Indrek Kiisler: viimane aeg on viirusega kooselu ära õppida ({{contentCtrl.commentsTotal}})

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Indrek Kiisler Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Koroonakriisil on vähemalt üks vähene positiivne külg. Üle pika aja saame reaalselt omal nahal tunnetada, et Eesti ongi iseseisev riik. Päriselt iseseisev. Ise otsustava ja vastutava rahva ning valitsusega. Kõlab ülepaisutatult, aga tegelikult ongi nii, kirjutab Indrek Kiisler.

Piisab, kui heita korraks pilk viimastel kuudel Lätis toimunule. Läti oli ja on sisuliselt sõjaaega meenutavate piirangute all. Eestlasi ajas muigama, kui Läti valitsus otsustas jaanuari keskel, et inimesed võivad taas osta poest tikke, lumelabidaid ja sokke. Need olid vahepeal mitte-müüdavate kaupade nimekirjas. Nüüd veebruari keskpaigas saadi ka Läti valitsuses aru, et pakaselise ilmaga öine üleriigiline komandanditund on totrus.

Eesti näib Läti pimedusse mattunud linnade kõrval nagu tuledes särav muinasjutumaa. 50 kilomeetrit Läti piirilt on Otepää ja Pärnu, kus spaad on avatud, poodidest, söögi -ja joogikohtadest rääkimata. Elu käib pea täie vungiga. Säärane muinasjutumaa oli meie enda selle talve valik, millel on mõjusad tagajärjed. Nii positiivsed kui ka kindlasti negatiivsed.

Nakatumiste arv pole aastavahetusest saati sisuliselt muutunud, teised riigid on ülirangete piirangutega lõpuks viiruse alla surunud, kuigi vaid ajutiselt. Eesti näitajad on nüüd Euroopa koroonatabelite negatiivses ülemises otsas. Sajad inimesed on viiruses elu kaotanud. Kuid see oli Eesti valik koos kaasneva vastutusega. 

Euroopas üha enam trende määrav Saksmaa valitus otsustas neljapäeval, et ühiskonna ees on selge numbriline eemärk. Saada nakatumine alla 35 juhtumi 100 000 inimese kohta. Koolid, poed, kultuuriasutused ja spordirajatised jäävad kinni, erilise vastutuleku korras lubatakse 1. märtsist sakslastel külastada juuksurit, sest see olevat inimväärikust alandav, kui saksa kodanik upub juuksepahmakasse.

Jälle ajab Eestist vaadates muigama, aga tegelikult ongi see sakslaste õigus oma elu ise korraldada. Kui tõesti usaldatakse varsti ametist ja poliitikast lahkuvat liidukantslerit Angela Merkelit, kes teatas, et võib-olla(!) tuleb lähikuudel ja suvel uus muteerunud viirusevorm, siis sakslastele tundubki parem oma kodudesse varjuda. Sakslased on heitnud kinda teistele Euroopa rahvastele, käib omamoodi koroonaturniir, kus võisteldakse vahendeid valimata madalamate näitajate nimel.

Aga ka Eestis oleme jõudnud teatavale teelahkmele. Nakatumiskordaja on viimastel nädalatel kõikunud napilt ühe ümber. Sellest hoolimata kasvab osas inimestes hirm, et järsku tabab ka Eestit tsunami ja koroonaviirus hakkab plahvatuslikult ülespoole liikuma. Olematu lootus, et nakatumine iseenesest väheneb, pole kuidagi täitunud.

Üha rohkem kostub hääli, et me peame midagi tegema, nii see jätkuda ei saa. Eriti heitunud on need, kes ise piirangutest ülirangelt kinni peavad. Kaua suudab kõrgeid nakatumisnumbreid jälgida inimene, kes täielikult on loobunud sõprade ja lähisugulastega kokkusaamisest, ei külasta kultuuriüritusi ja söögi-joogikohti? Elab juba terve aasta eraklikult oma kodus. Muidugi on senisest elust irdumine piinav, eriti kui positiivset lõpp-lahendust ei paistagi. Lõpuks viib see allasurutud vihani. Soovini paljastega kätega neetud viirusele kallale minna.

Nagu inimestele ikka omane, esitatakse nõudmisi isikliku mätta otsast. Paljud vanemad inimesed arvavad, et koolid tuleks kinni panna. Need, kes niikuinii väljas söömas ei käi, nemad paneks restoranid kohe lukku. Mõned on hakanud spordiklubisid vihkama.

Üldiselt kalduvad piiranguid toetama avalikust sektorist palka saavad inimesed, sest nemad otseselt rahalist kaotust sulgemisest ei tunneta. Kõrgemalt haritud inimesed on samuti selgelt paremas positsioonis: võtad lihtsalt oma arvuti ja nõuad kodust töötades, et kõik peavad niisamamoodi talitama.

Ilmselt surve valitsusele ja seda nõustavale teadusnõukojale aina kasvab. Teaduslikku tõestust paraku mõne konkreetse piirangumeetme kohta on vähe. Nii ühes kui teises suunas. Võib-olla niigi tühja kinosaali sulgemine aitab mõne üksiku nakatumise ära hoida, kuid sisulist mõju sellel viiruse levikule pole. Ja arvude taha ongi keeruline kiigata.

Näiteks väitis terviseameti peadirektori asetäitja Mari-Anne Härma, et kiiresti on kasvanud nakatumine alla 19-aastaste seas. Samas on neist nakkuse koolist saanud vaid 24 protsenti. Ülejäänud 76 protsenti nakatunutest korjas viiruse üles mujalt. Mida sellises olukorras koolide kinnipanek annab? Annab kindlasti ajutise nakatumise arvu peatumise, sajad nakkused jäävad olemata. Aga nakatumine kasvab taas kohe, kui lapsed koolipinki tagasi lubada. Ning jälle oleme mõne nädalaga seal, kus alustasime.

Varem või hiljem peame tõdema: viirus jääb meiega pikkadeks kuudeks ning suure tõenäosusega ei saabugi suveks suurt kergendust, sest vaktsineerimine hilineb ja me ei tea kaua vaktsiinide kaitsev mõju üldse kestab. Inimeste valmisolek enese elu piirata pole selline nagu möödunud aasta märtsis-aprillis. 

Vahest aitab mõistmine, et oleme nagu maratonirajale sattunud sprinterid, kes lõpuni vastupidamiseks peavad vaikset tempot hoidma, sest vahepeal sprintides ja siis hingeldades jõukogumiseks peatudes, kulub pika jooksumaa läbimiseks veelgi rohkem aega.

Rapsides läheb nagu Iirimaal, kus nakatumine kerkis lakke just tänu sellele, et kauaks luku taha pandud inimesed pääsesid korraks kõrtsidesse ja nakatumisnäit 1400 oli kahe nädalaga naksti käes. Ükskõik, mida valitsus ka lähiajal otsustab, tuleb arvestada, et see kevad tuleb tegelikult raskem kui eelmine. Ja seda oleks aus ka avalikult inimestele öelda.

Toimetaja: Grete-Liina Roosve

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: