Eestis kasvab tuuleparkidega seotud arutelude hulk. Arutelud tekitavad sageli tülisid kohalike elanike ja kohaliku omavalitsuse, kohaliku omavalitsuse ja arendaja või kohalike elanike endi vahel. Kehtna endise vallavanema Tanel Viksi sõnul toob praeguse olukorra jätkumine kaasa valla haldusaparaadi lämbumise ja valla hääbumise. Harvad ei ole ka tuuleparkidega seotud kohtuvaidlused, milles kaebajaks on kas arendaja või kohalikud elanikud.

Neid konflikte oleks võimalik vähendada, kui Eesti täidaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2023/2413 (RED III) (taastuvenergia direktiiv) kohustust seoses taastuvenergia eelisarendusaladega. Täitmata kohustus seisneb selles, et riik on pannud taastuvenergia eelisarendusalade määramise kohalike omavalitsuste kanda. Täpsemalt rikub riik direktiivi kohustust võtta hiljemalt 21. veebruariks 2026 vastu kava, millega eelisarendusalad määratakse kindlaks üleriigiliselt ja alternatiivseid asukohti kaaludes.

Eelisarendusaladega kiirendatakse taastuvenergia kasutuselevõttu

Taastuvenergia eelisarendusalade määramise mõte on leida taastuvenergiajaamade rajamiseks sobivaimad alad, kuhu püstitavatele taastuvenergiajaamadele nähakse ette lühemad loamenetluse tähtajad ja mille loamenetlustega toimub keskkonnamõju hindamine vaid erandkorras. Eelisarendusala enda määramiseks on vajalik keskkonnamõju hindamine.

Seega on eelisarendusalad need alad, kus on võimalik alustada taastuvenergia tootmist võimalikult kiiresti ja võimalikult vähese keskkonnamõjuga. Keskkonnamõju ei tähenda ainult mõju loodusele, vaid ka mõju inimese tervisele ja heaolule, kultuuripärandile või varale.

Taastuvenergia direktiivi järgi lähtutakse taastuvenergia eelisarendusalade määramisel järgmisest:

1. eelistatakse ehis- ja ehitatud pindu, prügilaid, tööstuspiirkondi, kaevandusi, degradeerunud maad, mis ei ole põllumajanduses kasutatav jne;
2. jäetakse välja Natura 2000 alad ja riiklikud looduskaitsealad;
3. tehakse kindlaks alad, kus taastuvenergiajaamad ei avalda olulist keskkonnamõju.

Taastuvenergia direktiiv jätab iga liikmesriigi otsustada, millise taastuvenergia ja tehnoloogia jaoks eelisarendusalad määrata. Eesti kavatseb taastuvenergia eesmärki saavutada maismaa tuuleparkidega, mistõttu eelisarendusalad määratakse üksnes tuuleenergia tootmiseks ja ainult maismaal. Seega on taastuvenergia eelisarendusalade määramine Eestis seotud tuuleparkidega.

Kuidas Eesti võttis üle taastuvenergia direktiivi?

Eesti võttis taastuvenergia direktiivi üle riigikogus 25.02.2026 vastu võetud atmosfääriõhu kaitse seaduse ja teiste seaduste muutmise seadusega (taastuvenergia direktiivi muudatuste ülevõtmine). Selleks sätestati energiamajanduse korralduse seaduse § 32¹⁵ lg-s 3 taastuvenergia eelisarendusala mõiste ja selle kuus tingimust.

Eestis loetakse eelisarendusalaks iga kohaliku omavalitsuse planeering, mis vastab nendele tingimusele. Ükski neist tingimustest ei näe ette alternatiivse asukoha üleriigilist kaalumist.

Taastuvenergia direktiiv pani liikmesriikidele kohustuse tagada, et hiljemalt 21. veebruariks 2026 võetakse vastu üks või mitu kava, millega määratakse taastuvenergia eelisarendusalad. Seetõttu on ebaõige seadusandja arusaam, et taastuvenergia eelisarendusalasid võib tegelikult määrata tulevikus, st pärast 21. veebruari 2026 kohaliku omavalitsuse planeeringutega.

Elektrienergia tootmise korraldamine on riigi ülesanne

Elektrienergia, sh taastuvenergia tootmise korraldamine on riigi, mitte kohaliku omavalitsuse ülesanne. Seda kinnitab asjaolu, et kliimaministeeriumi valitsemisalas on mh rohereformi terviklik elluviimine ja taastuvenergia arendamise kiirendamine ja taastuvenergia projektide koordineerimine.

Rohereformi terviklik elluviimine hõlmab ka taastuvenergia eelisarendusalade määramist kui rohereformi ühte osa. Järelikult peab riik tagama taastuvenergia eelisarendusalade määramise. Riigipoolne eelisarendusalade määramine võib toimuda nt riigi eriplaneeringu või maakonnaplaneeringutega.

