Eesti inimarengu aruande (EIA) sünnist möödus 25. aastat. Sellise arengunäitaja eri riikide ühiskondade võrdlemiseks võttis ÜRO kasutusele 1990. aastal. Lisaks traditsioonilistele majanduskasvu mõõdikutele oli aruande eesmärk näidata, kuidas on paranenud inimeste eluolu ning nende vajaduste rahuldamise ja eneseteostuse võimalused.

Võrreldavuse tagamiseks loodigi vastav indeks, mille moodustavad kolm komponenti: väärikas elujärg, pikk tervena elatud elu ja haritus. Siit ka selle traditsiooniks muudetud aruande nimetus – "inimarengu aruanne".

Eesti ühines selle protsessiga pisut hiljem, 1995. aastal, mil ilmus esimene Eesti oma sotsiaalteadlaste koostatud n-ö ÜRO klassikalist formaati järgiv aruanne. Alates 2006. aastast, mil lõime Eesti Koostöö Kogu (EKK), leidsime, et EIA tähendus võiks Eesti jaoks olla suurem ja hõlmavam, kui vaid kitsale ringile spetsialistidele mõeldud indeksi-keskne formaat.

Seepärast võtsime EIA väljaandmise oma õlule ja hakkasime koos Eesti parimate sotsiaalteadlastega pakkuma põhjalikumat akadeemilist käsitlust ja tulevikuprognoose. Põhimõtteliselt nii on see jäänud praeguseni.

Ei lase end petta pinnavirvendusest

EIA on läbi aastate võimaldanud meie sotsiaalteaduste tippudel analüüsida ühiskonnas toimuvate sotsiaalsete, demograafiliste, kultuuriliste, laiemas tähenduses keskkonnaalaste ja majanduslike muutuste kulgu, süvapõhjuseid ja võimalikku edasist arengut.

EIA pakub avalikkusele ja poliitikakujundajatele kvaliteetset tervikpilti, mis põhineb statistikal ja originaalsel teaduslikul materjalil, mitte aga poliitilistes debattides tihti domineerival emotsionaalsel väheinformeeritud arvamisel.

Seejuures on EIA rõhuasetustes lisaks traditsioonilistele ÜRO indeksi näitajatele rõhku pandud kitsamalt Eesti jaoks olulistele teemadele nagu meie rahva kestlikkus, kultuur ja keel. Neid teemasid seostatakse nii kohaliku, regionaalse kui ka globaalse keskkonnaga selle üldisemas tähenduses. See võimaldab poliitikutel kaalutult ja igakülgselt hinnata oma plaane ning töötada tahtmise korral välja võimalikult paremaid lahendusi.

EIA on tõstnud avaliku diskursuse fookusesse ka probleeme, mis pole tihti liiga suurt tähelepanu pälvinud. Näiteks elukvaliteedi ebavõrdsus ja sotsiaalne sidusus, informatsiooniline kihistumine või elukvaliteedis üha enam rolli mängivad mittemateriaalsed hüved, olgu nendeks keskkonna ja ajakasutuse kvaliteet, aga ka avaliku ruumi, loodusliku ja virtuaalkeskkonna mõju inimeste ja ühiskonna heaolule.

EIA-des on alati olnud tõsise tähelepanu all meie hariduselu korraldamise probleemid. Teadlased pole kunagi lasknud ennast petta PISA näiliselt headest tulemustest, sest uurijatele on alati nähtaval olnud ka selles vallas esinevad üha kuhjuvad probleemid.

Poliitikute vaidlus tugineb EIA-le

Läbi aastate on EIA üheks läbivaks tõdemuseks olnud see, et modernse maailma ja selle keerukate väljakutsetega (ehk nn arengulõksudega) toimetulekuks on ühiskonnas vajalik tõsine mentaliteedimuutus ja kiirem pööre horisontaalse koostöö poole.

Seda arusaama toetavate järelduste hulka kuulub muuhulgas see, et meie enesehinnangute, ambitsioonide ja ka identiteedi tunnetuse vahel haigutab märkimisväärne lõhe nii indiviidide kui rahva kui terviku tasemel.

EIA erinevate väljaannete koos lugemisel on võimalik parimale analüüsile põhinevalt mõista seda, kuidas on muutunud Eesti riik, ühiskond ja inimesed ning nende vahelised suhted. Avaneb pilt, kuidas Eesti on siirderiigist saanud tüüpiliseks heaoluriigiks, kuigi tõsi, veel selle riikide rühma alumises servas, valdavalt kusagil erinevates riikide pingeridades 20 lõpus või kolmandas kümnendis.

Selle 25 aasta jooksul on peamiselt materialistlikud ellujäämise ja toimetulekuga seotud väärtused üha enam asendunud eneseteostusele suunatutega. Eriti on seda tajuda uue, noorema põlvkonna puhul.

Lisaks sellele, et EIA-st on saanud meie sotsiaalteaduste üks esinduslikum väljaanne, on see ka asjakohane töövahend nii teadlastele, pedagoogidele, ajakirjanikele, ning mis peamine, poliitikutele. Viimase väite tõestusena ei saa jätta märkimata südantsoojendavat tunnet, kui kuulen, näen või loen poliitikute omavahelisi vaidlusi, mille argumendid tuginevad suuresti EIA raportitele.