud peamiselt interneti tsenseerimise ja sõnavabaduse piiramiseni.

Kiusatusest ei ole priid ka demokraatlikud riigid, sest kübersuveräänsuse kasuks võivad rääkida nii riiklikud kui ka julgeolekuhuvid, seda eriti praegusel ebakindlal ajal. Kuigi internetis leviva sisu osaline tsenseerimine võib juriidilistel ja moraalsetel kaalutlustel mõnikord õigustatud olla, siis seniste näidete põhjal paistab kübersuveräänsuse peamiseks eesmärgiks olevat status quo põlistamine.

Alguses öeldu valguses võib kübersuveräänsust pidada riikide vastureaktsiooniks Luciano Floridi poolt kirjeldatud poliitilisele apoptoosile. Aeg näitab, millised saavad olema nende kahe võistleva kalduvuse tagajärjed.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.