Kohaliku omavalitsuse kaasamine taastuvenergia eelisarendusalade väljaselgitamisse ei ole iseenesest õigusvastane. Samal ajal on ebaõige seadusandja põhjendus, et kuna kohaliku omavalitsuse planeerimismenetlus ja sellega seonduv keskkonnamõju hindamine on väga põhjalik, siis on ebamõistlik luua veel üks protsess eelvalikualade väljaselgitamiseks.

Kohaliku omavalitsuse pädevusse kuulub ainult kohaliku tasandi ruumiline planeerimine. Järelikult saab kohalik omavalitsus määrata taastuvenergia eelisarendusalasid ainult oma haldusterritooriumi piires. Kohalikul omavalitsusel puudub üleriigiline tervikpilt, mistõttu ei saa kohaliku omavalitsuse tasandilt riigi ülesannet edukalt koordineerida ja täita.

Taastuvenergia eelisarendusalad on spetsiifilised alad (nt tööstuspiirkonnad, prügilad, kaevandused jne), mida ei pruugi iga kohaliku omavalitsuse territooriumil üldse olla või kui on, siis vaid piiratud ulatuses.

Seega, jättes taastuvenergia eelisarendusalade määramise kohaliku omavalitsuse ülesandeks ja lubades tuuleparke ette nägevate planeeringute kehtestamise eest kohalikule omavalitsusele rahalist preemiat, luuakse huvide konflikt, milles kohalik omavalitsus on samaaegselt planeeringu kehtestaja ja rahaline kasusaaja.

Tulemuseks võib olla taastuvenergia eelisarendusala määramine ehk tuulepargi planeeringu kehtestamine maa-alal, mis sisuliselt ei vasta taastuvenergia direktiivis näidatud taastuvenergia eelisarendusala mõistele ega mõttele.

Kokkuvõttes on kohalikule omavalitsusele pandud vastutus eelisarendusalade määramisel ebaproportsionaalne, kuna kohalikul omavalitsusel ei ole võimalik näha riigi tervikpilti ega kaaluda alternatiivseid asukohti teistes omavalitsustes, mistõttu jätab riik täitmata mitte ainult taastuvenergia korraldamise, vaid ka loodust, keskkonda ja inimeste tervist säästva ja kaitsva kohustuse. Riik soosib tuuleparkide iga hinna eest rajamist, sh kohtadesse, mis ei vasta eelisarendusala määratlusele.

Riigikohtu seisukohad

Riigikohus vähemalt kahel korral väljendanud seisukohta, et problemaatiliseks tuleb lugeda, kui kohaliku omavalitsuse planeeringuga määratakse kindlaks keskkonda või teisi hüvesid kahjustades üleriigilise või regionaalse tähtsusega ehitise ehitusõigust.

Nn vanglahaigla kaasuses leidis kõrgeim kohus:

"Vanglakompleksi ehitamisega kaasnevad positiivsed mõjud tööhõivele ja ettevõtlusele ilmnevad riigis tervikuna ka siis, kui kompleksi ei ehitata Pärsti valda, vaid kuhugi mujale. Riigikohus ei näe käesoleva asja materjalide pinnalt põhjendust, miks peaks keskkonna kui üldise õigushüve kahjustamisest saama kasu just Pärsti vald, kui vanglakompleks on kusagile Eestis eeldatavasti võimalik ehitada ka keskkonda säärases ulatuses kahjustamata."

Nn regionaalprügila kaasuses oli riigikohtu seisukoht:

"Nõo Vallavolikogu kehtestatud detailplaneeringu menetlemise käigus ei olnud omavalitsusorganil võimalik hinnata prügila asukoha võimalikke alternatiive osas, mis on väljaspool Nõo valda. Erinevates valdades asuvate alternatiivsete asukohtade hindamise nõude esitamine omavalitsusorganile oleks üldjuhul ebaõige ja õiguslikult põhjendamatu.

Käesoleva asja materjalidest ei nähtu, kas Nõo vallas asuv Laguja maaüksus oli regionaalprügila rajamiseks mõistlike alternatiivide hulgast parim, s.t maa-ala, kus prügilast lähtuv keskkonnarisk ja negatiivsed keskkonnamõjud on võimalikult väikesed. Halduskolleegium nõustub kaebajatega, et prügila asukoha valikul ei toimunud nõuetekohast alternatiivide kaalumist."

Taastuvenergia direktiivis sätestatud taastuvenergia eelisarendusalade mõte ja riigikohtu eelnevad seisukohad toetavad järeldust, et eelisarendusalad tuleb määrata üleriigiliselt alternatiivseid asukohti kaaludes.

Taastuvenergia eelisarendusalade määramine kohalike omavalitsuste poolt ilma kohaliku omavalitsuse väliseid alternatiive kaalumata toob tõenäoliselt kaasa selle, et tuulepargid püstitatakse sobimatutesse kohtadesse. Kohtadesse, kus tuulepargid tõenäoliselt kahjustavad inimeste tervist ja vara ning loodust.