Harri Tiido: Euroopa strateegilisest autonoomiast ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Priit Mürk/ERR

Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord vaatluse all Euroopa strateegiline autonoomia. Euroopa Liidul oleks ehk just vaja liidu põhimõtted osadeks võtta ja hakata neid siis uuesti kokku panema, märgib Tiido.

Mullu kevadel oli Euroopa Liidul kavas korraldada Euroopa Tuleviku Konverents, mis lükkus aga koroona tõttu edasi. Nüüd püütakse seda taas käivitada ja nende pürgimuste taustal käivad vaidlused ka konverentsi teemade ulatuse üle.

Hiljuti selgus, et teemaderingi on juba kitsendatud - vältida oleks vaja Lissaboni lepingu lahtivõtmist. Kuna kogu foorumi mõte on olnud ulatuslik ja laia kodanikkonna osalusega arutelu kõige üle, et saada ülevaade ühisosadest ja lahkhelidest ning leida neile võimalikke lahendusi, siis on aluslepingu tabuks kuulutamine juba ebameeldiv piirang.

Strateegiline autonoomia

Euroopa Liidul oleks ehk just vaja liidu põhimõtted osadeks võtta ja hakata neid siis uuesti kokku panema, vaadates, millises ulatuses saab ehitises olema ühist ruumi ja kui palju on teemasid, mis ilmselt on parem jätta rahvuslikesse korteritesse.

Praegu võiks selleks olla ka paslik aeg, sest Euroopas on kõige enam neid, kes toetavad Euroopat, versus allakäigu ennustajad ja Ameerikale lootjad, nagu hiljuti ka Taustajuttudes vahendasin.

Aga see selleks, üks teema, mis juba enne konverentsi laual käis ja sealt ajuti kadus ja taas välja ilmus, on Euroopa strateegilise autonoomia teema. Seda eriti nüüd, pärast Ühendkuningriigi lahkumist.

Kuigi autonoomiast oli juttu alates 1990. aastate lõpust ja tollal algselt kaitsekoostöö plaanis, siis tõelise tõuke näis teema arutamisele andvat Donald Trumpi võimuperiood Ameerikas. Trumpi tõukav suhtumine liitlastesse pani paljud arutlema selle üle, et mis saab siis, kui Ameerika enam Euroopat kaitsta ei soovi.

Praeguseks on strateegiline autonoomia tunduvalt laiem arusaam kui pelgalt kaitse ja julgeolek. Sinna kuuluvad ka kaubandusläbirääkimised, digikoostöö, investeeringud ja nende kaitse, suurfirmade maksustamine ja palju muud nipet–näpet kuni haruldaste muldmetallide vallas autonoomia saavutamiseni välja.

Näiteks on toodud Euroopa Liidu võimekust tagada iseseisvalt akude tootmine, mis omakorda on hädavajalik nii autotööstusele kui ka mitmetele muudele tööstusharudele. Ja samuti on euro kui võimalik globaalne reservvaluuta üks autonoomiat puudutavaid teemasid

Euroopa Liit, USA ja Hiina

Euroopa Liidus on strateegiline autonoomia olnud eelkõige Prantsusmaa kepphobune. Nüüd, brittide lahkumise järel, on julgeoleku ja sõjalise tegevuse plaanis liidriroll prantslastel ja selge, et nad sooviksid Euroopa autonoomiat suurendada ja seeläbi saada tõelisteks Euroopa liidriteks. Lihtne arvata, et Saksamaale see väga ei meeldiks, sest nemad on majanduslik vedur ja saaksid liidrirolli nautida ka ilma sõjalise aspektita.

President Emmanuel Macron ja Saksa kaitseminister Annegret Kramp-Karrenbauer ongi sel teemal avaldusi vahetanud. Nende põhjal võiks teha järelduse kahest erinevast lähenemisest autonoomiale. Macron näeb seda eelkõige Euroopa sõjalise võimekuse suurendamisena, et oleks vähem vaja ameeriklastele tugineda, Kramp-Karrenbauer soovib neid võimekusi suurendada selleks, et Ameerikal oleks Euroopat rohkem vaja.

Elik mõneti filosoofiline küsimus, ja see on veel ainult kaitsevaldkonnas. Kuid Joe Bideni valimisvõit USA-s tõi huvitaval kombel peale lootuse Atlandi-üleste suhete taastumisele ka muid märke.

Näiteks olid Euroopa Liit ja Hiina umbes kaheksa aastat püüdnud läbi rääkida investeeringute lepingut. Kui detsembris oli selge, et Biden võitis valimised, läks hiinlastel äkitselt kiireks ja nad olid käigu pealt nõus mitmete järeleandmistega, et leping kohe-kohe allkirjastada. Ilmselt ei soovinud nad jätkata läbirääkimisi Euroopa ja USA ühisrindega.

Kuid sama ajal oli ka Euroopa Liit järsku nõus Hiina pakutuga ja jõutigi kiirkorras kokkuleppele. Biden oli aga lubanud kooskõlastada lähenemist Hiinale oma Euroopa partneritega. Nüüd näitas euroliit, et neil on strateegiline autonoomia ja et nad võivad ka ise leppeid sõlmida. Võimalik, et üks põhjus oli soov vältida sattumist USA – Hiina konfliktis vihma käest räästa alla.

Kas see samm õige oli, selles osas jään vastuse võlgu, igal juhul oli see Brüsseli poolt kummaline samm, ootamata ära isegi Joe Bideni administratsiooni seisukohti ja pakkumisi antud kontekstis.

Kuid see on vaid üks seik, mis näitab, et strateegiline autonoomia lööb välja väga mitmekesistes küsimustes. Põhimõtteliselt oleks vale seda autonoomiat laualt maha pühkida, kuid tasub toonitada Atlandi-ülese koostöö jätkuvat vajadust ja mitte ainult julgeoleku- ning kaitsevallas vaid ka muudes valdkondades.

Euroopa vajaks USA-ga head lepet näiteks digikorporatsioonide maksustamiseks seal, kus nad tulu teenivad, samuti vajab koostööd kogu digivaldkond, mis ju ka meile peaks hingelähedane olema.

Kaitse – ja julgeoleku vallas on küsimus selles, kuidas asja näha. Dubleerida NATO võimekusi oleks mõttetu, kuid NATO Euroopa samba tugevdamine ja kaitsekulutuste suurendamine oleksid paljudele riikidele vastuvõetavad, kuigi ilmselt mitte kõigile.


Viited lugemishuvilistele

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: