Linda Hallika: distantsõppe hinnasildi teine pool

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Linda Hallika Autor/allikas: Erakogu

Kui haridusasutused saavad pidevalt piiranguid karmistades esimesena löögi, kui kõiki klasse koheldakse võrdselt ning ei mõelda pikaajalisematele tagajärgedele, tekitab see õpilastes trotsi. Linda Hallika kirjutab koolielust koroonakriisis.

Viimased kümme kuud on meie kõigi jaoks rasked olnud. Mitmetel ettevõtetel läheb kehvasti, paljud poed ja restoranid on uksed sulgenud. Töötute arv kasvab ja mis kõige hullem, nii mõnigi meist on oma lähedase kaotanud.

Tervisekriis ning selle tõttu kehtestatud piirangud puudutavad eranditult kõiki. Kui mitmete piirangute tagajärjed on hoomatavad, siis mida toovad endaga kaasa distantsõppest tingitud lüngad haridustees?

Kevadel suleti kõik koolimajad. See oli uus olukord, millega tuli kiiresti kohaneda. Kahjuks nii minimaalse kohanemisaja kui ka puudulike tehniliste lahenduste tõttu oli kolmekuulise perioodi õppekvaliteet märkimisväärselt madal. Suur osa materjalist tuli iseseisvalt omandada, kuid mahud olid ikka endised.

Üheteistkümnendikuna jäi nii mõnigi tähtis teema korralikult omandamata, kusjuures sügisese "kordamisperioodi" ajal osa õpilasi järgi ei jõudnudki.

Lisaks kevadisele distantsõppele on paljud koolid pidanud seda ka sügisel ja talvel korduvalt rakendama. Kuid ka nüüd, kui distantsõpe on juba tuttav teema, ei saa väita, et selle kasutegur oleks kuigi suur.

2020. aasta abiturientide eksamitulemuste kohta on öeldud, et need ei erine kuigi palju eelmiste aastate tulemustest. Ometi tundis suur osa õpilastest sel hetkel, et nad jäid kõige kriitilisemal, eksamieelsel ajal ilma korralikust toest ja õpetusest ning see mõjutas ka nende eksamitulemusi.

Tegelikult neil mõnes mõttes vedas, sest enne eriolukorda oli neil võimalus korralikult õppida ja korrata. Kui aga mõelda selle aasta lõpetajate peale, on olukord märksa nukram. Riigis, kus ülikooli sisseastumine käib peamiselt riigieksamite tulemuste järgi, läheb see, et eksamiteks valmistumise ajal kontaktõpet ei toimu, kalliks maksma. Seda nii õpilaste vaimse tervise halvenemise, õppemotivatsiooni languse kui ka puhtalt riigieksamite tulemuste näol.

Isegi kui ülikoolide selle aasta sisseastumispoliitikat muudetakse, ei pruugi halbade eksamitulemustega järgnevatel aastatel enam soovitud erialale saada.

On selge, et kriisi ajal tuleb piiranguid seada. Noorte seas on viiruse levik tõusnud ja koolide sulgemine on igati loogiline otsus. Sellegipoolest tuleb mõelda sellele, mida toob endaga kaasa ühe või teise klassi sulgemine ning kas sellega kaasnev nakatumiste langus on piisavalt suur, et leppida kallite tagajärgedega.

Algklassides kontaktõpe toimub, sest õpilased on liiga noored, et iseseisvalt õppida ning paljud lapsevanemad ei jõua lapsi aidata. Ent ka abituriendid on keerulises olukorras.

Gümnaasiumilõpetajaid on tänavu pea seitse tuhat. See on ainult viis protsenti kõikide üldhariduskoolide õpilastest. Enamus neist õpilastest eelistab tõenäoliselt hetkel valmistuda eksamiteks, mitte töllerdada vastutustundetult mööda maad ringi. Kas nende õpilaste koju sulgemine lahendab tegelikult probleemi või tekitab probleeme hoopis juurde?

Suheldes kooli- ja lennukaaslastega on selge, et mida aeg edasi, seda rohkem stressis ollakse. Muretsetakse, kas üldse enne eksameid õpetajaga vahetult suheldes õppida ja korrata saab.

Muretsetakse ka kuhjuvate kontrolltööde ja tasemetööde pärast. Iga õpetaja soovib tõestust selle kohta, et materjal on omandatud, aga enamik ei soovi interneti teel seda kontrollida. "Kooli tagasi saame, siis teeme," öeldakse kontrolltööde kohta.

Meie kool oli kaks nädalat enne vaheaega distantsõppel, nüüd oleme vähemalt nädala veel. Siis, kui tagasi kooli pääseme, on neid töid kuhjunud kümneid. Ometi peaks selleks ajaks peamine õppetöö juba lõppenud olema ning toimuma vaid eksamite konsultatsioonid.

Niigi stressis lõpetajatele lisasurve avaldamisel on tagajärjed, mida me veel ei näe. Kui praegu on psühholoogide ootejärjekorrad lausa kuus kuud, siis mis saab nendest noortest, kes pingetega enam toime ei tule?

Kui haridusasutused saavad pidevalt piiranguid karmistades esimesena löögi, kui kõiki klasse koheldakse võrdselt ning ei mõelda pikaajalisematele tagajärgedele, tekitab see õpilastes trotsi.

Kui abituriendina saadetakse sind koolist koju, piirates sinu õigust haridusele, aga näiteks kinod jäetakse avatuks, siis tekib tunne, et sinust ei hoolita, et sinu pingutamist ja õppimist ei hinnata. Selleks, et noored järgiksid piiranguid ning käituksid vastutustundlikult, peavad nad mõistma, et üks või teine otsus on põhjendatud ja mõistlik. Nad peavad tundma, et neist hoolitakse.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: